Triin Bergmann: Euroopa Liit saab sanktsioonidega inimesi täielikult tühistada

15. detsembril 2025. aastal allkirjastas Euroopa Liidu (EL) välispoliitika juht Kaja Kallas EL Nõukogu otsuse, millega lisati sanktsioonide nimekirja kaksteist “füüsilist isikut” ja kaks “üksust” – nii jõustatakse nn piiravaid meetmeid seoses Venemaa destabiliseeriva tegevusega.¹ „Piiravad meetmed ehk sanktsioonid on EL ühise välis- ja julgeolekupoliitika oluline vahend. Need võimaldavad EL reageerida ülemaailmsetele probleemidele ja arengutele, mis on vastuolus tema eesmärkide ja väärtustega. Sanktsioonid ei ole karistuslikud, vaid nende eesmärk on muuta sihtmärkide poliitikat või käitumist, et edendada EL ühise välis- ja julgeolekupoliitika eesmärke.“

Ühe suletõmbega: inimene tühistatud

Šveitsis tekkis otsuse avaldamise järel mõningane segadus, sest selgus, et Brüsselis elav pensionil olev Šveitsi kolonel Jacques Baud on samuti kantud EL sanktsioonide nimekirja. Baud, kes on varem töötanud NATO ja ÜRO heaks ning kirjutanud mitmeid raamatuid, on tuntud geopoliitiline analüütik, kuigi äärmiselt kriitiline EL-i poliitika suhtes. Ta on osalenud paaril korral RT saadetes ja teda on tsiteeritud mõnedes venemeelseks peetavates väljaannetes. Teda ei süüdistata ühegi seaduse rikkumises. Sellest hoolimata karistatakse teda „tsiviilsurmaga“ ning tal puuduvad õiguslikud võimalused enda kaitsmiseks. Nimekirja lisamine tähendab Baud’le, et tema EL-is asuvad varad külmutatakse ning tal ei lubata enam liidu sees reisida. 

Lisaks Baud’le on sanktsioonide alla sattunud nii EL-i kui teiste riikide kodanikud. Nt Türgi ja Saksa kodakondsust omav Hüseyin Dogrú, kes on peamiselt tuntud Iisraeli kriitikuna, Šveitsi ja Kameruni kodakondsust omav neokolonialismi vastane aktivist Nathalie Yamb, Saksamaa kodanikest sõjakorrespondendid Alina Lipp ja Thomas Röper, Ukraina ajakirjanik Diana Panchenko ning Prantsusmaa ja Venemaa kodakondsust omav geopoliitiline kommentaator Xavier Moreau jt. Märkimisväärne on, et Jacques Baud’ ja Xavier Moreau’ puhul on sanktsioonide kohaldamise põhjendus väga lühike ja sõna-sõnalt identne: „Ta levitab Vene- ja Kremli-meelset propagandat ning vandenõuteooriaid Venemaa sissetungi kohta Ukrainasse, süüdistades näiteks Ukrainat Venemaa sissetungi korraldamises oma riiki NATO-ga ühinemise eesmärgil. Seega vastutab (Jacques Baud, Xavier Moreau) sellise Venemaa Föderatsiooni valitsuse tegevuse või poliitika elluviimise ja toetamise eest, mis kahjustab või ohustab kolmanda riigi (Ukraina) stabiilsust või julgeolekut infomanipulatsiooni ja sekkumise kasutamises osalemise kaudu.“

Sanktsioonimehhanism ei allu sõltumatule kohtulikule kontrollile

Välisriikide teabega manipuleerimine ja sekkumine (FIMI) on Euroopa Välisteenistuses (EEAS) 2021.a väljatöötatud „geniaalne“ idee.

FIMI määratletakse EEAS-i poolt järgmiselt: „enamasti mitteebaseaduslik käitumismuster, mis ohustab või millel on potentsiaal negatiivselt mõjutada väärtusi, protseduure ja poliitilisi protsesse. Selline tegevus on manipuleeriva iseloomuga ning seda viiakse läbi tahtlikult ja koordineeritult. Sellise tegevuse osalised võivad olla riiklikud või mitteriiklikud osapooled, sealhulgas nende esindajad nii oma territooriumil kui ka väljaspool seda.“

FIMI võib koosneda artiklite kirjutamisest, analüüside koostamisest, intervjuude andmistest, arvamuste väljendamisest. EEAS rõhutab ise, et oluline ei ole sisu tõepärasus, vaid kui info toetab vaenulikku narratiivi, võib õõnestada usaldust või läheb vastuollu EL-i poliitiliste eesmärkidega. Sanktsioneeritavaks võib seega osutuda ka tõene, faktipõhine seisukoht, kui see ei sobitu EL-i poolt omaks võetud poliitilise narratiiviga.

