Arro, Hudson, Alas: Pandeemia õppetunnid

Põhjalik käsitlus koroonaviirusest ja selle leviku piiramisel tehtud vigadest.

Tõnis Arro, Nick Hudson, Annar Alas

10. okt. 2023
Tõnis Arro, Nick Hudson, Annar Alas
Kui meeldib:
Jaga postitust:
Toeta järgmise loo valmimist
Toetan

Taasavaldame 2021. aasta septembris ajakirjas Akadeemia ilmunud põhjaliku analüüsi Covid-19-ga seotud riskidest, milles autorid lükkasid ümber ridamisi haiguse kohta levitatud valeuskumusi, kritseerisid poliitikat, millega piirati kodanike põhiõigusi- ja vabadusi ning sellega kaasas käivat sildistamist ja tsensuuri, aga pakkusid välja ka positiivse programmi: isoleerida haigeid, kaitsta riskirühmi, ent mitte lukustada ühiskondi ja rakendada maski- ning vaktsiinisundi. 

Valitsust koroonaviiruse leviku piiramise küsimustes nõustanud teadusnõukoja endine juht professor Irja Lutsar märkis eelmisel nädalal oma vastvalminud Covid-19 pandeemiat käsitlenud analüüsist rääkides, et Eesti käitus tema hinnangul üldiselt õigesti. Veana tunnistas ta põhimõtteliselt vaid koolide sulgemist. Ka koroonapassid tema hinnangul esialgu töötasid, sest panid inimesi vaktsineerima, ehkki hiljem need end enam ei õigustanud. Sellise analüüsi ja sõnumite valguses jääb paratamatult palju küsimusi õhku. Näiteks võib erinevate nurkade alt küsida, et mis siis olid need üldiselt õiged asjad, millele Lutsar viitab? Kas isikuvabadusi piirava lukustamispoliitika rakendamine Eestis oli “üldiselt õige”? Kas see, et haiglates lõpetati ajutiselt plaaniline ravi, nii et erinevate hädadega inimesed ei saanud arsti juurde ja pidid kannatama, oli õige? Kas see, et vaktsineerimisest keeldunud inimesi laiaulatuslikult töölt vallandati, oli õige? Kas õige oli ka vaktsineerimata inimeste ühiskondlikust elust välja lülitamine, sh vaktsineerimata lastele vabas õhus asuva uisuväljaku kasutamise keelamine koos Terviseameti põhjendusega, et viirus levib ka uiske jalga pannes ja seda ohtu tuleb vältida? Kas õige oli maskikandmise sund, mille kohta on teada, et viiruse levikut see ei ohja?

Lutsari analüüsi valguses soovime uuesti tähelepanu juhtida 2021. aasta septembrikuu Akadeemias ilmunud Nick Hudsoni, Tõnis Arro ja Annar Alase põhjalikule Covid-19 käsitlusele, mille järgi juba toona võinuks otsustada, et igasugune isikuvabaduste ja -õiguste piiramine selle haiguse tegelikke riske arvesse võttes põhjendatud ei ole. Kui Lutsari nüüd tagantjärele valminud analüüs näib ebamugavaid teemasid vältivat, siis Hudson-Arro-Alas toona just teravamatest teemadest kirjutasidki. Nende väited on faktitäpsed, varustatud asjakohaste viidetega ja ka ajaproovile hästi vastu pidanud ehk tänaseks veel rohkem kinnitust leidnud. Ja mis veel oluline – artikliga koos oli toona avaldatud ka Lutsari kommentaar, milles ta pea igat lõiku alustas tõdemusega, et on artikli autoritega nõus.

Nick Hudson andis Vabaduste Portaalile hiljuti ka intervjuu. Selle põhjal valminud artiklit saab lugeda siit.

Hannes Sarv, toimetaja

Üks demokraatliku ühiskonna põhialuseid on kodanike õigus ise mõelda, otsustada ja valikuid teha. Viimase pooleteise aasta jooksul oleme näinud, kui kergesti on inimesed valmis neist põhiõigustest näilise turvatunde nimel loobuma ja leppima pikaajaliste rangete piirangutega. Friedrich August von Hayek kirjutab oma legendaarses raamatus Tee orjusse (1944), kuidas võimu ja otsustusõiguse järkjärguline üleandmine kodanikelt riigile viib lõpuks totalitarismi. Endine Suurbritannia ülemkohtunik lord Sumption on rääkinud sellest, et praegused valdavalt ülemäärased piirangud teevad eetiliselt õigustatuks kodanikuallumatuse. Inglismaal, Prantsusmaal ja mitmel teisel riigil on olemas teaduspõhine, pika aja jooksul valminud kava tegutsemiseks viiruskriisi korral. Selles on rõhutatud, et piiranguid ei tohi kehtestada, sest need ei vähenda haigestumist, vaid jaotavad seda ebaühtlaselt, mis ei ole omakorda soovitav. (Piirangud vähendavad haigestumist ainult siis, kui need on pikaajalised ja täielikud, st ei ole nii, et nt Selver on avatud, aga K-Rauta suletud.) Ometi on neist kavadest nüüd loobutud. Covid-ga seoses on tekkinud nö peavool ja kõik, kes sellega ei nõustu, liigitatakse teaduse- ja vaktsiinivastasteks, vaat et “lamemaalasteks”. Meile on selgitatud, et:

