Tampere ja Helsingi ülikooli teadlased on avaldanud uuringu, milles käsitlesid raske psühhiaatrilise haigestumuse levimust sooidentiteedi probleemide tõttu abi otsinud noorte seas. Teadlased keskendusid soolistele erinevustele ja meditsiinilise soovahetusega seotud tulemustele. Järeldus, et noorte soovahetus ei parandanud vaimse tervise probleeme ja mõnel juhul oli mõju isegi negatiivne ehk vaimse tervise probleemid süvenesid.
Teadlased selgitasid, et soodüsfooria hõlmab vaimset kannatust või toimetulekuhäireid, kui isiku identiteet ei vasta tema bioloogilisele soole. Sageli kaasneb sellega soov ja soovitus läbi teha hormonaalne ja kirurgiline ravi ehk meditsiiniline soovahetus. Nii on soovahetust (gender reassignment, GR) soovivate inimeste arv kõikjal läänemaailmas kasvanud ning leitakse, et võimalikult vara alustatud meditsiiniline ümberkujundamine võib anda paremaid tulemusi kui täiskasvanuna alustatud ravi. Eeldatakse ka positiivseid psühhositsiaalseid tulemusi, sh depressiooni, enesevigastamise ja suitsiidsuse vähenemist. (Vt ka Coleman jt 2022, Chen jt 2023, Jelinek 2025).
Veel tõdesid Soome teadlased, et soolise identiteedi probleemidega noortel on rohkem kõrgemat psühhopatoloogia taset ning nende seas on vaimse tervise probleemide levimus 22-75%, eriti depressiooni ja ärevuse (vt Kaltiala-Heino jt 2018; Thompson jt 2022). Hiljutine uuring leidis, et sooravile suunatud naissoost noorukitel oli rohkem psühhiaatrilisi diagnoose kui meessoost suunatuil (vt Nyquist jt 2025). Samuti on teatavasti üldpopulatsiooni tüdrukutel rohkem vaimse tervise probleeme kui poistel (Campbell jt 2021, Copeland jt 2011).
Mõnes uuringus on leitud, et soovahetust taotlevate isikute rasked vaimsed häired eelnesid sooidentiteedi häire tekkele (vt Kaltiala-Heino jt 2015, Kozlowska jt 2021) ja sooravile suunatud alaealistest kahel kolmandikul on diagnoositud vaimsed häired. Sooravi taotlenud täiskasvanutest on umbes 30–40% praeguseid ja 60–80% elu kestel diagnoositavaid vaimseid häireid, samuti peamiselt depressioon ja ärevushäired, aga ka ainekasutuse ja isiksusehäireid (Dhejne jt 2016, Grobler 2017, Furlong ja Janca 2002).
Seega uuris dr Sami-Matti Ruuska kaasautoritega pikaajalises retrospektiivuuringus sooidentiteedi probleemiga 2083 patsienti, kes olid aastatel 1996-2019 suunatud spetsiaalsesse kliinikusse enne 23-eluaastat. Neist 38,2% puhul oli meditsiiniliselt sekkutud. Tulemusi võrreldi üldpopulatsiooni sobiva kontrollrühma kuuluva 16 643 isikuga. Autorid kontrollisid soolise düsfooriaga patsientide raviajalugu esimese visiidi ajal ja sealt edasi. Jälgimismediaan oli peaaegu 5 aastat ja maksimaalselt 25 aastat.
1990. aastatest tänaseni on sooidentiteedi teenuste poole pöördunud märkimisväärselt suurem hulk inimesi, eriti pärast 2010. aastat. Soolise identiteedi ravile suunatud noorukitel oli aga märkimisväärselt kõrgem psühhiaatriline haigestumus kui kontrollrühmal nii enne (45,7% vs. 15,0%) kui ka 2 aastat pärast suunamist (61,7% vs. 14,6%) (vt ka Dhejne jt 2011). Seejuures oli varasemast veelgi suurem psühhiaatiline vajadus nii enne (47,9% vs 15,3%) kui ka 2 aastat pärast (61,3% vs 14,2%) suunamist neil, kes suunati ravile pärast 2010. aastat. Tulemus viitab tõsiasjale, et sooravile suunatakse üha enam noori, kellel juba on raske psühhiaatriline haigestumus. Muutust ei saa ka omistada sääraste haiguste paremale diagnoosimisele, sest kontrollrühmast säärast tõusu ei täheldatud.
Kui teadlased arvestasid varasemat psühhiaatrilist ravi, oli kõigil soolise identiteediga ravile suunatud noorukitel sarnane kõrgenenud psühhiaatrilise haigestumuse risk. Seejuures oli risk ligikaudu kolm korda kõrgem kui naissoost kontrollrühmas ja viis korda kõrgem kui meessoost kontrollrühmas. Kusjuures meditsiinilise soovahetuse läbinutest veidi enamad kui pooled vajasid hiljem psühhiaatrilist ravi (vt ka Hisle-Gorman jt 2021) ning meditsiiniline soovahetus ei lahendanud psühhiaatrilisi probleeme. Tõsised psühhiaatrilised häired ei paistnud olevat ka peamiselt soodüsfooria tagajärg (Hisle-Gorman jt 2021, Frokjaer 2020). Vastupidi, meditsiinilise soovahetuse läbinud noorukite seas hoopis suurenes psühhiaatriline haigestumus, tõustes 9,8%-lt 60,7%-le naiseks muutmise korral ja 21,6%-lt 54,5%-le meheks muutmise korral, ning psühhotroopsete ravimite vajadus kasvas kõigi ravimiklasside lõikes (Hisle-Gormanjt 2021).
Kokkuvõtvalt kinnitasid Soome teadlased, et soolise identiteedi teenuste poole pöördunute arv on 1990. aastatest tänaseni kasvanud ja ravi soovijate keskmine vanus on pidevalt noorenenud. Suurenenud on ka nende vajadus psühhiaatrilise ravi järele. Nii enne kui ka pärast sooravi esineb neil palju rohkem psühhiaatrilisi probleeme kui võrdlusrühma liikmetel. Seejuures ravivajadus püsib ja sageli isegi süveneb pärast meditsiinilisi sekkumisi. Nii leiavad teadlased, et tulemused rõhutavad vajadust põhjaliku psühhiaatrilise hindamise ja jätkuva ravi järele kogu meditsiinilise soolise ümberkujundamise vältel.
