ÜRO küberkuritegevuse vastane lepe hoogustab riiklikku jälitamist

Oktoobris teatas ÜRO, et Hanois peetud allkirjastamisel on 71 riiki ja nende kõrval Euroopa Liit alla kirjutanud ÜRO küberkuritegevuse lepingule, kusjuures 40 liikmesriiki on selle juba ka ratifitseerinud. Konventsiooni eesmärk on võidelda küberkuritegevusega ja kehtestada reeglid, millega parandada õiguskaitseasutuste koostööd, uurida ja menetleda pettuseid jm kuritegusid. Kriitikute hinnangul on aga tegemist järjekordse dokumendiga, mis ohustab privaatsust ja sõnavabadust, kirjutab Reclaim The Net.

ÜRO peaassamblee võttis dokumendi esimest korda vastu 2024. aasta detsembris pärast viis aastat kestnud läbirääkimisi. Leping ehk küberkuritegevuse vastane konventsioon kehtestab universaalse reeglistiku, mille alusel uurida veebis toime pandud kuritegusid, koguda tõendeid ja menetleda kuritegu kohtus, sh külmutada, arestida või konfiskeerida selliste kuritegude tulu. ÜRO sõnutsi kriminaliseerib uus lepe mitmed küberruumist sõltuvad ja küberruumi abil toime pandud kuriteod, hõlbustab elektrooniliste tõendite piiriülest jagamist ja loob riikide koostöövõrgustiku. Küberkuriteod võivad olla näiteks lunavara- ja finantspettused, aga kogu maailma mõistes täiesti uue kuriteokoosseissuna käsitleb konventsioon ka nõusolekuta levitatud intiimseid pilte. ÜRO hinnangul peaks uus konventsioon muutma seda, kuidas riigid võitlevad küberkuritegevusega ajal, mil digiohud muudkui suurenevad. Hinnatakse, et globaalse küberkuritegevuse kulud küünivad tänavu 10,5 triljoni dollarini (9,14 triljonit eurot) aastas. 

Lepingu allkirjastamistseremoonial kirjeldas Guterres: „ÜRO küberkuritegevuse vastane konventsioon on võimas, õiguslikult siduv vahend, mis tugevdab meie ühist kaitset küberkuritegevuse vastu.” Guterres lisas, et „küberruum on muutunud viljakaks pinnaseks kurjategijatele… iga päev petavad keerukad pettused peresid, varastavad elatusvahendeid ja võtavad meie majandustest miljardeid dollareid”. Nüüd aga ei pidavat ükski riik, olenemata selle arengutasemest, jääma küberkuritegevuse vastu kaitsetuks. Guterres märkis küll, et konventsiooni „ei tohi kasutada mis tahes vormis jälgimiseks või muuks, mis võiks olla seotud inimõiguste rikkumisega” ja lisas lõpetuseks: „Loome küberruumi, mis austab igaühe väärikust ja inimõigusi, ning tagame, et digiajastul valitseb rahu, turvalisus ja heaolu kõigi jaoks.”

Ka läbirääkimisi juhtinud ÜRO narkootikumide ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo (UNODC) on väitnud, et leping sisaldab inimõiguste ja õiguspärase teadustöö kaitset, aga organisatsioonid nagu Human Rights Watch (HRW) ja Electronic Frontier Foundation (EFF) jts ei ole sellega nõus. Rühmitused on soovitanud valitsustel lepingut mitte heaks kiita, sest selle ebamäärased määratlused võivad võimaldada valitsustel kodanikke jälgida, turvalisuse uurijaid kohtusse anda ja poliitilist sõnavabadust piirata ning lubavad valitsustel sätteid kuritarvitades jälitada ajakirjanikke, teadlaseid ja aktiviste. Organisatsioonid leiavad, et konventsioon ulatub palju kaugemale küberkuritegevuse ehk arvutivõrkude, -süsteemide ja andmete pahatahtlikusest käsitlusest, kohustades riike kehtestama elektroonilist järelevalvet. Ja seda ka sääraste kuritegude korral, mis ei ole rühmituste hinnangul seotud info- ja sidesüsteemidega. 

