Politseireidid internetikommentaatorite kodudesse on Saksamaal saanud tavapäraseks ja toimuvad tihedalt. Mullu novembris korraldati ühe kampaaniapäeva raames 14s liidumaas korraga kokku 91 politseioperatsiooni. Hesseni liidumaal avati prokuröride sõnul kriminaaluurimine kolme naise ja kuue mehe suhtes, kelle vanused jäid 17 ja 72 vahele. Neid süüdistati internetis vaenu õhutamises, laimamises ja solvamises. Saksamaa siseminsiter Nancy Faeser ütles, et kuriteod, mida sotsiaalmeedias, suhtlusrakendustes ja internetifoorumites korda saadetakse, on viljakas pinnas ekstremismistlikule vägivallale. “Me peame tõmbama siia vahele selge joone ja tooma süüdlased anonüümsusest päevavalgele,” ütles ta AP’le. Saksamaa politsei teatel registreeritakse igal aastal enam kui 2000 poliitiliselt motiveeritud kuritegu, aga tegelik number võib nende hinnangul suuremgi olla – paljusid “illegaalseid postitusi” politseile teada ei anta või neid tehakse kinnistes gruppides. Sarnaseid politseireide on aga Saksamaal korraldatud juba aastast 2016.
Mida selline politseireid üksikisiku vaatest tähendab? Üht samasugust suurt ülemaalist “vihakõne-kurjategijate” kinni püüdmist Saksamaal kirjeldas mõni aeg tagasi ajaleht The New York Times (NYT). Mullu märtsis koputati ühe Loode-Saksamaal asuva kodu uksele, mille avas aluspesu väel noormees. Politseinikud küsisid tema isa järele, sest isa süüdistati internetis vihakõne, solvangute ja väärteabe vastaste seaduste rikkumises. 51-aastane mees oli Facebookis jaganud pilti Saksa roheliste poliitikust Margarete Bause’st, kellele pildil omistati lause, mida too olevat öelnud immigrantide kaitseks: “See, et keegi vägistab, röövib või on raske kurjategija, ei ole põhjus väljasaatmiseks.” Bause on küll immigratsiooni soojalt ja soosivalt suhtuv poliitik, kuid midagi sellist ta siiski öelnud ei ole. Sellise valetsitaadi jagamine tõi mehe koju politseinikud, kes siis umbes poole tunni jooksul kodu läbi osisid ja tõendina süle- ning tahvelarvuti konfiskeerisid. Tol päeval tegid politseinikud sarnaseid toiminguid umbes sajakonnas kodus üle Saksamaa. “Me näitame selgelt, et kõik, kes postitavad vihasõnumeid, peavad arvestama, et politsei tuleb nende ukse taha,” ütles Saksama kriminaalpolitsei juht Holger Münch reide kommenteerides.
Telekaameratega politseireididele
Aalates 2018. aastast on politsei ja prokuratuur Saksamaal menetlenud enam kui 8500 juhtumit ning enam kui 1000 inimest on saanud ametliku süüdistuse ja karistuse. Karistus võib ähvardada ka siis, kui postitaja ei tea, et tema postitus sisaldab valet – ka näiteks poliitiku fotot ja valeks osutunud tsitaati jaganud mehe puhul ei oma see tähtsust ja esialgne hoiatustrahv võib küündida 1400 euroni.
Inimeste interneti-kommentaare jälgivad Saksamaal spetsiaalsed eriüksused. NYT kirjeldab 2020. aastal Alam-Saksimaal Göttingenis käivitatud üksuse tööd – sealsed kuus uurijat on riigis kõige “viljakamad”. 2021. aastal menetlesid nad 566 interneti vihakõne-juhtumit, millest 28% lõppes trahvi või muu karistusega. Alam-Saksimaal tehakse kodudesse läbiotsimis-reide mitu korda kuus, tihti võetakse ka kohaliku telekanali võttemeeskond neile kaasa. Kui inimesed vabatahtlikult oma telefonide ja muude seadmete sisu valmis näitama ei ole ning paroole ei jaga, saadetakse need föderaalvalitsuse peetavasse tehnikalaborisse ja murtakse lahti spetsiaalse tarkvara abil. Palju aega kulub vihakõne-uurijatel sellele, et teada saada, kes postitavad nn anonüümsete kontode taga.
