Saksamaa koolides on jätkuvalt kohustusliku kirjanduse seas klassikute, näiteks Johann Wolfgang von Goethe ja Heinrich von Kleisti, teosed. Kuid tohutust immigratsioonist tingitult kasvanud muu emakeelega õpilaste hulk on kaasa toonud suurema kriitika kohustusliku kirjanduse üle, kirjutab Deuche Welle.
Saksamaa enam kui 80 miljonist elanikust on vähemalt 25% immigrandid ning see osakaal on eriti suur noorte hulgas ja suurlinnades. Näiteks statistikaameti andmetel on Berliinis 55% kõigist lastest ja noortest sündinud väljaspool Saksamaad, Neuköllni linnaosas lausa enam kui 70%. Kohustuslikust kirjandusest on aga vaid viiendiku autorid naised, aga välisautorid olevat puhta haruldased. See-eest peetakse Saksa kultuuri ja keele jaoks äärmiselt oluliseks ning õpetatakse paljude liidumaade koolides näiteks Goethet (“Faust”), Friedrich Schillerit (“Maria Stuart”), Georg Büchnerit (“Woyzeck”) ja Heinrich von Kleisti.
Saksamaa hariduspoliitika on korraldatud pigem regionaalselt ehk see on liidumaade ülesanne. Koolidel on märkimisväärselt vabad käed, et õppematerjale valida, kuid enamik keskkoole järgivad hariduse kvaliteedi arendamise instituudi (IQB) kehtestatud eksamireegleid.
Muidugi võib tõdeda, et klassikaline kirjandus ei pruugi tõepoolest noori köita ega huvitada. Saksamaa õpilasesindused on teinud üleskutseid reformida riigi haridussüsteemi ja selgitanud, et koolid „vajavad vähem Fausti ja nõidade põletamist, rohkem tehisaru oskusi ja demokraatiaõpet”. Leitakse, et kohustusliku kirjanduse hulgas peaks olema tänapäevasemaid ja mitmekesisemaid teoseid, mis pakuksid midagi huvitavat ja noorte eluga tegelikult seonduvat. Sisserännanu taustaga noored leiavad aga tarviliku olevat tutvustada nende päritolumaade ja autorite kirjandust, nt leitakse, et koolikirjandusest puudub täielikult Türgi jaziidi kurdide hääl.
2021. aastal korraldatud ja 2023. aastal avaldatud rahvusvahelise lugemisoskuse uuringu (Progress in International Reading Literacy Study – PIRLS) tulemuste järgi ei saavutanud üks neljandik Saksamaa neljandate klasside õpilastest lugemisoskuse miinimumtaset. Ka 15-aastased noored said 2023. aasta rahvusvahelise õpilaste hindamise programmi (Programme for International Student Assessment – PISA) uuringus madalamad lugemisoksuse tulemused kui kunagi varem. Samas ilmnes 2024. aasta noorte-, info- ja meediauuringust (JIM), et kuigi veerandile noortest ei meeldi õpetajate ja vanemate soovitatud raamatud, loevad nad siiski sama palju kui eelmised põlvkonnad. Nüüdsel ajal innustavad aga lugema sotsiaalmeedia kogukonnad nagu #BookTok ja ka Inglise-Albaania popstaari Dua Lipa Service95.