• tegemist on täiesti uue, senitundmatu viirusega;

• see viirus on väga ohtlik ja väga surmav — palju surmavam kui hooajaline gripp;

• tema põhjustatud haigusele puudub ravi;

• haiglasüsteem võib ülekoormuse tõttu kokku kukkuda;

• viiruse edasikandmine asümptomaatiliste nakatunute poolt on massiline;

• positiivne PCR-test näitab haigestumist;

• ainus võimalus viirust kontrolli alla saada, on loobuda kõigest, mille nimel tasub elada, st sulgeda koolid, kultuuriasutused ja kirikud;

• viiruseohu kõrvaldab kõikide inimeste vaktsineerimine.

Neid postulaate pole kombeks kahtluse alla seada, nende vastu kriitiliselt sõna võtvaid inimesi rünnatakse ja sildistatakse. Sotsiaalmeedia platvormid takistavad neid väiteid kritiseerivate seisukohtade levikut ja peavoolumeedia avaldab just sellist materjali, mis neid postulaate toetab. Vähem kindlustatud ja rohkem kahju saavate rühmade meeleheidet on kerge eirata ja naeruvääristada neil, kelle elu sulgemismeetmetest vähe muutub. Pandeemia algusest peale on kostnud ka kriitilisi hääli1, mis juhivad tähelepanu sellele, et valitsuste käitumine ei aita olemasolevate teaduslike teadmiste kohaselt viirust ohjeldada ja toob oodatava kasu asemel pigem kahju. Aastaga on lisandunud hulgaliselt uusi andmeid, mida analüüsides võib öelda, et kõik eespool toodud koroonapostulaadid on suures osas valed. Eesti õiguskantsler, Inglismaa ülemkohtunik, Rootsi peaepidemioloog ja paljud teised on kritiseerinud piiranguid ning nimetavad neid õigusvastaseks. Hispaania ülemkohus tegi hiljaaegu (07.2021) lõpliku otsuse piirangute ebaseaduslikkuse kohta.

Toeta

Kas SARS-COV-2 on tõesti täiesti uus ja tundmatu viirus?

Koroonaviirused on inimestega koos eksisteerinud juba aastakümneid. Neid on palju uuritud ja uusim, seitsmes liituja koroonaviiruste peres, SARS-CoV-2, ei ole teistest nii palju erinev, nagu üldiselt räägitakse. On näiteks teada, et ligikaudu 30% tavalistest külmetushaigustest on tingitud mõnest levinud koroonaviirusest. Arvatavasti on just nendest viirustest saadud osaline immuunsus põhjuseks, miks nii paljud inimesed põevad Covid-19 läbi väga kergel kujul või ei haigestu viirusega kokkupuutel üldse. On samuti selge, et teiste koroonaviiruste (SARS-CoV-1, MERS-CoV2 jt), nagu muudegi respiratoorsete viiruste (näiteks gripiviiruse) kohta teatavaks saanud tõsiasjad kehtivad ka SARS CoV-2 puhul. Näiteks teame, et nakkust kannavad edasi peamiselt haiged inimesed (st need, kellel esinevad haiguse sümptomid) ja et haiguse läbipõdemisele järgneb immuunsus. See immuunsus on teadaolevalt kestvam ja laiem kui vaktsineerimisest saadud immuunsus, mis kaitseb vaid ühe viirustüve eest.

Kas Covid-19 on tõesti ohtlik kõigile?

