Ajakirjas Acta Paediatrica avaldatud, eelretsenseeritud uuringu eesmärk oli välja selgitada raske psühhiaatrilise haigestumuse levimus sooküsimustega noorukite seas, sh meditsiinilise soovahetuse tulemused. Ilmnes, et meeste puhul suurenes spetsiifilise psühhiaatrilise ravi vajadus enam kui kuus korda ja naistel enam kui kaks korda. Uuringu autorid järeldasid: „Raske psühhiaatriline haigestumus on sooküsimustega noorukite seas levinud ning tundub olevat sagedasem nende hulgas, kes suunati ravile pärast hiljutist suunamiste arvu järsku tõusu. Psühhiaatrilised vajadused ei vähene pärast meditsiinilist soovahetust.“
Teadlased jälgisid terviseregistri järeluuringus kokku 2083 alla 23-aastast noort, kes pöördusid sooidentiteedi asjus riigi sookliinikutesse aastatel 1996–2019. Neid jälgiti keskmiselt 6 aastat, maksimaalselt 25 aastat. Sooga hädas olnutest 481 soovis muutuda naiseks ja 1602 soovis saada meheks, kokku läbis meditsiinilise soovahetuse 796 noort (38,2%). Tulemusi võrreldi 16 643 sobiva kontrollrühma liikmega. Selgus, et sooidentiteedi tõttu ravile suunatud noortel oli juba enne ravi suurem psühhiaatriline haigestumus (45,7%) kui kontrollrühmas (15%), aga ka kaks aastat pärast meditsiinilisi protseduure (61,7% vs. 14,6%).
Psühhiaatrilised vajadused ei vähenenud ka pärast meditsiinilist soovahetust. Vastupidi, selles rühmas suurenes psühhiaatriline haigestumus märkimisväärselt: naiseks muudetud meeste puhul suurenes see 9,8%-lt 60,7%-le ja meheks muudetud naiste puhul 21,6%-lt 54,5%-le. Seega tõdesid teadlased, et mõne isiku puhul „näib meditsiiniline protseduur olevat seotud vaimse tervise halvenemisega“.
Teadlased võtsid arvesse ka varasemat psühhiaatrilist haiguslugu ja järeldus, et igal sugu vahetanud noorel, olenemata meditsiinilisest protseduuri läbimisest, oli kõrgem jätkuv psühhiaatriline risk. Nende risk oli ligikaudu 5-6 korda suurem kui meessoost kontrollrühmal ja 3-4 korda suurem kui naissoost kontrollrühmal. Teadlaste hinnangul ei toeta see tulemus väidet, et mida varem soovahetusega alustatakse, seda enam paraneb vaimne tervis ja et sooidentiteediga hädas olevatele on soovahetus kasulik, isegi eluliselt vajalik (Coleman jt, 2022; Chen jt, 2023; Jelinek, 2025). Selle asemel märkisid autorid, et soodüsfooria ei paista olevat peamine psühhiaatriliste häirete põhjus, küll aga pigem tagajärg.
Autorid tuvastasid ka arvestatava erinevuse varem ja hiljem ravile suunatud patsientide vahel. Need, kes suunati ravile pärast 2010. aastat, mil Soomes suunamiste arv kümnekordistus, tulid ravile suuremate eelnevate psühhiaatriliste vajadustega. Selle rühma seas oli 47,9%-l spetsiaalset psühhiaatrilist ravi vaja olnud juba enne esimest soovahetuskliiniku visiiti. Nende olukord ei paranenud ka pärast sooravi, sest rühma psühhiaatrilised vajadused olid suuremad ka kaks aastat pärast ravile suunamist (61,3%). Kontrollrühmas oli see näitaja enne ravi aga vaid 15,3% ja kaks aastat pärast ravi 14,2%. Teadlaste hinnangul viitab tõsiasi sellele, et mõne nooruki vaimse tervise probleemid avalduvad sooidentiteedi muredena.
Lõpetuseks selgitasid teadlased, et registripõhise pikaajalise järeluuringu alusel oli sooprobleemidega ravile suunatud noorukitel, sõltumata nende soost, palju rohkem psühhiaatrilisi haigusi kui kontrollrühmas. Pärast 2010. aastat ravile suunatutel oli märgatavalt rohkem psühhiaatrilisi haigusi kui enne seda suunatutel. Meditsiiniliselt sugu vahetanute psühhiaatrilise ravi vajadus aga suurenes pärast soovahetust. Seega suunatakse üha enam sooravile noorukeid, kellel juba on raske psühhiaatriline haigestumus. Kusjuures teadlaste hinnangul ei anna seda panna parema psühhiaatriliste haiguste diagnoosimise arvele, sest kontrollrühmas sellist tõusu ei täheldatud.
Kummaline et mõnede arvates aitab inimese keha rikkumine psühholoogilisi probleeme lahendada. Ilmselgelt tekitab see probleeme juurde. Sellest arusaamiseks ei pea mingi teadlane olema ega uuringuid tegema, piisab tervest mõistusest.