Tõnis Arro Venemaa teisitimõtlejast Leonid Gozmanist ja tema ideedest

Venemaa teisitimõtleja külastab Eestit.

Kui meeldib:
Jaga postitust:
Toeta järgmise loo valmimist
Toeta täna

Veel hiljuti võisin öelda, et mul on Moskvas üks sõber. See oli endine tipp-poliitik ja Moskva Ülikooli psühholoogiaõppejõud Leonid Gozman. Ta on küll õnneks elus ja terve ning 20. juunil saab temaga Tallinnas Fotografiskas kohtuda, ent Moskvas ta enam elada ei saa.

Kohtusin Leonid Gozmaniga oma psühholoogiaõpingute ajal ühel konverentsil Moskvas. Peagi kutsusin ta Tartusse, kus ta esines loengukursusega lähedussuhete psühholoogiast ja ettekandega psühholoogide vilistlaskollokviumil. Saime headeks sõpradeks.

Üheksakümnendatel sai temast poliitik, ta oli peaministrite Anatoli Tšubaisi ja Jegor Gaidari strateegianõunik ning juhtiv tegelane paremliberaalsete erakondade Pravoje Delo ja Paremjõudude Liit juures. Praegu on ta ülevenemaalise rahvaliikumise Paremjõudude Liit president. Aasta tagasi sunniti ta pärast mitmekordset administratiivaresti Venemaalt lahkuma. Nüüd elab ta Berliinis. 20. juunil külastab ta Tallinna ja esineb loenguga Fotografiskas.

Putiniga saab koostööd teha… või siiski ei saa.

Alguses arvasid paljud paremliberaalsed poliitikud, et Putiniga saab koostööd teha, et ellu viia majanduse liberaliseerimist. Hiljem jõudsid nad arusaamale, et see pole võimalik. Gozman oli üks vähestest, kes julges avalikult nõuda Putini tagandamist. Peagi pärast seda sunniti ta Venemaalt lahkuma.

Kui Gozman 2000ndate aastate alguses Eestis esines, rääkis ta, et Putiniga on võimalik kokku leppida. “Muidugi on ta autoritaarsete ambitsioonidega valitseja, aga siiski mitte Türkmen-Pasha”, rääkis ta toona. Gozman oli siis ühe Venemaa suurima ettevõtte, Anatoli Tšubaisi juhitud energiafirma Venemaa Ühendatud Energiasüsteemid asepresident ja lootis endiselt Paremjõudude Liidu võimalusele suures poliitikas. Tema ja ta mõttekaaslased leidsid, et demokraatia tuleb lõpuks kaasa liberaalse majandusega. Esmatähtsaks peeti liberaalse turumajanduse reforme, mis viivad majanduse kasvule. Selleks on vajalik kodanikuühiskond, ettevõtlus, välisinvesteeringud, eraomanduse kaitse, liberaalne maksusüsteem. Kui selle kõige hinnaks on Putin presidendina, pole see hind liiga suur.

Arreteerimiseni viis Stalini võrdlemine Hitleriga

Kõik läks siiski teisiti, demokraatlikud erakonnad on võimu juurest kõrvale tõrjutud ja Venemaast on saanud totalitaarne riik ning oht kogu maailmale.

Gozman protesteeris Krimmi annekteerimise vastu, nõudis Navalnõi vabastamist ja Putini tagandamist. Ta kanti Venemaa justiitsministeeriumi poolt “välismaiste agentide nimekirja”. Sellest ajast alates täidab ta piinliku täpsusega võimude ettekirjutust ja märgib iga oma postituse all seda “aunimetust”, nagu ta seda nimetab: “tegemist on välisagendi poolt levitatud informatsiooniga.”

2022. aasta märtsis kirjutas ta sotsiaalmeedias, et nõuab Vene Föderatsiooni kodanikuna “President Vladimir Putini tagandamise algatamist Riigiduumas”. Kui ma seda teadet sotsiaalmeedias nägin, arvasin, et ta on Venemaalt lahkunud. Sellekohase küsimuse peale aga sain vastuseks: “Ma olen Moskvas ja ma olen vaba. Ma ei taha karta.” On ikka müstiline see Venemaa, mõtlesin siis.

