Suurbritannia parlamendi alamkoja väliskomisjon (Foreign Affairs Committee) on valmis saanud kõneka pealkirjaga aruande „Desinformatsiooni diplomaatia” („Disinformation Diplomacy”). Ühe olulise punktina nõutakse dokumendis uue riikliku desinformatsioonivastase keskuse (National Counter Disinformation Centre) loomist, kuid tegelikult läheb veel palju kaugemale kui üksainus uus asutus, kirjutab Reclaim The Net.
Nimelt nõuab väliskomisjon, et uues rahvaesinduse seaduses (Representation of the People Bill) kehtestataks uued tsensuurireeglid tehisaru loodud sisu ning desinformatsiooni vastu. Väliskomisjon soovitab muuta veebiturvalisuse seadust nii, et platvormidel lasuks kohustus avalikult näidata kasutajakonto loomise kohta ja seda, kas kasutaja on tarvitanud VPN-i. Komisjon soovitab rohkem raha eraldada välisministeeriumi hübriidohtude direktoraadile ja üle vaadata riikliku julgeolekuseaduse (National Security Act) välisriikide sekkumise sätted, sest praegune kuni 14-aastane vangistus pole piisavalt range. Dokumendi järgi peaks keskus sarnanema Rootsi psühholoogilise kaitse agentuuriga, mis on korraldanud kampaaniaid muu hulgas meemide ohu vastu, aga ka Ukraina desinformatsioonivastase keskuse (Ukraine’s Center for Countering Disinformation) ja Prantsusmaa välismõjude valve- ja kaitseteenistusega (France’s Vigilance and Protection against Foreign Digital Interference service).
Väliskomisjoni esinaine Emily Thornberry põhjendas vajadust uute meetmete järele sellega, et avatud liberaalsed demokraatiad on kerge saak. „Alustades tõestatavate valede levitamisest kuni kahtluse külvamiseni on desinformatsioon vaenulike riikide eelistatud relv, millega nad püüavad demokraatiat destabiliseerida,“ ütles Thornberry. Praegu tegelevad vähemalt seitse Ühendkuningriigi valitsusasutust välisriikide teabemanipulatsiooni ja sekkumisega, kuid see teeb sekkumise pooldajate sõnutsi reageerimise aeglaseks ja seepärast on vaja uut koordineerivat keskust.
Kriitikud aga hoiatavad, et kui „desinformatsiooni“ määratleda relvana, hakatakse selle kaitsemeetmena eelkõige rakendama tsensuuri. Kui vale sõnavõtu tuvastamine on sõda, siis uus infovälja kontrolliamet on riigi julgeolek. Nii on võimalik mööda vaadata kõigist küsimustest, kes määrab, mis teave on “desinformatsioon” või et keda selles süüdistatakse. Lõpuks võib aga säärane valitsusasutus asuda lihtsalt ebamugavat sõnavõttu desinfona liigitama.
Tähelepanu väärib ka tõsiasi, et aruande järgi on „Elon Muski mõju Ühendkuningriigis potentsiaalselt suurem kui Venemaa oma“. Sotsiaalmeediaplatvormi omanik on paigutatud samasse ohukategooriasse kui mõni vaenulik riik. Kusjuures nn välisriigi sekkumise kuritegu hõlmab juba “väärkujutamist” ja on piisavalt laialt määratletud, et hõlmata „teabe esitamist viisil, mis on võrdväärne väärkujutamisega, isegi kui osa või kogu teave on tõene“. Teisisõnu võib isikut süüdistada ka tõese teabe edastamise eest siis, kui valitsus leiab, et tõest teavet on esitatud eksitaval moel ja eeldusel, et kuriteo muud elemendid on täidetud.
Kriitikud juhivad ka tähelepanu sellele, et aruande järgi peaks platvormid avalikustama, kas kasutaja on tarvitanud VPN-i. Säärane avalik teavitus peaks platvormidel olema vaikimisi seade, millest oleks küll võimalik eraldi klikkidega loobuda. Kuid nõue näidata VPN-i teavet iseloomustab soovi kaotada anonüümsus ja pseudonüümitud sõnavõtud. Privaatsust hindavad kasutajad ja need, kel on põhjust oma asukohta varjata, nt ajakirjanikud, teavitajad, koduvägivalla ohvrid jts, märgistataks aga kahtlastena just privaatse eravõrgu kasutamise pärast.
Mis vahe on kommunistlikul reziimil mõnes idamaa riigis ja euroliidu või ühendkuningriigi omal? Vastan ise – idapool üritatakse arendada majandust, euroopas seda hävitada. Oluline vahe aga sellegipoolest ei meeldi kumbki.
Eestis õnneks tsensuuri ei ole, vähemalt põhiseadus ütleb nii kui see veel kehtib?