Ainuüksi eelnev peaks tekitama küsimuse sanktsioonide põhjendatusest, kuid probleemi peamine tuum seisneb hoopis selles, et EL sanktsioonid liigitatakse välispoliitilisteks „piiravateks meetmeteks“ ning selline juriidiline määratlus võimaldab mööda hiilida õigussüsteemi alustaladest: süütuse presumptsioonist, ärakuulamisõigusest ja sõltumatust kohtulikust kontrollist. Teisisõnu, EL on suutnud luua süsteemi, mille kohaselt täidesaatev võim, tegutsedes Lissaboni lepingust tulenevate volituste raames ja oma seaduste alusel välispoliitika nime all, võib nimetada isikute, sh oma kodanike käitumist  “soovimatuks” ja seejärel kehtestada nende suhtes ilma kohtuprotsessita kõige karmimad meetmed. Ja kuna liikmesriigid on lepinguliselt kohustatud rakendama EL sanktsioone, ei ole ohvritel võimalik pöörduda kohalike kohtute poole, millest tulenevalt on keeruline pöörduda Inimõiguste Kohtusse, kuna selleks peab tõestama, et kõik kodumaised õiguskaitsevahendid on kasutatud.

Sanktsioonide ohvritele on jäetud võimalus pöörduda Euroopa Kohtu (ECJ) poole. Aga, Euroopa Kohus kontrollib vaid, kas sanktsioonide kohaldamise aluseks olev kirjeldus on formaalselt õige. ECJ ei kontrolli, kas esitatavad „süüdistused“ ja kehtestatud sanktsioonide režiim on proportsionaalsed või rikuvad sanktsioonide all olevate isikute põhiõigusi. ECJ kontrollib vaid, kas otsuses kirjeldatud põhjendus on faktiliselt õige. See tähendab, et ainult juhul, kui ohvrid suudavad tõestada, et sanktsioonide andmebaasis olev märkus on faktiliselt vale, võib ECJ anda korralduse EL Nõukogule nende nimekirjast eemaldamiseks.

Isegi, kui Euroopa Kohus leiab, et Nõukogu kasutas faktiliselt vale põhjendust, võib Nõukogu igal ajal põhjendusi kohandada ja isikud uuesti nimekirja lisada ning seejärel peavad sanktsioneeritavad uuesti Euroopa Kohtusse pöörduma. See juhtus näiteks Vene oligarhide Petr Aveniga ja Mikhail Fridmaniga, kes võitsid 2024. aastal EL Nõukogu vastu kohtuasja, kuid on tänaseni sanktsioonide nimekirjas korrigeeritud põhjendusega.

Seega EL Nõukogul on sisuliselt absoluutne ja lõputu võim otsustada, keda sanktsioneeritakse ja kui kaua. Samuti on sanktsioonide kohaldamise põhjendused tavaliselt nii üldsõnalised ja mitmeti tõlgendatavad, et neid pole võimalik kohtus efektiivselt vaidlustada.

Täiesti läbipaistmatu protseduur

Euroopa Parlamendi liige Michael von der Schulenburg avaldas juba 2025. aasta oktoobris põhjaliku juriidilise arvamuse, mille kirjutasid tema palvel kaks õigusteadlast, prof. Ninon Colneric ja prof. Alina Miron, ning milles analüüsitakse sanktsioonide režiimi. Sanktsioonide põhinemise protseduur näib olevat täiesti läbipaistmatu. Pole võimalik teada saada, mis selle otsuse taga on, kes selle teeb ning miks ja milliste kriteeriumide alusel teatud inimesed valitakse. Otsuse tegemise protsessi kajastav protokoll on salajane ning avaldatakse ainult lühikesest kirjeldusest koosnev otsus. Von der Schulenburg peab kõige murettekitavamaks, et peaaegu keegi ei hooli tekkinud olukorrast. “Peavoolumeedia ei pööra sellele peaaegu üldse tähelepanu. Euroopa Parlamendis saan toetust mitte rohkem kui kümnelt parlamendiliikmelt. EL hävitab iseennast kui õigusriiki ja keegi ei hooli sellest.”