Juhtumeid, mida käsitletakse ja karistatakse, on erinevaid. NYT’i artikkel toob mitmeid näiteid. Näiteks võib arusaadavaks pidada juhtumit, kus politsei poole pöördub abi saamiseks naissoost poliitaktivist, kelle kodune aadress on poliitiliste vastaste poolt veebis avaldatud – naisterahvas võib karta ahistamist või midagi veel hirmsamat ja seda tuleks kindluse mõttes uurida.
Solvunud ajakirjanik ja Peeniseafäär
Ent probleem on selles, et sellisest üksikjuhtumist märksa innukamalt tegeleb politseivõim oma eriüksuste abil solvangute uurimise, nn valeinfo hindamise või ka lihtsalt teravmeelsete naljadega. Näiteks sai Göttingenis 10 000 eurot trahvi kunstnik, kellele heideti ette, et ta solvas internetis Türgist pärit sisserändajaid.
2021. aastal tegi aga Berliini ajakirjanik Christian Endt, kellele tema Covidi-teema kajastuste tõttu veebikeskkondades halvasti öeldi, prokuratuurile vihakuriteo-avalduse – keegi Twitteri kasutaja oli teda idioodiks ja vaimselt haigeks inimeseks kutsunud. “Kurjategija” tuvastati ja talle tehti 1000 eurot trahvi. “Ma isegi ei osanud arvata, kas see, mida see mees kirjutas, oli kuritegelik või mitte,” kommenteeris Endt ise. “Lõppkokkuvõttes olen ma õnnelik, et midagi ette võteti ja see isik sai signaali, et sõnavabadusel on piirid,” lisas ta.
Mullu juunis oli aga Kesk-Saksamaal Kasselis kohtu all 49-aastane mees, kes oli Facebookis öelnud, et 2019. aastal Saksamaal mõrvatud kristlik-demokraatlik poliitik Walter Lübcke “oli selles ise süüdi”. Lübcke oli olnud toonase kantsleri Angela Merkeli immigratsioonipoliitika toetaja ja alates 2015. aastast ringles internetis video, kus ta ütles, et need, kes põgenike vastuvõtmist ei toeta, võivad ise Saksamaalt ära kolida. Juunis 2019 tapeti ta oma kodumaja trepil – mõrtsukaks oli paremäärmuslike vaadetega Stephan Ernst. Mees, kes seda kurba sündmust Facebook’is kommenteeris, ütles kohtus, et tema kommentaar oli kontekstist välja rebitud. Ta oli tegelikult rääkinud sellest, et Lübcke oli ise keeldunud politsei kaitsest ja samas kommentaaris ka tema perekonnale kaastunnet avaldanud. Ta lisas, et postitaks sama kommentaari uuesti, sest see mahub vabas demokraatlikus riigis igal juhul sõnavabaduse alla. Kohtunik nii ei arvanud – ta sai 2400 eurot trahvi.