Covid-19 ei ole enamikule inimestele ohtlik. See viirus kujutab surmaohtu vanadele inimestele ja teistele riskirühmadele (astmaatikud, diabeetikud, ülekaalulised, südamehaiged). Riski teeb suuremaks nende tunnuste koosesinemine. Seevastu noored ja lapsed ei ole peaaegu üldse ohus: Covid-19 on alla 19-aastastele tuhat korda vähem ohtlik kui üle 70-aastastele: sajast tuhandest üle 70-aastasest haigestunust sureb 5000, alla 18-aastaste nakatunute puhul on see näitaja 0,2. Erinevalt Covid-19-st ohustab gripp kõiki vanuserühmi. Grippi suremus on 0,1% haigestunutest, koroona puhul on see 0,15%.3 Kust siis pärineb see üliohtlikkuse hirmujutt? Alguse sai see Maailma Terviseorganisatsiooni (World Health Organisation – WHO) juhist, kes 2020. aasta märtsi alguses kõrvutas kahte näitajat: Covid-19 CFRi4, mis olevat 3,4%, ja gripi IFRi, mis tema väitel on alla ühe protsendi. Igaüks pidi tegema lihtsa tehte ja mõistma, et Covid-19 on gripist umbes kolm ja pool korda surmavam. Nende kahe võrreldamatu näitaja võrdlemise demagoogilisusele5 juhtis küll kohe tähelepanu John Ioannidis Stanfordi ülikoolist, kes mõni päev hiljem kirjutas: “WHO avaldatud 3,4% aitab küll hirmu külvata, aga on sisutu,” kuid väide 3,4- protsendilisest suremusest oli juba lendu lastud ja hakkas oma elu elama. Väga oluline on märgata, et koroonasurma risk on gripi omast tunduvalt ebaühtlasem, jäädes alla 70-aastaste puhul 0,05% ümber. Statistiliselt on koroonasse surijate keskmine vanus kõrgem keskmisest oodatavast elueast. Niisiis on vale rääkida paljude eluaastate kaotusest. Samas on näiteks 65-aastasel inimesel tõenäosus koroonaviirusega nakatudes surra sama suur, kui igapäevase autokasutaja oht liiklusõnnetuses surma saada. Oht on olemas, aga selle realiseerumise tõenäosus piisavalt väike, et riski teades siiski auto kasutamise eeliseid nautida.

“Samas on näiteks 65-aastasel inimesel tõenäosus koroonaviirusega nakatudes surra sama suur, kui igapäevase autokasutaja oht liiklusõnnetuses surma saada.” Foto: Erik Mclean.

Ravi on olemas

Üldiselt arvatakse, et respiratoorsetele viirusnakkustele mingit ravi ei ole, ja koroonapandeemia algusest peale on kõigile haigetele räägitud: püsige kodus, puhake, jooge vedelikku, vajaduse korral kasutage sümptomaatilisi ravimeid palaviku ja valu vastu; kui asi läheb hulluks, kutsuge kiirabi. Seda seisukohta peavad paljud arstide ja teadlaste organisatsioonid valeks ja ohtlikuks, sest on olemas hulk kättesaadavaid ja kodus kasutatavaid abinõusid haiguse varajaseks raviks. Neid raviskeeme on uuritud ja paljudes riikides edukalt kasutatud. Levinuim on parasiitidevastase ennetusravimina miljonite inimeste poolt iga päev kasutatav ivermektiin, millel on tõestatud viirusevastane toime ja mida soovitatakse kasutada nii haiguse ennetamiseks kui ka raviks. Ivermektiini kliinilised uuringud Covid-19 ravis näitavad, et ravimi manustamine toob kaasa haiguse kergema kulu ja vähendab suremust. Kriitikud leiavad, et paljud neist uuringutest on tehtud võrdlemisi väikeste katserühmadega; üks suuremal uuringul põhinenud hiljutine publikatsioon on tunnistatud probleemseks (süüdistused plagiaadis ja heade uuringutavade rikkumises). Siiski on ivermektiin kahekümne viies riigis, sealhulgas mitmes Euroopa riigis, Covid-19 raviks ametlikult soovitatud, hoolimata Euroopa ravimiameti vastuseisust. Suurbritannia ekspertkomisjon (British Ivermectin Recommendation Development) on Euroopa ravimiameti seisukohta oma vastuväites kriitiliselt analüüsinud ja korraldas hiljuti ka esimese selleteemalise rahvusvahelise konverentsi. Paljud praktiseerivad arstid on seisukohal, et praeguste teadmiste juures ei tohiks jätta ivermektiini oma Covid-patsiendile soovitamata, sest on teada, et ravim on ohutu ja võib aidata haiguse kulgu leevendada.

Kui oluline on asümptomaatiline levik?

