Suurbritannia uus peaminister Andy Burnham, senine Suur-Manchesteri linnapea, kinnitas juba enne ametisse astumist, et loobub digi-ID plaanidest ja suunab selleks kavandatud raha, et leevendada elukallidust. Kuid ministri senine poliitikukarjäär ja esimesed märgid ei näita sugugi suunda, et peaminister sooviks riigi haaret internetis lõdvendada, kirjutab Reclaim The Net.
Burnhami büroo teatas, et üks tema esimesi samme on loobuda kavast, mille järgi kõigil töötajatel lasunuks digitaalse isikutunnistuse kohustus. Süsteemi peeti vajalikuks, et võidelda ebaseadusliku rändega, kuid seadusandjate komisjon nimetas plaani läbikukkunuks. Nüüd selgitas Burnhami büroo pressiesindaja: „Kogu aeg ja ressurss, mis pidi kuluma riiklikule isikutunnistusele, läheb selle asemel sinna, kus seda kõige rohkem vajatakse, näiteks aitamaks elukallidusega.“ Mullu novembris hindas Suurbritannia eelarvevastutuse amet, et digi-ID-süsteemi peale kulub ligikaudu 1,8 miljardit naelsterlingit (2,11 miljardit eurot).
Kuid Burnhami senine poliitikukarjäär viitab sellele, et internetivabaduse piiramine tegelikult jätkub. Ta on olnud pikka aega üks Briti tipppoliitikuist, kellel on 20-aastane ajalugu, soovides reguleerida internetis väljendatut ja loetavat. Burnham oli esimest korda ministriametis aastatel 2005 ja 2006, mil ta surus parlamendis läbi isikutunnistuse seaduse, mis jõustus märtsis 2006, aga tunnistati kehtetuks jaanuaris 2011. Aastal 2008 esitas Burnham kultuuriministrina kava, mille järgi veebisisu peaks olema sama moodi reguleeritud nagu traditsiooniline televisioon. Ta soovis, et veebis kehtiksid maitse- ja sündsuseeskirjad, sh vanusepiirangud ja hoiatusmärgid kõigel, mis sisaldab seksi, vägivalda või tugevat keelt. Kiiresti leviva sisu juures pidanuks olema hoiatused ja veebiteenuste pakkujatel „lastele ohutud“ paketid. Veel on ta pakkunud, et YouTube ja Facebook peaksid sisu määratud ajaga eemaldama, kui on saanud teate ebasobiva materjali kohta, ning et laimuseadust tuleks muuta nii, et veebiväljaannet oleks lihtsam kohtusse kaevata.
Igal juhul olid juba 2008. aastal olemas plaanid, millega eemaldada veebist sisu, seada vanusepiiranguid ja reguleerida platvorme, kuid toonased plaanid ootasid ilmselt tehnoloogia järelejõudmist. Märkimist väärib, et tollal nimetas sääraseid plaane soovimatuteks ja teostamatuteks kommunikatsiooniamet Ofcom, mis siis oli veel mõistlikum ja kinnitas, et ringhäälingueeskirju ei saa internetile laiendada. Nüüdseks on Ofcomist saanud aga Suurbritannias kurikuulus ametiasutus, mille volituste piirid laienevad pidevalt ja millest on veebiohutuse seaduse abil kujundatud äärmiselt jõhker veebipolitsei (vt nt siit, siit, siit, siit, siit, siit, siit, siit).
Kuid sellega Burnhami “saavutused” ei lõpe, vaid 2016. aastal võttis ta varivalitsuse siseministrina ette uurimisvolituste seaduse eelnõu (Investigatory Powers Bill), mis sätestas politsei ja luureasutuste, nt MI5, tööks vajalikud volitused. Tollal selgitas Burnham, et eelnõus pole piisavaid privaatsuse kaitsemeetmeid, volitused jälgida on liiga suured, künnised madalad, järelevalve nõrk ja määratlused laialivalguvad. Mõningaid muudatusi valitsus tegi, misjärel hääletas eelnõu poolt ka Burnham. Teisisõnu oli poliitik alguses ulatuslike volituste vastu, aga lõpuks kiitis eelnõu ikkagi heaks. Nüüd peetakse seadust jälgimisseaduseks, mis õnnestus vastu võtta ainuüksi seepärast, et toonased opositsioon, sh Burnham, otsustas, et vastuväited on rahuldatud.
Veel suhtub Burnham pooldavalt, et sotsiaalmeediat reguleeritakse laste ja noorte jaoks. Tänavu väljendas ta laste ja noorte sotsiaalmeediakeelu kohta toetust ning kinnitas alles hiljaaegu, et Starmeri valitsuse vanusekontrolli süsteemid jäävad kehtima.
Tuginedes Burnhami senisele tegevusele, eeldavad kriitikud, et veebiohutuse seadus jääb Burnhami ametiajal muutmata. Pigem võib oodata vastupidist ehk veelgi karmimaid veebiohutuse sätteid. Kusjuures sellise ettepaneku on kümned heategevusorganisatsioonid, kampaaniarühmad ja teadlaste koalitsioon uuele peaministrile juba teinud. Ühingud soovivad, et veebiohutuse seaduse kohaldusalasse hõlmataks peale ebaseadusliku sisu ka “seaduslik, kuid kahjulik sisu”. Praegune seadus polevat valeinfo puhul piisavalt karm ja platvormid peaksid vastutama ka selle eest, kuidas need võimendavad seaduslikku sisu, mis inimestele ei meeldi. Valitsuse lähenemine veebiohutusele olevat olnud killustunud ja aeglane ning Ofcomi järelevalvel puuduvat kiireloomulisus. Kriitikute hinnangul on “seaduslik, kuid kahjulik” see piir, kus riik lõpetab kuritegude jälitamise ja hakkab arvamusi reguleerima.
Ühispartei puhul ei oma isikud erilist tähtsust. Poliitika jääb samaks. Nii ka Eestis.