Üks absurdsemaid kaasusi poliseivõimu näitamisest sõnavabaduse piiramisel on aga nn Peeniseskandaal ehk saksapäraselt Pimmelgate (Pimmel on saksa keeles peenis). 2021. aasta septembris otsisid kuus politseinikku kell kuus varahommikul Hamburgis läbi ühe mehe korteri, kes kolm kuud varem oli kohalikku poliitikut Andy Grote’t Twitteris “peeniseks” nimetanud. Grote, kes oli Hamburgi siseministrina kohapealsete Covid-piirangute jõustajaks, kritiseeris 2021. aasta mai lõpus inimesi, kes pidutsevad. Ta nimetas neid ülbeteks ja nende teguviisi rumalaks. Samal ajal oli ta ise 2020. aasta Covid-piirangute ajal ühel peol osalenud ja selle avalikuks tulek oli põhjustanud poliitilise skandaali. Ehk peenise-postitus oligi tehtud selles kontekstis ja vastusena Grote sõnavõtule: “du bist so 1 Pimmel” (“sa oled seega 1 peenis”). Afäär pälvis Saksamaal üksjagu tähelepanu just riigivõimu käitumise absurdsuse tõttu. Selle põhjal tehti sotsiaalmeediasse meeme ning see inspireeris tänavakunstnikke. Ühte Hamburgi seinamaalingut, kus kirjas sama lause ja soovitus ministrile tagasi astuda, värvisid politseinikud mitu korda üle, kuid aktivistid taastasid selle. Algse postituse teinud mehe juhtum lõpetati 2022. aasta märtsis avaliku huvi puudumisele viidates siiski ära.
Hamburgi seinamaalingust aga, kus sama sõnumit kasutati, sai osake juba järgmisest vihakõne-kaasusest – sellest foto postitamine Facebook’i tõi Augsburgi kliimaaktivistile Alexander Mai’le samuti politsei ukse taha. 2021. aasta oktoobris sattus ta Facebook’is vaidlusse kohaliku AfD liikmest linnavoliniku Andreas Jurca’ga. Jurca sõnavõtule, mida ta pidas misogüünseks ja ksenofoobseks, vastas Mai kahe kommentaariga, millest üks sisaldas lihtsalt fotot samast seinamaalingust Hamburgis. Umbes kuus kuud hiljem ühel varahommikul koputasid neli politseinikku Mai korteri uksele, et tulla välja selgitama, kas tema on need postitused teinud ning konfiskeerima selleks tema arvutit ja telefoni. Seda, et ta on, polnud Mai kunagi varjanud ega eitanud. Kui muidu olid politseinikud Saksamaal varmad Covid-piirangute vastaste kodanike suhtes jõudu kasutama, siis antud juhul vihakõne-läbiotsimist korraldanud politseinikke isegi ei huvitanud, et nii Mai kui tema korterikaaslane olid parajasti nn Covid-karantiinis ja haiged. Mai juhtum lõplikku lahendust saanud ei ole.
Vihakõne võeti ette migratsioonikriisi varjus
Vihakõne-teemat hoiavad Sakamaa ühiskonnas üleval ka aktivistide grupid, kes julgustavad kodanikke sellest teatama. Ühe grupi poolt on loodud ka pealekaebamise mobiilirakendus, kus tähelepanekutest saab lihtsa vaevaga teada anda.
Samal ajal tegelevad riiklikud jõuametkonnad Saksamaal ka ise “sisseimbumise korras” vihakõnega. Julgeolekuasutuste töötajatest agendid teevad erinevates veebigruppides süsteemselt “vihapostitusi”, et avastada “ekstremiste”. Selliseid libakontosid hoitakse käigus sadu.
Kuidas on aga Saksamaa jõudnud sellise olukorrani, kus eriüksused mõõdavad vihakõne-joonlaua abil piinliku täpsusega inimeste sotsiaalmeediapostitusi, agendid provotseerivad teisi inimesi vihaõhutavaid postitusi tegema ja politseinikud teevad internetist naljapilte leides nende postitajate kodudesse varahommikusi politseireide?