Kuni 2020. aasta kevadeni kinnitasid asjatundjad, näiteks USA presidendi peameditsiininõunik Anthony Fauci, et terved (sümptomiteta) inimesed haigust kuigivõrd ei levita: “Kogu respiratoorsete nakkushaiguste ajalugu viitab sellele, et asümptomaatiline ülekanne ei ole viiruse levikul oluline. Nakkuse levimisel on peamiseks edasikandjaks haigussümptomitega inimesed.” Hiljem on ilmunud mitu uurimust, mis seda seisukohta kinnitavad: asümptomaatiline viiruselevitaja on pigem erand kui reegel. Esimene suuremat tähelepanu pälvinud kirjeldus “asümptomaatilisest nakatumisest” avaldati 5. märtsil 2020 lugejakirjana ajakirjas New England Journal of Medicine. See lugu sai laialt tuntuks ja pani aluse praeguseks ametlikku poliitikasse jõudnud seisukohale, kuigi algallikaga kaasnevatest materjalidest ilmneb, et mõlemad nn asümptomaatilised patsiendid olid märganud endal haigussümptomeid ja tarvitasid ravimeid. Teisisõnu: nad olid haiged. Asümptomaatiline nakkuse ülekanne on siiani kõige vaidlusalusem küsimus. Tavameedias on ülekaalus seisukoht sümptomiteta ülekande massilisusest, teaduskirjanduses sellist selgust ei ole. Tõsi on siiski see, et kuna enamikul viirusega kokkupuutuvatel inimestel kulgeb haigus nii kergelt, et nad ise ennast haigeks ei tunnistagi, võib tõesti olla massiliselt neid, kes enda teadmata on haigust kergel kujul põdenud ja seda ka edasi kandnud.

“Act like you’ve got it!”: Ühendkuningriigis tehti laiaulatuslikke alarmeeriva visuaaliga reklaamikampaaniaid, mille sõnum oli, et inimesed peaks kodus püsima ja käituma nii, nagu nad oleksid viirusekandjad ka siis, kui neil sümptomid puudusid.

Kust on pärit idee, et elu seismapanek aitab viirust kontrolli alla saada?

Kõigil arenenud riikidel olid juba aastakümneid enne koroonapandeemiat olemas riskistsenaariumid üleilmse pandeemia puhkemiseks. Neid võeti tõsiselt ja kavatseti järgida, kuni WHO selgitas: see viirus on hoopis teistsugune ja varem kavandatud meetmed, nagu haigete isoleerimine, riskirühmade kaitsmine ja käte pesemine, pole piisavad; tuleb hoopis seada piirangud tervete inimeste elukorraldusele. See oli asi, mida selgelt välistasid kõik varem koostatud riskikäitumise stsenaariumid. Siiski loobus suur osa maailmast varasematest tegevuskavadest ning tegi kõike Hiina eeskujul ja Maailma Terviseorganisatsiooni nõuniku Bruce Aylward’i6 soovituste kohaselt, mille ta esitas pärast veebruaris 2020 toimunud Hiina-visiiti. Lõppjäreldust “tehke kõik nii nagu Hiinas” ei argumenteeri ta oma raportis millegi muu kui ohjeldamatu Hiina-kiitusega, nimetades võetud meetmeid viiruse ohjamisel erakordseteks ja vaprateks, kiites Hiina rahvast sügava pühendumise ja kollektiivse tegutsemise eest ühise ohuga silmitsi seistes jne. Mingit sisulist tõestust sulgemispoliitika tõhususe kohta raportit koostanud komisjon, millest poole moodustasid hiinlased, ei esitanud.

Hiinas, nagu teisteski totalitaarsetes riikides, ei ole inimese õigus oma elu korraldada ja selleks olulisi otsuseid langetada enesestmõistetav. Demokraatlikus ühiskonnas peaks see olema siiski iga inimese õigus. Ja just sellest õigusest on demokraatlikud riigid oma kodanikke üha enam ilma jätnud. Suurbritannia valitsuse nõunik Neil Ferguson, kelle valed nõuanded on ka mitme varasema pandeemia puhul toonud kaasa tohutut majanduslikku kahju, on tunnistanud, et Hiina eeskuju muutis läinud aastal demokraatlike riikide arusaama sellest, mil määral on võimalik oma kodanike peal sunniabinõusid rakendada. Neil Ferguson: “Me mõtlesime, et Hiina on ühe partei võimu all olev kommunistlik riik ja midagi sellist ei ole Euroopas võimalik teha. Aga siis Itaalia tegi selle teoks. Ja meie saime aru, et me võime sama moodi teha”.

Lisaks viirusele nakatas demokraatlikke riike ka Hiina lukustamistel ja kontrollimeetmetel põhinev eeskuju viiruse leviku piiramisel. Foto: Wikimedia Commons.

Nii käitusid peaaegu kõik demokraatlikud riigid kommunistliku Hiina eeskujust lähtudes ja oma varem väljatöötatud riskistsenaariume eirates, tihti ka seadusi rikkudes. Endise õiguskantsleri Allar Jõksi hiljutise hinnangu kohaselt oleme seetõttu jõudnud põhiõiguste kriisi. On raske mitte nõustuda USA publitsisti Charles Eisensteiniga selles, et demokraatlikes riikides peaks kõigil inimestel olema õigus neile sobiva riskitaseme üle ise otsustada. Näiteks soovitab ta oma vanematelt küsida: kas te eelistate olla isolatsioonis ja haigestumise vältimiseks oma lastega mitte kohtuda? Kui jah, siis kui kaua? Kas kaks kuud? Või pool aastat? Aga kaks aastat? Eisensteini parafraseerides võib ka küsida: kas te eelistate loobuda autoga liiklemisest, et vältida ohtu liiklusõnnetuses surma saada?

