“Epitsentris”: sõnavabadusest Euroopas ja poliitilisest vastutusest Eestis, saates politoloog Martin Mölder
"Kas sellel valitsusel on üldse suurem visioon või suund?"
“Mis siin riigis siis nagu toimub? Ühelt poolt me räägime, et raha ei ole, peab siit ja sealt koomale tõmbama. Teiselt poolt me näeme, et riik on nõus miljardeid maksma tuuleparkide arendajatele peale,” ütleb politoloog Martin Mölder. “Pidevalt tuleb uudiseid, et see või teine ministeerium maksab tulemustasusid selles ulatuses, igasgugused toetused miljonites eurodes ja siis teiselt poolt me kuuleme jälle, et ahaa, et laste huviharidust peaks nagu paari miljoni ulatuses kärpima,” lisab ta. Selline rapsimine tekitabki lõpuks paratamatult küsimuse, mis on selle kõige eesmärk. “Kas sellel valitsusel praegu meil on üldse suurem visioon või suund, kuhu nad tahaksid Eesti riiki viia? Ma arvan, et valijad ka väga ei usu, et sellist visiooni on,” tõdeb Mölder.
Selle kõrval vaatame saates otsa erakondade toetusnumbritele ja arutame, millal tekib olukorras, kus kogu koalitsiooni toetus on madalam kui ühe opositsioonierakonna oma, küsimus, kas valitsusel üldse on enam õigust meie nimel valitseda?
Saadet alustame aga hoopis aruteluga sõnavabaduse olukorrast Euroopas ja küsime, mis neile ameeriklastele siis ei meeldi, et nad jõulist kriitikat selles suunas teevad. Kas võib selleks ehk põhjust anda Ühendkuningriigi võimude käitumine, kus krõbedamate sotsiaalmeediapostituste autoreid reaalselt vangi pannakse? Või on kriitika aluseks Saksamaa varahommikused politseireidid kodanike kodudesse, kes on mõnd poliitikut veebis rumalaks kutsunud?
Saatejuhid on Deisi Helemäe-Sarv ja Hannes Sarv.
KUI OLEKS MINU TEHA!
Tuleks hakata väikeste sammudega liikuma tänase diktaatorliku demokraatia juurest laiapõhjalise meritokraatia poole.
Alustada võiks rahvapõhisest punktisüsteemist.
Hiinas on käitumiskontrolli põhine punktisüsteem. Minule teadaolevalt on selles punktisüsteemis osalemine riiklikult propageeritud, kuid mitte kohustuslik. Kes ei taha see ei pea osalema.
Eestis oleks vaja sarnast punktisüsteemi, kuid mitte käitumiskontrolli põhist vaid intelligentsuskontrolli põhist.
Intelligentsuskontroll võiks põhineda lähisündmuste ette-prognoosimise meetodil.
Näiteks:
1)kas ukraina sõda lõpeb poole aasta jooksul – “jah” või “ei” vastus – täna vastus lukku ja 0,5 aasta pärast saab teada kas tal oli õigus või ei olnud,
2)kas majandus hakkab kasvama poole aasta jooksul – “jah” või “ei” vastus – täna vastus lukku ja 0,5 aasta pärast saab teada kas tal oli õigus või ei olnud,
3)jne.
Selline intelligentsuskontroll peaks olema samuti propageeritud, kuid vabatahtlik. Kelle intelligents osutub liiga väheldaseks, see hakkab tundma piinlikkust. Ei pea osalema, kui ei taha.
Haridustase ei loe.
Eesti Pangas teeb keegi analüütik juba kolmandat aastat järjest valesid majandusprognoose. Kindlasti on sellel tegelasel kõrgharidus. Mis kasu on siis talle antud kõrgharidusest kui ta nüüd teeb valesid majandusprognoose?
Ülikoolide diplomid tuleks kõrvale jätta.
Intelligentsi, reaalsustaju ja kognitiivset maailmatunnetust tuleks ühiskonnast otsima hakata teiste meetodite abil.
(punktisüsteemi abil).
“60 Minutes” lõik, millele saates viitasime: https://www.youtube.com/watch?v=-bMzFDpfDwc&t=130s