Mõistagi ei ole Saksamaa ainus riik, kus välismaalaste suur osakaal koolides muudatusvajadusi põhjustab. Näiteks selgus Rootsi haridusameti andmetest, et peaaegu kolmandik kõigist riigi põhikooliõpilastest räägib emakeelena rootsi keele asemel mõnda muud keelt. Kõige tavalisem kodune keel nende õpilaste seas on araabia keel. Sellele järgnevad somaali, kurdi, bosnia ja serbia keeled. Areng peegeldab viimaste aastakümnete ulatuslikku sisserännet Rootsi, mis on riigi jaoks kaasa toonud tohutu demograafilise muutuse. Praeguseks on juba hinnanguliselt 40-45% Rootsis elavatest lastest ja noortest välismaise taustaga ehk kas sündinud ise välismaal või nende vanemad sündinud välismaal ja riiki sisse rännanud. Ka Austria pealinna Viini koolides on jõutud olukorda, kus suurima usurühma moodustavad moslemid (41,2% õpilastest) ja Ühendkuningriigis on koole, kus pole ühtegi inglise emakeelega õpilast. Säärane demograafiline muutus on koolidesse toonud üha süvenevad probleemid. Koolide niigi kasinast eelarvest kipuvad ebaproportsionaalselt suure osa haukama muukeelsete õpilaste vajadused – tõlked, subtiitrid, dublaaž ja isegi palgatud tõlgid klassiruumis. Kõik säärased vastutulekud aga paistavad veelgi kahandavat motivatsiooni õppida sihtriigi keelt. Seega on üsna ootuspärane, et ka koolikirjandust peetakse igavaks, ühekülgseks ja liiga “valge mehe” keskseks.
Euroopa rahvad pole ju võimelised lahendama ühte fundamentaalset probleemi – oma enda põlisrahva vananemist/vähenemist.
Nii pole võimalik islamiseerumise vastu võidelda. Pole mõtetki.
Tuleb loomulikuks pidada, kui islamistid hakkavad lammutama euroopa põlisrahvaste poolt paika pandud süsteemi ja muutma kõiki seadusi.
Neil polegi valikut – kui nad seda ei teeks siis hakkaksid selles seadusandlikus ja kultuurilises ruumis välja surema ka nemad.
Moslemid on rahvaste ja riikide hävitajad! Ütleb ju nende “Püha sõja” doktriin, et kõik “valeusulised” tuleb hävitada ja muud elukorraldused muuta islamikorraldusteks! Nende põhimõte on, et kui miski erineb islamist, siis tuleb see hävitada, aga muud rahvad on enamuses planeerinud oma tegevust, luues asju ja tooteid, mitte hävitades! Hävitamise usk põhineb teistsuguste inimeste ja elulaadi vihkamisel, mitte sealt heade näpunäidete omaksvõtmisel! Selline usk vajabki, et peres oleks palju lapsi, sest moslemimees kasutab lapsi ja oma naist ( ka naisi! ) töö -ja seksiorjadena ja pidevates terroritegudes hävitab ka oma rahvast, rääkimata teistest! Islamiusk on põhimõtteliselt üks satanismi eri liik. Sellest kirjutas ka üks soome naisprofessor ( mis on kõige verisem usk maailmas? ), kus ta sissejuhatuseks mainiski, et islam on maanteeröövlite usk, mida teistele rahvastele pähe määriti ( orjastati ) ja kes sellega ei nõustunud, sellel lõigati lihtsalt pea maha! Vot nii on lood selle asjaga! Saatku need riigid, kus moslemid märatsevad, need märatsejad riigist vaid välja või andku ohtlikele moslemkurjategijaile surmanuhtlus, siis võib aastate jooksul sellest nuhtlusest ka lahti saada!
Nendel moslemitel on probleem siis, kui nad ei saa oma korra hoidmiseks rakendada oma šariaadi seadust.
Afganistanis käib nüüd elu šariaadi seaduste järgi (vargal käsi otsast, lits naine kividega surnuks, jms). Kabulis pidavat olema praegu hoopis turvalisem, kui Stockholmis.
Hävitamise usk on ju hoopis tänane lääne elu-laad. Inimesi sünnib juurde aasta-aastalt järjest vähem (saksamaal, eestis ja üldse euroopas) – sellise juhul hävineb ju lõpuks kõik – vaid inimesed suudavad korras hoida inimeste poolt loodud väärtusi ja varasid, kui pole enam lõpuks inimesi siis pole ka inimeste poolt loodud väärtuste korras hoidjaid.