Toeta

Kas ühiskonna sulgemisest on tegelikult kasu?

Nii mõnedki viirushaiguste uurijad on algusest peale rõhutanud, et tegemist on sesoonsete haiguspuhangutega, mis end sulgemispoliitikast ega maskidest mõjutada ei lase. Esitame vaid mõned graafikud selle seisukoha illustreerimiseks.

Joonise 1 vertikaalteljel on surmad miljoni inimese kohta (logaritmilisel skaalal), horisontaalteljel piirangute ranguse indeks. Nagu näha, seos nende kahe näitaja vahel puudub: rangemate piirangutega ei kaasne koroonasuremuse vähenemist.

Joonis 1. Koroonasurmade seos piirangute rangusega (2020. a juuni). Foto: kuvatõmmis.

Vähem teaduslik, aga seda arusaadavam, on võrdlus selliste piirkondade vahel, mis on väga sarnased kõiges muus peale reageerimise pandeemiale, näiteks Põhja- ja Lõuna-Dakota. Üks kahest naaberosariigist ei rakendanud peaaegu mingeid piiranguid, samal ajal kui teises võeti vastu karmid sulgemisotsused. Viiruse levik ja surmade arv järgisid ühesugust dünaamikat.

Joonis 2. COVID-19-haigete arvu dünaamika Põhja- ja Lõuna-Dakotas. Põhja-Dakotas kehtestati teatud ajal maskikandmiskohustus ja ettevõtetele tegevuspiirangud, Lõuna-Dakotas sellised kohustused ja piirangud puudusid. Foto: kuvatõmmis.

Samasuguse graafiku leiab huviline rangete piirangutega California ja enam-vähem piiranguvaba Florida kohta, aga huvitavam ja lähedasem on Suurbritannia ja Rootsi võrdlus. 2020. aasta rahvusvaheline kajastus ennustas suurt ohtu ja kadu Rootsile, kui nad ei hakka käituma samamoodi, nagu kõik teised. Seda nad ei teinud ja nende tulemus on täitsa hea Euroopa keskmine. Rootsis pole kunagi kohustuslikku ettevõtete sulgemist olnud: restoranid, muuseumid, kirikud, spordisaalid on avatud, ja mis peaasi, lapsed alates lasteaiast kuni 16. eluaastani, on kogu aeg saanud koolis käia. Kõik muud piirangud olid ja on soovituslikud. Kooli lahtiolek on tähtis, sest nii saavad vanemad kogu oma muud elu normaalselt elada. Suurbritannias seevastu on olnud kolm väga karmide reeglitega lockdown’i. Ja tulemus: Suurbritannia edestab Rootsit surmade arvu poolest üleilmses arvestuses mõneteistkümne koha võrra (Tabel 1).

Graafik joonisel 3 näitab, et surmade dünaamika Rootsis on olnud hämmastavalt sarnane Suurbritannia omaga. Viirus lockdown’ist eriti ei hooli.

Joonis 3. Koroonasurmade ajaline jaotus Rootsis ja Suurbritannias 2020. a märtsist 2021. a aprillini. Vertikaalteljel on kinnitust leidnud Covid-surmade arv päevas miljoni elaniku kohta. Foto: kuvatõmmis.
Foto: kuvatõmmis.

Kas PCR-testi põhjal võib kedagi haigeks tunnistada?

Lühike vastus on: ei või. PCR-test leiab testitava limaskestalt viiruse SARS-CoV-2 RNAd, mida siis korduvates tsüklites paljundatakse. Lõpuks – pärast 20–50 kasvutsüklit – saadakse osast testidest positiivne tulemus. Mida rohkem tsükleid, seda rohkem positiivseid tulemusi. Positiivne test ei näita midagi muud kui seda, et testitu limaskestal oli testimise hetkel mingil määral viiruse osakesi. Kindlasti ei saa see olla haigeks tunnistamise aluseks, sest haige on ju ikka vaid see, kellel on haiguse sümptomid. Mitmekordse võimenduse tulemusel leitud viirusosake limaskestal ei pruugi kaugeltki mitte alati viidata nakkusohtlikule haigusele. See võib osutada ka läbipõetud ja nakkusohutule jääkpositiivsusele ning testitu kokkupuutele viirusega, millega organism enamikel juhtudel haigestumata hakkama saab. Test on seda tundlikum ja seda vähem usaldusväärne, mida rohkem võimendus-kasvatustsükleid kasutatakse. Eesti laborites kasutatakse 40–45 kasvatustsüklit, kuigi on tõsiseid kahtlusi, et kui kasvutsükleid on üle 35, langeb testi diagnostiline väärtus oluliselt. Mitu Euroopa kohut (nt Austrias, Belgias, Saksamaal), on teinud otsuse, mis tunnistavad PCR-testide andmetele tuginevad piirangud seadusevastaseks. Mingil määral on need teemad jõudnud ka Eesti ajakirjandusse.

