Nelja ajakirjaniku kohtumenetlus algas juba aasta tagasi ja aprillis määras kohus neile viie ja poole aasta pikkuse vanglakaristust. Ajakirjanikke süüdistati ekstreemsuses ja äärmusorganisatsiooni liikmesuses, kirjutab Deuche Welle. Kõnealune organisatsioon oli opositsiooniliidri Aleksei Navalnõi asutatud korruptsioonivastase võitluse fond, mille Venemaa võimud 2021. aastal äärmuslikuks nimetasid ja keelustasid.
Kõik neli süüdistatavat – Antonina Favorskaja, Artjom Kriger, Konstantin Gabov ja Sergei Karelin – eitasid süüdistusi ja kinnitasid, et nad ei töötanud sihtasutuse heaks. Nende sõnul süüdistati neid üksnes nende ajakirjanikutöö eest. Kõigest hoolimata mõisteti nad avalikkusele suletud kohtumenetluses süüdi “äärmuslikus kogukonnas osalemise” eest. Venemaa inimõiguslased on ajakirjanikud liigitanud poliitvangideks.
Esimesena arreteeriti märtsis 2024 Antonina Favorskaja (Kravtsova, 35), kes töötas Moskva sõltumatu uudisteagentuuri Sota Vision heaks, mis kajastab peamiselt inimõiguste rikkumisi, proteste ja poliitilisi kohtuprotsesse. Varem oli naine filmi- ja teatrinäitleja ning kohtufotograafina asus tööle pärast Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse 2022. aastal. Ta kajastas poliitvangide, sealhulgas Aleksei Navalnõi kuulamisi. Favorskaja oli arvatavasti viimane ajakirjanik, kel õnnestus pildistada tuntud opositsiooniliidit vahetult enne tema surma. Favorskaja on Venemaa tsensuuri kohta öelnud: „Minu käed on seotud ja suu kinni õmmeldud.“
Artjom Kriger (24) arreteeriti juunis 2024. Ka tema töötas uudisteagentuuris Sota Vision ning kajastas palju poliitilisi kohtuprotsesse ja proteste. Enne kinnise kohtuprotsessi algust kutsus Kriger venelasi, kes kardavad oma vabaduse pärast, üles riigist lahkuma: „Meie pealt näete, et see pole nali, igaüht võib süüdistada milles iganes.“
Vaid kuu pärast Favorskajat arreteeriti ajakirjanikud Konstantiv Gabov (38) ja Sergei Karelin (42). Mõlemad olid töötanud välismeediaagentuurides, sh DW videokorrespondentidena, ning neid süüdistati Navalnõi sotsiaalmeediakanalite jaoks foto- ja videomaterjalide loomises ehk osaluses ekstremistlikus rühmituses.
Meedia andmetel on Venemaal vahistatud üha rohkem ajakirjanikke pärast sõja algust Ukrainas. Andrei Sahharovi inimõiguste keskuse direktor Sergei Lukševski on öelnud: „Sõltumatu ajakirjandus on Venemaal tegelikult absoluutselt keelatud. Kõik tõeliselt sõltumatud meediakanalid peavad töötama välismaalt.“ Ta selgitas, et ekstremismi süüdistuse võib esitada üksikiskute vastu mistahes seose või kontakti eest Navalnõi meeskonnaga. Kusjuures sellised süüdistused ei piirdu üksnes ajakirjanikega. Näiteks alles jaanuaris mõisteti samade süüdistustega „äärmusliku tegevuse“ eest viieks ja pooleks aastaks vangi kolm Navalnõi endist advokaati.
Despotism. Kuigi keskajal oli siiski hullem: siis eksisteerisid lossid, mille pimedad keldrid olid täis õudust, eriti just tuhandeid piinatute luid. Millest tänapäeval on keelatud rääkida, kuna see aitaks inimestel karmist reaalsusest aru saada. Tänapäeval on enamus töödeldud “nõrganärvilisteks”, “pehmodeks”, “lumehelbekesteks”. Ja kui kõrged võimud korraldavad mingi jubeda sündmuse, mis keskajal täiesti igapäevane oli, siis rahval on suu vahtu täis paanikast ja hirmust. Palju, mis tänapäeval meedias keelatud millegi kaitseks omab tegelikult täiesti vastupidiselt salakavalat negatiivset mõju. Näiteks näidatakse kui äge ja lahe on sõda aga kui ehtsasse sõtta minnakse, eesrindele, ja omi sõpru puruks lendamas nähakse, ega siis enam ei taha kunagi sõtta minna, vaimne šokk elu lõpuni.
Lääne meedias isegi sõnapaar “shell shock” sai keelatud, kuna see otseselt seletab lahinguvälja igapäeva ohtu. Seejärel oli pikka aega “PTSD”. Nüüd on selle asemel “müstilised sümptomid millegist tundmast”. Et sõda ei tunduks noortele ullikestele, kui reaalne surmaoht. Kogemusteta sõdurite eluiga lahinguväljal on 48h.
Venemaal on tõesti kohutav korruptsioon ja parasiitvalitsus teeb ükskõik mida, et takistada igasugust opositsiooni. Igasugune nõiajaht käib. Eks kümne aasta pärast on asi täielikult keskaja tasemel.
Ajalugu ei kordu, seda korratakse, et inimesed harjuks ära ja võtaks selle geneetilisel tasemel omaks. Kui harjutamine teeb heaks harjutajaks, siis 1% tahab, et meistriks sünnitakse. Meister orjaks s.t.
Vanasti olid Vabamüürlased need, kes lammutasid, et intellekti ja südamega ehitada helde tulevik kõigile. Paraku liikmed tapeti ära parasiitvõimude poolt. Nüüd on naljakas lugeda, et Vabamüürlased on lihtsalt mingid suvalised külmaverelised oligarhid. 1% manipuleeris paljusi kõrgeid ametnikke kutsega, pannes nad arvama, et on tähtsad, kasulikud ja millegi asjaliku liikmed. No kuritegeliku maffia liikmed nad on. Tegelikult lähevad lõpuks ka need uued vabamüürlased depopulatsiooniga likvideerimisele, kui 1% on oma töö lõpetamas.
Kõik ei ole sugugi kadunud. Tuleb ennast katkisest massist välja korjata ja hakkata 1%-iks. See on raske ja keeruline aga küsida ei tohi “kuidas”, vaid lausega “alustame kõigega, mis võimalik”. Vingumise, alkoholismi ja ropendamise asemele positiivsed mõtted ja ilusad sõnad. Nii juhib 1% maailma.