Peale selle tuleb konventsiooni alusel teiste riikide ametiasutustega jagada elektroonilisi tõendeid mistahes “raske kuriteo” puhul, mis on lepingus määratletud kui kuritegu, mille eest karistatakse riigi õiguse kohaselt vähemalt nelja-aastase vangistusega.  Siinkohal väärib aga märkimist, et maailmas on päris palju neid riike, mis kriminaliseerivad rahvusvahelise inimõiguste õigusega kaitstud tegevusi ja määravad selle eest karistusi, nt valitsuse kritiseerimine, rahumeelne protest, samast soost suhted, uuriv ajakirjandus ja teabe avalikustamine (vt ka siit, siit, siit, siit, siit, siit). Ka konventsiooni allkirjastanud riikide seas on näiteks Hiina, Venemaa, Valgevene, Vietnam jne. Ehk küsimus tekib, kas nende riikide kodanikuõigusi lämmatavad seadused võivad kanduda ka näiteks leppega liitunud Euroopa riikidesse?

Human Rights Wach’i hinnangul annab konventsioon ulatusliku õiguse teavet jälgida, säilitada ja riikide vahel jagada viisil, mis kahjustab usaldust turvalise side vastu ja rikub inimõiguseid. Lubatud on isikuandmeid liiga palju jagada, sest “õiguskaitseorganid peavad koostööd tegema”, ületades seejuures konkreetse kriminaaluurimise piirid. Lõpetuseks kirjutab HRW, et konventsioon seab ohtu isegi need isikud, keda see väidetavalt kaista püüab.

Ka tehnoloogiaettevõtted on väljendanud muret. Küberjulgeoleku tehnoloogia ühing (The Cybersecurity Tech Accord), mille liikmed on ka Meta ja Microsoft, on lepingut nimetanud „jälgimislepinguks”. Ühing leiab, et konventsioon avab tee andmete väljavoolule riigist ja annab loa reaalajas jälgida, salaja ja ilma kaitsemeetmeteta. Ühing juhib ka tähelepanu, et kuna konventsioonist on eemaldatud küberkuritegu piiritlevad sätted, tähendab see, et kõiki konventsioonis seatud õiguseid võib kasutada mistahes tegevuse korral, kus on kasutatud digitehnoloogiat, sh seaduslikud veebitoiminguid, nn eetilise häkkimise jpm.

“Vietnamil on oluline roll globaalses digitaalses tarneahelas”

Omal moel tähelepanuväärne on ka tõsiasi, et allkirjastamise tseremoonia korraldas Vietnam, mida pole kuidagi võimalik pidada kodanikuõiguste ja rahva turvalisuse eest seismise musternäidiseks. Vastupidi, riik on väga agar mõistma kodanikke “riigi huvide rikkumise” eest aastateks vangi ja rahvast karistama mistahes moel, näiteks alles hiljuti suleti seal miljonid pangakontod, mida polnud biomeetriliselt kinnitatud. 

Aga ÜRO, mis peaks mh seisma rahu, julgeoleku ja inimõiguste eest, peasekretär Guterres leiab, et Vietnamil on oluline roll globaalses digitaalses tarneahelas. “On sobiv, et [allkirjastamise tseremoonia] toimub siin – riigis, mis on omaks võtnud tehnoloogia, edendanud innovatsiooni ja saanud oluliseks osaks maailma digitaalsetes tarneahelates,” rõõmustas Guterres ja ärgitas riike lepingut kiiresti ratifitseerima ja rakendama. Vietnami president Luong Cuong tervitas lepingut, öeldes, et see „ei tähista mitte ainult ülemaailmse õigusakti sündi, vaid kinnitab ka mitmepoolsuse püsivat elujõudu, kus riigid ületavad erinevused ja on valmis ühiselt vastutama rahu, julgeoleku, stabiilsuse ja arengu ühiste huvide eest”.