Toeta

Kas haiglasüsteem on tõesti ohus?

Pandeemia algusest peale on räägitud, et haiglasüsteem on kokkukukkumise äärel. See oli ka esmane põhjendus, millega ühiskonna sulgemise vajadust mitmel pool selgitati: tuleb haiglasüsteemile valmistumiseks aega anda, tuleb haigestumiskõverat lamedana hoida jne. Ülekoormuse oht on küll mõnel pool eksisteerinud, näiteks Põhja-Itaalias pandeemia alguskuudel, kui kõik haigustunnustega inimesed kutsuti haiglatesse, millest said uued ja võimsad nakkuskolded. Enamikus kohtades hinnati ohtu siiski tublisti üle. Näiteks ennustati New Yorgis 140 000 haiglakoha vajadust ja kokku veeti tuhandeid ajutisi haiglavoodeid; Manhattanil seisis patsientide ootel ajutiseks haiglaks mõeldud sõjalaev ja Brooklynis ehitati kiiruga 21 miljonit dollarit maksma läinud haigla, kuhu ükski patsient kunagi ei jõudnud. Laevgi sõitis tühjalt minema, sest haiglakohti vajati prognoositust peaaegu kümme korda vähem. Suurbritannias ehitati seitse ajutist haiglat, mis pandi peagi taas kinni, paljud ilma, et nad oleksid vastu võtnud ühtki patsienti. Muidugi on töö koroonaosakondades pingeline ja meditsiinipersonali koormus suur, muidugi on haiglad pidanud tegema ebamugavaid ja kulukaid ümberkorraldusi. Tõsi on seegi, et eelmisel aastal lõpetati plaaniline ravi koroonapatsientide tulva ootuses mõneks ajaks täielikult, aga põhjuseks ei olnud mitte haiglaravi vajavate koroonahaigete hulk, vaid otsustajate ülereageerimine. Sel aastal on enamik ravist toimunud plaanipäraselt ja vältimatu abita ei ole jäänud keegi. Patsientide arv koroonaosakondades ei ole ühelgi päeval küündinud isegi viiendikuni Eesti hästi varustatud haiglakohtadest ja keegi pole kunagi selgitanud, mis juhtuks siis, kui see kasvanuks näiteks veerandini või veelgi suuremaks. Haiglajuhid ja kriisiametnikud on eelistanud edastada katastroofisõnumeid ning ajakirjandus — selmet asja sisusse süveneda — neid sõnumeid võimendanud, avaldades näiteks fotosid kiirabiautode järjekorrast haigla ukse ees, ehkki selliseid pilte saaks teha igal gripihooajal.

New Yorki toodi appi 500 voodikohaga mereväe haiglalaev USNS Comfort, mis lahkus kolm nädalat hiljem. Foto: Wikimedia Commons.

Siinkohal tasuks märgata sedagi, et kaugeltki mitte kõiki koroonaosakondade patsiente ei hospitaliseeritud Covid-19 diagnoosiga. Seda tehti muudel põhjustel ning nad sattusid koroonaosakonda ja igapäevastesse hirmutavatesse statistikauudistesse seetõttu, et nende haiglasse tulles antud PCR-test osutus positiivseks. Haiglaravi vajavaid koroonahaigeid on koroonaosakondade patsientide hulgas praegu vaid kolmandik. Mujalt maailmast on muide hästi teada asjaolu, et mitmel põhjusel, näiteks kindlustushüvitise või riigi rahastuse saamiseks, on arstidel, lahkunu sugulastel ja haiglajuhtidel huvi Covid-19 kasvõi surma kaaspõhjusena märkida. Nii on leiutatud uusi haigusi, näiteks “Covid pankreatiit”, millesse suri kroonilise pankreatiidi ägenemise tõttu hospitaliseeritud patsient.

Toeta

Kui palju kahju sulgemispoliitika teeb?

Sulgemispoliitika negatiivne mõju on kahtlemata suur ja just seda – elementaarset kasu ja kahju analüüsi – paistab viirusega võitlemisel ja piiranguid kaaludes nappivat. Unustatud on arstikunsti põhimõte Hippokratese järgi primum non nocere (eelkõige ärgu tehtagu kahju), nii et nakatumiste vältimine iga hinna eest on viinud olukorrani, kus sulgemismeetmetest põhjustatud kahju on võimalikust ärahoitud kahjust märksa suurem.

