ÜRO uuringus „Naiste ja tüdrukute vastu suunatud vägivald spordis“ märgitakse, et rahvusvahelised spordiliidud on lubanud naistevõistlustele mehena sündinud, aga end naisena identifitseerivad sportlased, vahendab Mail Online.
Kuigi ei ole kehtestatud ühtegi regulatsiooni, mis selgelt lubaks nn transnaisi naistega võistlema, ei ole seda ka keelatud ja praguseks on tegemist üsna üldiselt tolereeritud tavaga. Ent selline suundumus asendada naistesport segaspordiga on oodatult andnud tulemuseks selle, et võisteldes meestega, kaotavad naissportlased võimalusi ja medaleid. 2024. aastaks on enam kui 600 naissportlast umbes 400 võistlusel kaotanud kokku 29 spordialal end naiseks nimetavatele meestele rohkem kui 890 medalit.
Uuringus on märgitud, et bioloogilistel meestel on soospetsiifilised eelised. Näiteks on nad tugevamad ja nende testosteroonitase on kõrgem juba enne teismeiga, mistõttu on neil paljudel spordialadel eelised. Spordiliidud küll nõuavad, et naistevõistlustel osaledes peavad end naiseks nimetavad mehed võtma ravimeid, mis suruks testosteroonitaset alla, kuid need ei kõrvalda juba omandatud eeliseid ega täida soovitud eesmärki. Samuti võivad need kahjustada nn transnaiste endi tervist.
Kuigi uuring ei täpsustanud, mis spordialadel või millal täpselt on naised medaleid nn transnaistele kaotanud, siis üks juhtum on näiteks Kanada jalgratturi Veronica Ivy võidetud kuldmedal maailmameistrivõistlustel. Teine on Ameerika ujuja Lia Thomase võit USA ülikoolide meistrivõistlustel. Pariisi olümpiamängudel tekkis tõsine arutelu Alžeeria poksija Imane Khelifi ümber, kes võitis naiste seas kuldmedali. Khelif nimetab end siiski ka bioloogiliseks naiseks, kuid enne olümpiamänge oli ta läbi kukkunud kahes soolise vastavuse katses, mille rahvusvaheline poksiliit (IBA) oli korraldanud. Olümpiamängudel aga poksiliidu tulemusi ei tunnistatud, mistõttu ta sai võistelda.
Uuringu autori Reem Alsalemi järgi on naistespordis murekohti muidki. Näiteks sotsiaalsed stereotüübid, seksism, piiratum juurdepääs treeninguruumidele ja napimad toetused-tasud. Seetõttu leiab Alsalem, et lubades end naisena identifitseerivaid mehi naistevõistlustele, kahanevad naiste turvalised, õiglased ja väärikad tingimused spordis veelgi. Autor kutsus ÜRO-d naisi ja tüdrukuid spordis rohkem kaitsma. Tema arvates tuleks luua n-ö avatud kategooriad ning et vaja on leida salajased ja lihtsad soouuringud, et tagada kaasatus ja naiste jaoks õiglus.