Tõsine tegelemine vihakõne-teemaga algas 2015. aasta migratsioonikriisi ajal, kui toonane kantsler Angela Merkel otsustas riiki vastu võtta enam kui miljon põgenikku-immigranti ja asüülitaotlejat. See põhjustas riigis tugevat vastuseisu ning karmisõnaline protest oli silmnähtav ka veebis. Nagu ülal juba märgitud, hakkas ka politsei 2016. aastal pihta oma vihakõne-reididega ja oluliselt intensiivistati tegevust 2019. aastal, kui mõrvati poliitik Lübcke. Ehk kui varem leidis karistusseadustiku vihakõneparagrahv eelkõige kasutamist holokausti-eitajate ja natsimeelsete puhul, kellele meeldis oma svastika-armastust eksponeerida jms, siis nüüd on mindud palju laiemaks. Paragrahvis endas on välja toodud kaks astet, mille kaudu vihakõne karistatakse. Kui tegemist on grupi vastu suunatud vihaõhutamisega, mis võib kaasa tuua avaliku korra rikkumisi, on selle eest ette nähtud vanglakaristus kolmest kuust kuni viie aastani. Kui aga tegemist on “lihtsalt” vihkamist õhutava materjali kättesaadavaks tegemisega, inimväärikuse ründamise või solvamisega, siis karistatakse seda rahatrahvi või kuni kolmeaastase vangistusega.
Toimiv tsensuur sotsiaalmeedias
Politseitöö kõrval hakati alates 2015. aastast tõhusa tsensuuriaparaadi sisseseadmiseks survestama ka sotsiaalmeediafirmasid. Toonane justiitsminister Heiko Maas saatis Facebook’ile kirja, milles ütles, et internet ei saa olla seadusetu ruum, kus saab lubada õitseda rassistlikul ahistamisel ja illegaalsetel postitustel. Maas nõudis rangemat sekkumist ja esialgu sotsiaalmeediafirmad proovisidki sisu rohkem modereerida. See aga ei andnud valitsuse hinnangul soovitud tulemust ja 2017. aastal võeti vastu seadus, millega pandi sotsiaalmeediafirmadele kohustus “ebaseaduslik sisu” 24 tunni jooksul eemaldada (seadust tuntakse nime all NetzDG). Kui sisu ei eemaldata, riskitakse kuni 50 miljoni euro suuruse trahviga. Selge, et ükski ettevõte seda trahvi maksma hakata ei soovi ja seega pigem korjab kõik vähegi kahtlasema sisu kohe ära ehk sisuliselt on tegemist laiaulatusliku tsensuuriga.
Seadus võeti vastu ja hakkas 2018. aasta algusest kehtima, hoolimata sellest, et seda kritiseerisid sõnavabaduse piiramise tõttu mitmed inimõiguste organisatsioonid ja ka ÜRO arvamus- ja väljendusvabaduse eriraportöör David Kaye ütles, et see on rahvusvaheliste inimõiguste standarditega vastuolus.
Seaduse rakendamisse suhtub Saksamaa täie tõsidusega. Näiteks tänavu aprillis süüdistati Twitterit ja räägiti ettevõtte võimalikust trahvimisest.
Selline online-tsensuuri rakendamine pakkus koheselt huvi ka teistele – inspiratsiooni said sellest vähemalt 13 riiki. Nende seas olid Venemaa, Valgevene, Venezuela, Prantsusmaa, Ühendkuningriik, Austraalia, India, Keenia, Vietnam, Honduras, Singapur, Malaisia ja Filipiinid. Lisaks hakkas just Saksamaa seadust ette võttes Euroopa Liidule üldist regulatsiooni looma Euroopa Komisjon.
Ehk tuleb tõdeda, et sõnavabaduse küsimuses on demokraatliku lääne ja autokraatlike riikide käitumismall muutunud üsna sarnaseks. Kui viimaste puhul saame aru, et nende eesmärk on võimu tugevdamine ja kontroll inimeste üle, siis kas demokraatlikul Saksamaal, Prantsusmaal, Ühendkuningriigis või Euroopa Liidus tervikuna, on eesmärgiks midagi muud? Mis eesmärkidel sellist tsensuuri politseivõimu toel ikkagi rakendatakse?