Majanduskahjust on kirjutanud näiteks Risto Rossar, kelle hinnangul oli see 2020. aastal Eestis sulgemispoliitikast tingituna umbes seitse miljardit eurot, põhjuseks vähenenud SKT, toetusteks kulunud laenuraha ja rahatrükist tulenenud inflatsioon. Kõik see teeb meid tulevikus vaesemaks.

Need arvud on tavalisele inimesele hoomamatud, pealegi on alati varnast võtta vastuväide inimelude hindamatusest. Aga sulgemispoliitika külvab ka ise surma. Ettevõtete kadumisel, töötuse kasvul ja sotsiaalsel isolatsioonil on otsene mõju inimeste vaimsele tervisele, mida saab mõõta näiteks enesetappude arvu kasvuga. USAs ületab see mõne allika väitel Covid-surmade arvu (vt nt siit, siit, siit ja siit). Sellesse kurba statistikasse tuleb lisada sajad tuhanded narkosurmad, mille poolest sulgemisperioodid tõid uusi maailmarekordeid. Põhjus on arusaadav: sulgemisperioodidel suurenes hüppeliselt üledooside hulk, sest narkootikumid olid endiselt kättesaadavad, tavapärased tugivõrgustikud aga mitte. Kõige üldisemaks põhjuseks on peetud sotsiaalset isolatsiooni, millega kaasneb hulk teisi, sellega seotud probleeme, nagu ärevus- ja meeleoluhäired, alkoholism, narkootikumid ja perevägivald.

Kui kõik need kahjud võivad ikka veel liiga kauged tunduda, siis viimase aasta jooksul aset leidnud hariduslik eksperiment on kindlasti kõigile lapsevanematele hästi teada. OECD hinnangul võib kontaktõppest ilma jäänud laste akadeemiline mahajäämus ulatuda 12–18 kuuni, aga sotsialiseerumise puudujääkide mõju võib olla veel hullem. Elus hakkamasaamiseks on suhtlemisoskus tänapäeval teadmistest võib olla tähtsamgi ja seda saab omandada ainult tegelikus elus, mitte ekraani kaudu. Nagu teada, on just ekraaniaja ülekaal reaalse suhtlusega võrreldes üks tänapäeva laste suhtlemisprobleemide aluspõhjusi. Ja arusaadavalt on kontaktõppe puudus seda probleemi ainult süvendanud.

Karjaimmuunsusest ja vaktsineerimisest

Karjaimmuunsus (nimetatud ka populatsiooniimmuunsuseks) on populatsiooni seisund, mis saabub siis, kui suur hulk isendeid populatsioonis on haigustekitaja vastu immuunsed. Kõik teaduslikud allikad on ühel meelel: immuunsus saavutatakse kas haiguse läbipõdemise või vaktsineerimise tulemusel. Covid-19 puhul peaks immuunseid olema 60–70%. Eestis on see tase praeguseks peaaegu saavutatud: umbes 60% elanikkonnast on kas Covid-i läbi põdenud või vaktsineeritud. Sellise immuunsete hulga juures ei lõpe haiguse levik muidugi täielikult, ent kuna üks viirushaige ei saa enam kuigi paljusid nakatada, peaks haiguse pandeemiline kulg pidurduma.

Oluline on küsimus loomuliku, st haiguse läbipõdemisel saadud immuunsuse kestusest ja sel teel saadud kaitse tõhususest vaktsiinkaitsega võrreldes. Covid-19 läbipõdenutel tekib immuunsus, mille kestust nii uue haiguse puhul täpselt ei teata. Siiski teame, et teistest koroonaviirustest tingitud haiguste läbipõdenute organismist on leitud kaitsvaid T-rakke ka aastakümnete pärast. Kindel on seegi, et loomulik immuunsus annab SARS-CoV-2 vastu tõhusama ja laiema spektriga kaitse kui vaktsiin.

Toeta

Milline oleks positiivne programm?

Lühidalt: tuleb teha kõike seda, mida peeti pandeemiate puhul õigeks aastakümnete jooksul enne koroonapaanikat: isoleerida haiged, kaitsta riskirühmi ja järgida hügieeninõudeid, sealhulgas hoida mõõdukat distantsi ning tagada kooli- ja tööruumides värske õhk ja vajalik õhuniiskus.