Peagi (29. augustil 2022) Gozman siiski arreteeriti. Ettekäändeks oli üks aastatetagune postitus, milles ta võrdles kahte diktaatorit, Adolf Hitlerit ja Jossif Stalinit. Venemaa seaduste järgi on selline võrdlus keelatud. Gozman kirjutas: “Võrdsustada neid kahte ei saa. Hitler oli küll absoluutse kurjuse kehastus, aga Stalin siiski veel hullem – – – sest tšekistid tapsid omasid. Hitler alustas sõda inimkonnaga, aga kommunistid kuulutasid totaalse sõja omaenda rahvale.”

Selle avalduse eest määrati Gozmanile augustis 2022 15-päevane administratiivarest. Tähtaja möödudes arreteeriti ta arestimajast väljudes uuesti ja mõisteti mingil muul ettekäändel uuesti 15-päevasesse aresti. Lõpuks ta siiski vabastati. Sama päeva õhtul lahkus ta Venemaalt, hoides “koos muude diplomitega alles selle dokumendi”:

Leonid Gozman pidi eelmisel aastal oma väljaütlemiste ja võimule vastandumise tõttu Venemaal kaks korda järjest 15-päevase aresti all viibima ja lahkus pärast seda riigist. Foto: erakogu.

Ta on veendunud, et Venemaale naasmise korral arreteeritakse ta kohe uuesti. Tema naine Marina Jegorova on samas endiselt Psühholoogia kateedri juhataja Moskva Ülikoolis.

Venemaa on nagu väsinud vana naine

Gozman kirjutab: “Venemaa on lõpmata kaugel fašistlikust ideaalist, mille Vladimir Putin enda jaoks välja mõtles. Tänapäeva Venemaa on nagu elust väsinud vana naine, kes ei taha enam midagi, ei usu millessegi, ei looda millelegi ega soovi midagi muud, kui et teda rahule jäetaks. Putin on loonud fašistliku riigi, kuid selle riigi moodustavad väsinud vanainimesed, olenemata bioloogilisest vanusest. Nad ei taha paraade, vallutusi ega missioone. Võimud muudkui räägivad, aga inimesed igavlevad. Nad ei pahanda muidugi, nad on elukogenud ja alalhoidlikud, aga vaatavad lihtsalt kõrvale ja ootavad, et saaks laiali minna. Täpselt nagu nõukogude ajal poliitinfo tunnis. See naine oli kunagi noor, tegi plaane, lootis edule. Ta armastas, sealhulgas Putinit, aga sellest on palju aastaid möödas, nüüd on kõik minevik. Kunagi oli selle riigi vananaisesuvi – see oli 2014. aasta talvel – Sotši olümpiamängud ja Krimmi annekteerimine. Aga ka see on ammu möödas. Olümpiast ei jäänud midagi järele ja Krimmist on jäänud vaid viha kogu maailma vastu. Rõõm oli kadunud. See on atomiseeritud riik. Nad ei tunne üksteisele kaasa. Lähedased muidugi muretsevad üksteise pärast, kuid ühes riigi osas toimuv ei eruta teist. Belgorodi pommirünnakud jätavad Tjumeni elanikud ükskõikseks. Me pole riik, vaid territoorium. Meil pole üksteise suhtes kaastunnet, meil pole kangelasi. Kes läheks Putini eest surma?”

Leonid Gozman ja Putin, läbi ekraani. Foto: erakogu.