Analüüsis kirjeldatut kinnitab samuti õigusteadlane dr Alexandra Hofer Utrechti Ülikoolist. “Mõjutatud inimesed ei saa mingit teavet. Ei süüdistusi, ei fakte, mitte midagi. See ei ole juriidiline, vaid halduslik meede,” ütleb Hofer. Hoferi sõnul on sanktsioonide režiimi juured terrorismivastases seadusandluses, mis võeti vastu pärast 9/11 rünnakuid. Lissaboni lepingu (2007) alusel on Euroopa Nõukogu omandanud õiguse tegutseda ennetavalt terroristlike rünnakute ohu vastu ning sellisel viisil saavad nad võtta meetmeid välismaiste terroristide suhtes ilma, et selleks oleks vaja läbida juriidilisi menetlusi. “Aga,” ütleb Hofer, “nüüd kasutatakse seda instrumenti omaenda kodanike vastu, kes on EL poliitika suhtes kriitilised.”

Pascal Lottaz on Tokyo Waseda Ülikooli Kõrgemate Uuringute Instituudi (Waseda Institute for Advanced Study) neutraliteediuuringute abiprofessor, kes toob välja, et sanktsioonide alla võib sattuda igaüks. “See võib juhtuda igaühega meist. Ainus, mida Euroopa Nõukogu peab tegema, on süüdistada kedagi nn välisinfoga manipuleerimises ja sekkumises. Üksik lõik, milles saab sõna otseses mõttes kõike vaidlustada, on piisav. Me oleme anonüümsete ametnike meelevaldsuse meelevallas.” Ta kardab, et nüüd kehtestatud sanktsioonid on alles algus. “Neil on nüüd see instrument. Väga kasulik tööriist. Sa võid seda kasutada kõigi vastu ja kõige vastu.”

Saksamaa välisministeeriumi esindaja Martin Giese, vastates ajakirjaniku küsimusele sanktsioonide legitiimsuse kohta, ütles: „(…) inimesi, kes selliseid asju teevad, saab karistada, kui selleks on olemas õiguslik alus ja kui Euroopa Liidu Nõukogu on teinud vastava otsuse. See juhtus sel esmaspäeval, see juhtub ka edaspidi, see on juhtunud varem ja igaüks, kes selles valdkonnas tegutseb, peab arvestama, et see võib juhtuda ka nendega. (…)“

Ilmselgelt rikutakse sanktsioonide kohaldamisel Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (ECHR) ja Rahvusvahelise kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakti (ICCPR) erinevaid sätteid nagu sõnavabadus, liikumisvabadus, õigus eraelu puutumatusele, õigus omandile, diskrimineerimise keeld, õigus efektiivsele õiguskaitsele jne. Kuid iroonilisel kombel ei ole Euroopa Liit ECHR-i kunagi ratifitseerinud (seda on teinud liikmesriigid) ega ka allkirjastanud ICCPR-i.

On olemas Euroopa Liidu põhiõiguste harta, milles korratakse peamisi ECHR nimetatud õigusi ja mis peaks tagama EL-i kodanike põhiõigused, kuid mida sanktsioonide kohaldamisel eiratakse, so õigus era- ja pereelule, sõna- ja teabevabadus, kutsevabadus ja õigus teha tööd, ettevõtlusvabadus, õigus omandile, diskrimineerimiskeeld, õigus heale haldusele, õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele. Vastuolud esinevad ka teiste õigusaktidega, nt „rikkumise“ mõiste ebamäärasuses võib näha vastuolu EL Toimimise Lepingu (TFEU) Artikliga 296, mille kohaselt EL õigusaktid peavad olema selged ja täpsed, et üksikisikud ja ettevõtted saaksid oma õigusi mõista ja kaitsta.

Endine advokaat Frank Stadermann, kes pakkus koroonakriisi ajal paljudele kriitilistele arstidele õigusabi ja avaldas hiljuti raamatu “Koroonainkvisitsioon“, ütleb, et “on sügavalt vastuvõetamatu, et kedagi saab karistada väljaspool riiklikke seadusi ja ilma juurdepääsuta riiklikule (kriminaal)kohtule, kes saaks otsustada selle meetme/karistuse üle. Isikul on õigus, et tema kaebust põhiõiguste rikkumise kohta EL poolt kontrolliks sõltumatu kohus. See ei ole niivõrd seaduste tõlgendamise küsimus, kuivõrd elementaarsete põhimõtete austamine, millele seadusandlus põhineb või peaks põhinema.”

Õigusriigi põhimõtete tähtsus kriisiolukorras

Õigusriik tähendab, et riigivõim on seotud õigusega, võimu teostatakse seaduste alusel ning isikute põhiõigused on kaitstud. Küsimus õigusriigi põhimõtete kehtimisest kriisi ajal on üks demokraatliku ühiskonna keskseid proovikive, sest just kriisiolukorras suureneb surve teha kiireid otsuseid, koondada võimu ja piirata õigusi.

Euroopa Liit on liikunud ja ilmselt liigub ka edaspidi ühest kriisist teise (koroona, Ukraina sõda, kliima, energia, majandus jne) ning selle käigus on Euroopa Komisjon ja EL Nõukogu nähtavalt ja ka märkamatult suurendanud oma võimu. Kuid kriisid, olgu need julgeoleku-, tervise-, majandus- või nn informatsioonikriisid, ei tohi õigusriiki tühistada, vaid vastupidi, kriisi ajal muutuvad õigusriigi põhimõtted eriti oluliseks, sest erakorralised olukorrad suurendavad võimu kuritarvitamise riski.

Iga põhiõiguse piirang peab tuginema selgele õiguslikule alusele. Kui riik või Euroopa Liit kasutab erivolitusi, peab nende sisu, ulatus ja kestus olema täpselt määratletud. Samuti ei tohi rakendada meetmeid, mis on ülemäärased või ebavajalikud ning kriis ei õigusta automaatselt kõige rangemaid sekkumisi. Oluline on ka võimude lahususe ja järelevalve säilimine: parlamentaarne järelevalve, sõltumatu kohus ja vaba meedia on demokraatliku legitiimsuse allikateks. Erakorralised meetmed peavad olema ajaliselt piiratud ja regulaarselt üle vaadatud, sest kui kriisimeetmed muutuvad püsivaks, ähmastub piir normaalse ja erakorralise vahel ning tekib oht, et erandist saab norm. Lõpuks on määrava tähtsusega läbipaistvus ja vastutus. Kodanikel peab olema võimalik mõista, miks konkreetseid meetmeid rakendatakse ja kuidas neid vaidlustada.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et „kriisid“ on toonud esile erakorralise mõtlemise normaliseerumise. Kui kriisi keelt ja loogikat kasutatakse püsivalt, suureneb oht, et õigusriigi standardsed kaitsemehhanismid, nagu süütuse presumptsioon, individuaalne vastutus ja kohtulik kontroll, taanduvad kollektiivsete hinnangute ja ennetava sekkumise ees ning see on eriti ohtlik meetmete puhul, mis põhinevad hägustel mõistetel nagu ’’vastuolu eesmärkide ja väärtustega“, „seotus“, „mõjupiirkond“ või „potentsiaalne oht“, mitte konkreetsel süüteomenetlusel. Vaigistades dissidente, liigutakse samm-sammult totalitarismi suunas, kus võim kontrollib narratiivi, keelab faktipõhise kriitika ja määrab diktaatorlikult, millised ideed on lubatud.

Euroopa Liidu sanktsioonide praktika näitab, kui kiiresti võib selline narratiivi kontrollimine muutuda ohtlikuks, luues pretsedendi vaba mõtlemise ja demokraatia piiramiseks.

1. Kallas allkirjastas otsuse (CFSP) 2025/2572, mis tugineb määrusele (CFSP) 2024/2042 ning millega muudeti 08.10.2024. aasta otsust (CFSP) 2024/2643, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Venemaa destabiliseeriva tegevusega. ↩︎