Tuuleenergiat ei ole põhjuseta hakatud kutsuma sõnaga „juhuelekter“. Juhuslikuks teeb selle tootmise tõsiasi, et kui tuult ei ole, siis ei saa ka elektrit toota. Probleem aga tekib ka tuulise ilmaga, sest kui kallid elektrivõrgu arendustööd on tuuleparkide võrku lülitamisel tegemata jäänud, tuleb ülekoormuse vältimiseks hakata võrku jõudva elektrienergia kogust märkimisväärselt “kärpima”.
Nii on näiteks Ühendkuningriigis tänavu esimese 11 kuu jooksul „kärbitud“ tuuleenergia kogus umbes 6,6 teravatt-tundi (TWh), mis on suurem kui 3,8 TWh, mille võrku jõudmist takistati kogu eelmise aasta jooksul, kirjutab The Telegraph. See tähendab, et elektrivõrgu kaitsmiseks on kõige soodsama tuule ajal paljud suured tuuletootjad võrgust välja lülitatud, sest nende toodangut ei ole võimalik vastu võtta. Kinni maksavad selle väljalülitamise aga mõistagi tarbijad ehk kodumajapidamised ja ettevõtted ning võrreldes eelmiste aastatega on kulud kasvanud. Kui tänavu on tootjatele tuulikute väljalülitamise kompensatsiooniks makstud miljard naelsterlingit (1.21 miljardit eurot), siis mullu oli see summa 779 miljonit naela (942,6 miljonit eurot ja 2022. aastal 945 miljonit naela (1,14 miljardit eurot).
Kulud peegeldavad tõsiasja, et energeetika planeerimisel on seni eelkõige rõhku pandud rohkemate tuuleparkide avamisele ja tähelepanuta jäetud tõsiasi, et nende poolt toodetud elektri tarbijateni viimiseks on vaja investeerida ka elektrivõrgu arendamisse. Eriti hoogsalt on tuuleprake arendatud põhjas ehk Šotimaal ja sellise poliitika tulemusena on nüüd tekkinud mõnevõrra absurdne olukord, kus suur hulk toodetud tuuleenergiat läheb sealsete tuuliste ilmadega tegelikult raisku. Samal ajal lülitakase lõuna pool ehk Inglismaal ja Walesis sisse aga gaasijaamad, et energiavajadust katta.
Just selle tõttu tegigi elektrienergia import UK-s tänavu kõigi aegade rekordi: https://www.telegraph.co.uk/business/2024/11/02/britain-importing-record-amounts-of-electricity-from-europe/
Ei, juurde oli UKs vaja selle tõttu, et endal on defitsiit, kui tuult ei ole. Ja kui tuult on palju, ei kanna võrk välja ning makstakse selle eest, et ei toodetaks. Defitsiidi korral aga võetakse hea meelega Prantsusmaa tuumajaamade toodangut sisse, sest endal ei ole piisavalt gaasijaamu ja söejaamad on kinni pandud.
Ma näen ka teie kommentaarist, et te vist ei ole kursis ka sellega, mis teeb põlevkivijaamade elektrihinna kunstlikult kalliks – ega mitte CO2 maks?
Samal ajal ei arvesta te tegelike kuludega tuuleenergia tootmisel ehk sellega, palju maksumaksjad/tarbijad tuuleenergiat subsideerivad ja räägite midagi turuhinnast. Nt viimatine riigiabi luba, mille Euroopa Komisjon Eestile andis, on 2.6 miljardit: https://majandus.postimees.ee/8151040/komisjon-kiitis-heaks-eesti-2-6-miljardi-euro-suuruse-riigiabikava-meretuuleenergiale
Ehk siis tegelikult on ju võimalik end nende asjadega kurssi viia ja tekiks ka arusaamine, et need miljardid garanteeritakse tuulikuinvestoritele tarbija/maksumaksja taskust igal juhul. Ehk sisulise asemel ei ole mõtet tegeleda “kirsinoppimisega” ja väita, et tuuleenerga on odav, sest siis kui tuul puhub, on turul mõnikord negatiivne hind. Tuleb arvestada kogukulu. Ei ole odav.
Ja kuna tuul on ebapüsiv, siis tuleb ehitada samasuguse garantii abil ka gaasijaamad, sest nemadki ju tänase turu puhul, kus hind suure tuule korral negatiivseks hüppab, turu vastu ei saa tulla. Lõpptulemus on see, et me investeerime topelt ehk nii tuuleenergiasse kui fossiilkütustesse ja subsideerime kah mõlemaid. Lahendus oleks suure osa ajast siis pimedas istumine, sest tuumajaam ju ka ei sobi.
Tuulikute väga juhuslik elekter oli aastakümneid tagasi juba siililegi selge, aga puht poliitilistel / ideoloogilistel põhjustel on leiuatatud “leelo-leelo tuuleroheline kliimaneutraalsus”. – Las eurooplased likvideerivad ennast ise – see on odavam kui sõda.