Happeri sõnul sai kliimaalarmism ja sellega seotud survepoliitika tõeliselt hoo sisse 1990ndate aastate alguses. „Töötasin sel ajal Washingtonis valitsuse bürokraadina ja nägin, kuidas see algas. Seda edendasid senaator Al Gore ja tema liitlased,“ ütleb ta. „Tol ajal oli akadeemilistes ringkondades veel palju ausaid teadlasi, kes ei läinud kogu selle alarmismiga kaasa, kuid nad surid järk-järgult välja ja asendusid nooremate inimestega, kes ei ole kunagi midagi muud teadnud kui oma valitsuse sponsorite rahuldamist poliitiliselt korrektsete uurimistulemustega,“ lisab Happer.
Happer ütleb, et kliima on inimkonnale väga oluline ja see ei muutu. Seetõttu on oluline ka kliima toimimise mõistmine. Kuid kuna kliimateadus on viimastel aastakümnetel kannatanud kasvuhoonegaaside demoniseerimise tõttu, ei ole asjad hästi – jutt, et CO2 taseme kasv atmosfääris kuumutab planeedi üle või muudab muul viisil elamiskõlbmatuks, on tema sõnul vale. Nagu on valed ka näiteks väited, et meil esineb kliimamuutuste tõttu rohkem ekstreemseid ilmaolusid. Probleemi teine pool on aga selles, et see vale on pannud poliitikud tegutsema. „On ohtlik teha poliitikat valede põhjal,“ ütleb Happer.
Kliimakriisi kuulutamist lükkavadki tema sõnul paljuski tagant raha ja võim. “Me räägime triljonitest dollaritest. Kui me tõesti saavutaksime süsinikunulli, oleksid majanduslikud tagajärjed lihtsalt tohutud. Inimesed peaksid oma elatustaset oluliselt alandama. See tekitaks tohutut kahju keskkonnale, kui me katame maailma tuulikute ja päikesepaneelidega,” märgib ta intervjuus.
Lisaks sellele selgitab Happer põhjalikult, et Maa kliima on alati olnud muutumises. Näiteks järgneb praegune soojenemisperiood väikesele jääajale, mis lõppes 19. sajandil. Teisisõnu on kliimamuutus tema sõnul üks Maa loomulikest protsessidest ja inimese mõju kliimale ei ole nii märkimisväärne, kui laialt väidetud. Arutelu hõlmab ka CO2 rolli planeedil ja seda, kuivõrd on see gaas tegelikult võimeline kliimat soojendama. Samuti arutleb Happer selle üle, kas inimestel on võimalik täielikult loobuda fossiilkütuste kasutamisest.
Dr. William Happer Princetoni ülikooli emeriitprofessor, kuid tema akadeemiline karjäär algas Columbia ülikoolis, kus ta oli samuti professori ja sealse kiirguslabori direktor. Princetoni ülikooliga liitus ta aastal 1980. Happer on tuntud oma panuse eest aatomifüüsikasse, optikasse ja kliimateadusesse ning on jätnud kõigisse valdkondadesse märkimisväärse jälje. Lisaks akadeemilisele karjäärile oli ta 1991-1993 USA energeetikaministeeriumi teadusosakonna direktor. Enne seda oli ta pikalt ka JASONi liige, mis on USA valitsust kaitse- ja riikliku julgeoleku küsimustes nõustavate teadlaste eliitrühm. Aastatel 1987-90 oli ta ka selle rühma esimees.
Oma karjääri jooksul on Happer pälvinud mitmeid mainekaid auhindu. Üks tähtsamaid neist on Davisson-Germeri aatomifüüsika ja pinnafüüsika auhind (1999), mida annab välja Ameerika Füüsikaühing. Sellega tunnustati tema panust aatomispektroskoopiasse ja optiliselt polariseeritud aatomite uurimisse. 1997. aastal sai ta samalt ühingult Herbert P. Broida auhinna, millega tunnustati tema panust kaasaegse optika valdkonnas.
Happeri saavutused ulatuvad akadeemilistest ringkondadest kaugemale ehk ka praktilistesse uuendustesse, mida näitab Thomas Alva Edisoni patendiauhind (2000) New Jersey teadus- ja arendusnõukogult. Sellega tunnustati tema patenteeritud leiutisi, mis on ühiskonnale kasu toonud. Oma karjääri alguses sai Happer ka Alexander von Humboldti auhinna (1976), mis on Alexander von Humboldti fondi mainekas rahvusvaheline tunnustus silmapaistva panuse eest teadusesse. Teine varajane auhind oli Alfred P. Sloani stipendium (1966), millega toetatakse paljulubavaid noori teadlasi.
Lisaks on Happer nii Rahvusliku Teaduste Akadeemia (1996) kui Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia (1995) liige. Happerit on tunnustatud ka tema silmapaistva rolli eest kliimamuutuste üle käivas arutelus, kus ta propageerib tõenduspõhist lähenemist keskkonnapoliitikale.
Suur-suur tänu teile, et püüate inimesi pidevalt kutsuda tervele mõistusele!