Putin peab oma kuritegude eest vastutust kandma

Gozman kirjutab: “Kahhovka hüdroelektrijaama katastroof ei nõua vaherahu ja relvarahu, nagu paljud arvavad, vaid jõupingutuste suurendamist režiimi hävitamiseks. Kahhovka HEJ läheb Putinile kalliks maksma. Lõppude lõpuks võitleb ta kahel rindel – ukrainlastega nende maal ja läänega, püüdes vähendada abi taset, veenda, et see on kasutu ja ohtlik. Mina, ütleb ta, olen nurka surutud, võin nuppu vajutada… Lääne institutsioonides pole Putinil toetajaid. Keegi ei taha avalikult Venemaa relvadele võitu, isegi kõige Putini-meelsemad (korrumpeerunud?) poliitikud ja struktuurid ei julge rääkida enamast kui “humanitaarsetel põhjustel” sõlmitud relvarahust. Kas tõesti on inimesi, kellele pole selge: ei saa olla mingit relvarahu, see oleks vaid hingetõmbeaeg Putinile, misjärel ta ründab uue jõuga. Normaalsete poliitikute seas on kaks poolt – mõlemad on sõjaparteid. Üks osapool soovib Ukraina kiiret ja otsustavat võitu, teine pooldab ​​sõja aastatepikkust venitamist. Venitamise ja positsioonisõja pooldajad lähtuvad kahest arusaamast. Esiteks kardavad nad, et nurka aetud diktaator alustab tuumasõda, teiseks loodavad, et pikk sõda kurnab režiimi ja muudab selle vähem ohtlikuks. Muidugi nad eksivad – nõrgenenud Putin on veelgi ohtlikum kui tugev. Tuumarelva kasutamise tõenäosus, nagu kõik muu meie riigis, ei sõltu asjade tegelikust seisust – kes sellest hoolib? – vaid halvasti ennustatavatest protsessidest Vladimir Vladimirovitši peas. Positsioonisõja partei on objektiivselt Putini liitlane. Ka tema, kes ei suutnud Kiievit “kolme päevaga” võtta, usub, et aeg on tema poolel – nii ukrainlased kui ka lääs väsivad ning tema ehitab üles sõjatööstuskompleksi ja armee, toodab rakette ja droone ning saab siis uuesti rünnata. Otsustades nende kontaktide järgi, mis mul just Euroopa Parlamendis opositsioonikonverentsil tekkisid, nõrgendab Kahhovka hüdroelektrijaama katastroof positsioonisõja parteid. Selles, et jaama lasi õhku Putin, ei kahtle keegi ja selle sündmuse tagajärjed pole taktikalisest tuumarelvast nõrgemad. See tähendab, et kõige kardetavam asi on tegelikult juba juhtunud. Karta pole niisiis enam midagi. Ja mis kõige tähtsam – on selge, et see režiim ei peatu mitte millegi ees. Tsivilisatsioonil ja sellel režiimil ei ole ühel planeedil kohta. Niisiis, rohkem relvi Ukrainale!”

LEONID GOZMAN ESINEB 20. JUUNIL KELL 18 FOTOGRAFISKAS.
Vestlus toimub inglise keeles.
Ajakava:
17.30 Uksed avatakse
18.05-19.00 Leonid Gozmani loeng-vestlus
19.00-19.15 Vaheaeg
19.15 - 20.15 küsimused ja vastused
20.15- 21.00 vaba vestlus ja suhtlus.
Õhtut juhivad Marti Aavik ja Tõnis Arro
Registreeruda saab siin.
Kogume 25 000€ järgmise poolaasta tegevuseks – palume Sinu toetust!
TOETA SOBIVA SUMMAGA TÄNA
Kommentaaride teavitused
Teavitus
2 Kommentaari
Enim hääli saanud
Uuemad Vanemad
Inline Feedbacks
View all comments

Gozman tunnistab oma naiivsust selles, et lootsid Putiniga koostööd teha. Kahjuks praegu euroopas ja mujalgi on küllalt jõude, kes võimalusel kohe hakkavad Venemaaga koostööd tegema, kui vaid saaksid. Tegelikkuses sanktsioonidest kõrvale hiilimine seda ongi.

Gozman on juut ja Iisraeli kodanik, kes paistab et osales otseselt Venemaa röövimises oma suguharu poolt. Tegemist vast rohkem maffiabossi kui dissidendiga…