Ei tohiks teha asju, mille vähene kasulikkus või koguni kahjulikkus on selge; sellised on enamik nö sulgemismeetmeid ja muidugi ka maskide kandmise sundus. Loomulikult ei ole demokraatlikus ühiskonnas mõeldav kellegi sundimine ühekski meditsiiniliseks protseduuriks ega selliste protseduuride läbimise seadmine eelduseks kellegi õiguste teostamisel, näiteks hariduse omandamisel või kultuurist osasaamisel. Õiguskantsler Ülle Madise on öelnud: “Mitte midagi ei tohi piirata ega keelata, sellepärast et ah, ega see pole ju eriti oluline, saab ju kinni panna, las ta olla kinni, mis ikka juhtub. Põhiseadus seda ei luba.” Kirjanik ja õpetaja Katrin Johanson kirjutas hiljutises arvamusloos tabavalt: “Kohustuslikku vaktsineerimist, millest üha enam kõneldakse, lahutab sundabordist või -steriliseerimisest vaid märkamatu vahesein, sest külmalt kalkuleerides koormavad ju lootusetult haiged või väärarenguga inimesed samuti meditsiini- ja sotsiaalsüsteemi.” Meie arvates pole seda vaheseina olemas, küll aga on olemas selge vahe vaba ja totalitaarse ühiskonna vahel.

Kõige tähtsam on vaba mõttevahetuse taastamine. Inimestel on õigus oma peaga mõelda. See tähendab ka õigust kahelda ja kritiseerida. Selle eelduseks on muidugi avatud infojagamine manipuleeriva kommunikatsiooni asemel, mida praktiseeritakse nii meil kui mujal. Ka poliitikasoovituste tase jätab soovida. Praegu domineerivad selles arstid-viroloogid ja matemaatikud. Esimesed näivad olevat vastu võtnud võimatu ülesande “viirus kontrolli alla saada”, teised aga kohustuse varustada otsustajaid katastroofimudelitega, mis käsitlevad prognoose nii, nagu oleks tegemist tegelikkust kajastavate andmetega. Kogu ühiskonnaelu mõjutavate poliitikasoovituste kujundamist ei tohiks jätta vaid mõne valdkonna spetsialistide hooleks. Kaasatud peaksid olema vähemalt majandus- ja ühiskonnateadlased, aga kindlasti ka õiguseksperdid, sest paljud abinõud riivavad põhilisi inimõigusi. Valitsus ei tohiks viiruse vastu võideldes eirata poliitika mõju majandusele, vaimsele tervisele, haridusele ja kultuurile. Kellele see ilmne ei ole, soovitame lugeda põhiseaduse preambulit, et meenutada, milleks Eesti Vabariik olemas on ja millist rolli valitsus selles täitma peaks.

Toeta

1Üks esimesi, kes algatas sulgemispoliitikavastase arutelu, oli endine Rootsi peaepidemioloog Johan Giesecke 2020. aasta aprillis. Aasta hiljem antud intervjuus tunnistas ta, et on mõnes asjas eksinud, aga mitte peamises. Teised terve mõistuse eestkõnelejad globaalselt on näiteks Martin Kulldorf Harvardi Ülikoolist, Sunetra Gupta Oxfordi Ülikoolist ja Jay Bhattacharya Stanfordi Ülikoolist, kes algatasid Great Barringtoni deklaratsiooni, mis soovitab sulgemise asemel riskirühmade fokuseeritud kaitset.

2SARS-CoV-1 on koroonaviirus, mis põhjustas 2003. aastal SARSi puhangu (severe acute respiratory syndrome, äge raskekujuline respiratoorne sündroom). Koroonaviirus MERS-CoV põhjustab Lähis-Ida respiratoorset sündroomi ehk MERSi (Middle East respiratory syndrome).

3 John Ioannidis, kelle varasemale tööle siin viidatakse, arvutas hiljem ehk 2022. aasta sügisel välja, et tegelikult oli IFR vaktsineerimise eelselt vanuserühmas 0-69 vaid 0.095%. IFR ehk infection fatality rate, nakatumissuremuse suhtarv. Näitab suremust nakatunutest.

4CFR (ingl k case fatality rate) näitab surmaga lõppenud haigestumiste arvu haigestunute koguarvu suhtes. Arvestatakse vaid kindla diagnoosi saanud haigestunuid.

5Pandeemia alguses oli kindlakstehtud haigusjuhtusid, mille põhjal CFR arvutatakse, vähe ja need olid ülekaalukalt rasked haigusjuhud.

6WHO ekspert Bruce Aylward on Kanada arst-epidemioloog, keda on süüdistatud Hiina huvide avalikus kaitsmises.

Vabaduste portaal on loodud ja toetatud inimeste poolt nagu Sina.
Liitu vabadused.ee toetajatega
Toetan
Telli järgmine artikkel oma e-posti aadressile

Me hindame sinu privaatsust ja ei jaga sinu kontaktandmeid mitte kellegi teisega. Tutvu meie privaatsustingimustega.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare