Venemaa kommunikatsiooniamet Roskomnadzor on keelatud teoste nimekirja lisanud Olga Ptitseva kaks ulmeromaani – „Talve 203. päev“ („Двести третий день зимы”) ja „Veekevad” („Весна воды“) -, mille tegevus toimub alternatiivsel Venemaal, kus pärast Külmapartei võimule tulekut valitseb igavene talv. Raamatu tegelased peavad jälgima, et lumekatte paksus ei kahaneks, nad saavad toitu vaid talongide alusel ning dissidente jaoks on valmis pandud külmakambrid, kirjutab Meduza.
Roskomnadzor käskis oktoobri alguses raamatuaasta portaalist (ГодЛитературы.РФ) kustutada „Veekevade” tutvustuse. God Literaturi 7. oktoobri muudatuse alusel on seda tehtud, sest „kõnealune raamat on kantud Roskomnadzori keelatud teabe ühisregistrisse ja Venemaa raamatuliidu ekspertkeskuse raamatute hindamisregistrisse ning see tuleb Venemaa avalikust ruumist kõrvaldada“. „Talve 203. päeva” tutvustuse pidi raamatuportaal Roskomnadzori sarnase korralduse alusel kustutama juba juulis.
Raamatud on kadunud ka nende kirjastaja Polyandria No Age veebisaidilt ning Litresi ja Loe Linna (Читай город) kataloogidest. Polyandria kinnitas, et Roskomnadzor oli need keelustanud. Mõne allika andmetel oli keelu põhjustanud väidetavad „mittetraditsiooniliste seksuaalsuhete propageerimise“ märgid.
Romaanide autor Ptitseva kinnitas, et tema raamatud on tõesti müügilt kõrvaldatud Telegrami postituses: „Sõbrad, on tõsi, et DTDZ [romaan „Двести третий день зимы “] on müügilt kõrvaldatud, aga minuga on kõik korras. Kallistan kõiki.“
Olga Ptitseva on kirjutanud mitu romaani ja proosakogumikku. Tema romaanis „Kus koirohi õitseb” („Там, где цветет полынь”) vändati 2023. aastal samanimeline teleseeria ja aasta hiljem nimetati raamat Yasnaja Poljana kirjanduspreemia noortekategooria kandidaadiks. Tema romaan „Tule kapist välja“ („Выйди из шкафа”) pääses FICTION35-preemia lõppvalikusse ning „Imeserv” („Край чудес“) pääses lütseumipreemia algnimekirja.
Venemaa raamatupoode otsitakse pidevalt läbi
Tegemist ei ole esimeste teostega, mis Venemaal keelatute nimekirja on sattunud. Peale konkreetsete teoste korraldavad võimud ühtelugu ka reide raamatupoodidesse, sulgevad sõltumatuid kirjastusi ja sunnivad müügilt kõrvaldama üha enamaid teoseid või on võimalik raamatut välja anda vaid tsenseeritud kujul. Kui tunamullu keskendusid võimud peamiselt sellistele raamatutele, kus märkasid „välisagentlust“, siis mullu oli keskmes LGBT-kirjandus või oletatavad seosed nn soovimatute organisatsioonidega. Näiteks korraldas poitsei eelmise aasta detsembris reide raamatupoodidesse, püüdes leida Ursula K Le Guini romaani „Pimeduse vasak käsi“ („The Left Hand of Darkness“), mille oli välja andnud kirjastus Azbuka. Reidide järel võeti raamat müügist maha. Väärib märkimist, et see teos on vene keelde tõlgitud juba nõukogude ajal ja käsitleb androgüünsust. Arvatakse, et teose sookäsitlus põhjustaski keelatute nimekirja sattumise.
Esialgu on raamatupoode tabanud haldusmenetlus, kuid kirjastajad on juba vastamisi raskete kuritegude süüdistustega. Näiteks mullu kevadel said kirjastuste Popcorn Books ja Individuum töötajad näilise LGBT-liikumises osaluse eest süüdistuse „äärmusliku organisatsiooni tegevuse korraldamises“ ning nad lisati terroristide ja äärmuslaste registrisse.
Võimuesindajad soovitavad taastada ametliku tsensuuri
Mullu kirjutas endine kultuuriminister Mihhail Švõdkoi artikli, milles leidis, et Venemaa võiks taastada ametlikult tsensuuri. Idee toetajate hinnangul aitaks selged ametlikud reeglid raamatumüüjail ja kirjastajail vältida asjatuid riske. Seni siiski ei ole veel kehtestatud nn klassikalist tsensuuri, kus materjal peab enne avaldamist saama võimude heakskiidu. Selle asemel paistab Kreml eelistavat lahendust, kus on vajaduse korral võimalik ette võtta keda ja mida iganes, alustades raamatukogudest ja lõpetades autoritega.
Süüdistuse saanud kirjastajate ja nende töötajate juhtumid on aga Venemaale toonud laialdase enesetsensuuri, näiteks on kirjastus Eksmo palunud raamatupoodidel eemaldada 50 kirjastuse avaldatud teost, nt André Acimani „Call Me by Your Name”. Trading House BMM nõudis aga 37 teose müügilt eemaldamist, tagastamist või hävitamist, sh Jeffrey Eugenidese ja Slavoj Žižeki teosed. Mullu detsembris teatas Venemaa suurim e-raamatute müüja Litres, et on müügist eemaldanud 4500 raamatut, sest ei teadnud, „kuidas sisu märgistada“. Uusi raamatuid antakse aga välja tsenseeritult – „ebasobivad” tekstiosad ehk keelatud teemasid käsitlevad laused on mustaks värvitud. Näiteks on terveid lehekülgi tsenseeritud Michael Cunninghami ja Salman Rushdie uutes romaanides, aga ka Simone de Beauvoir’i ja Anna Ahmatovat käsitlevates raamatutes.
Keelatud teemasid on Venemaal suur valik, nt ei tohi käsitleda Ukraina sõda, LGBT-teemasid, võrrelda NSVL natsi-Saksamaaga, kirjeldada uimastite kasutust, enesetappu, satanismi vms ega propageerida lastetust, aga ka viited keelatud inimõiguste organisatsioonidele. Sellise keelatud sisuga raamatuid avaldanud peavad maksma trahvi, nt kirjastus Ad Marginem trahviti 800 000 rublaga (u 8500 eurot) Briti kirjaniku Olivia Laingi „Everybody” eest. Veebiraamatukogu Mangalibi trahviti 14 miljoni rublaga (u 149 000 eurot) manga eest, mis olevat sisaldanud LGBT-propagandat. Karistatakse ka autoreid, nt luuletaja Glikeri Ulunov (pärisnimi Kirill Jakovlev) vahistati mullu augustis Peterburis süüdistatuna „enesetapu ja seksuaalsete perverssuste propageerimises“. Kirjastajad püüavad nüüd leida loovaid lahendusi, kuidas keelatud sisu avastada. Näiteks on EL StraightForward Foundation uudiskirjas tõdenud, et Vene kirjastaja Eksmo kasutab Hiina tehisaru, mis vaatab käsikirjad üle ja otsib neist „õigusrikkumisi“.
Kreml laiendab oma kombitsaid raamatutööstuse üle ka muul moel. 2025. aastal läks Venemaa raamatutööstuse järelevalve digiarenguministeeriumilt üle kultuuriministeeriumile. Nüüd peetakse ideoloogilise ümberkorralduse mitteametlikuks autoriks endist kultuuriministrit Vladimir Medinskit, kes on president Putini nõunik ja keda on kritiseeritud võltsitud ajalookäsitluse eest. Eelmise aasta alguses asus Medinski juhtima Venemaa Kirjanike Liitu, misjärel on liidu eelarve suurenenud seitse korda ja ta on oma kontrolli alla haaranud kirjastuse Ilukirjandus (Художественная литература) eesmärgiga edendada „patriootlikku“ žanri.
Kokkuvõtvalt on Venemaa võimud loonud peaaegu täiusliku mehhanismi, et raamatutööstust kontrollida. Peamine oht polegi seejuures enam väiksemates rikkumistes, vaid selles, et julgeolekuteenistused paistavad fabritseerivat suurt tähelepanu pälvivaid kriminaalasju ning et enesetsensuur muudkui paisub.
