Allpool on ülevaade sellest, kuidas arvutada 600 MW GE Hitachi BWRX-300 tuumajaama ja 225 maismaatuuliku (igaüks 7,5 MW) kogukulu 60 aasta jooksul, kui mõlemad toodavad aastas sama palju elektrit (4,5 TWh), so kokku 270 TWh 60 aastaga.
NB! Tegemist on lihtsustatud modelleerimisega, mis põhineb internetist otsitud lähteandmetel. Tegelikud projektikulud sõltuvad konkreetsetest turu- ja asukohatingimustest ja seadusandlusest, millele mul ligipääsu ei olnud.
Kui kellelgi on pakkuda täiendavat infot või soovib arvutusi täpsustada, siis olete teretulnud seda tegema!
1. Tuumajaam (2 × GE Hitachi BWRX-300)
- Kogumaksumus: 3,3 miljardit eurot (sinna kuuluvad ehitus, projekteerimine, koolitused, seadusandlus, järelevalve ja hilisem sulgemine jm).
- Aastane hooldus ja haldus: 50 miljonit eurot aastas. 60 aasta peale: 50 mln × 60 = 3,0 miljardit eurot.
- Eluiga: 60 aastat (ühtki vahetust pole vaja).
- Maa rent: eeldame ligikaudu 3 km², rent näiteks 25 000 €/km² aastas. 3 km² × 25 000 €/km²/a = 75 000 € aastas → 60 a peale ~4,5 mln €.
Tuumajaama kogukulu 60 aasta jooksul: ümardatult 6,3 miljardit eurot.
2. Maismaatuulikud (225 tk × 7,5 MW) + akud
2.1. Miks just 225 tuulikut?
Üks tuulik toodab aastas 20 000 MWh (20 GWh). 225 tuulikut toodab 225 × 20 GWh = 4,5 TWh aastas, mis on sama, mis tuumajaam.
2.2. Ühe tuuliku maksumus 60 aasta vältel
- Esimene paigaldus: 13 mln eurot (tuulik + transport + vundament).
- Tuuliku väljavahetus iga 20 aasta tagant → kokku 2 korda (aastatel 20 ja 40).
- Iga väljavahetuse maksumus: 12 mln €.
- Kokku: 13 + 12 + 12 = 37 mln € (3 “põlvkonda” 60 aastaks).
3. Aku paigaldus: 4 mln € esimesel aastal.
- Aku eluiga: 15 aastat → 3 korda tuleb välja vahetada (aastatel 15, 30, 45).
- Kokku on 4 “paigaldust” (esialgne + 3 vahetust) → 4 × 4 mln = 16 mln €.
4. Hooldus: 300 000 € aastas → 60 aasta peale 18 mln €.
Kokku ühe tuuliku kohta 60 aastaga: 37 mln+16 mln+18 mln=71 mln €
2.3. Kogu tuulepargi (225 tk) maksumus
- 71 mln € × 225 = 15 975 mln € = umbes 16,0 miljardit eurot.
2.4. Maa rent
- Üks tuulik vajab 3,5 km² → 225 tuuliku jaoks 787,5 km².
- Rendihind oletame sama 25 000 €/km² aastas.
787,5 km² × 25 000 €/km²/a = ~19,69 mln €/a. 60 aasta peale ~1,18 miljardit €.
Tuuleparkide tasuvusarvutustes arvestatakse tihti ainult tuulikutest saadavat elektritulu ja investeeringukulusid, kuid mitte seda, et kogu ala, millel tuulikud asuvad, muutub piirangutega tsooniks. Kui arvestada ka maa tegelikku väärtust ja kasutuskaotust, siis muutub tuuleenergia tasuvus oluliselt halvemaks. Kui tuuleenergia tasuvusarvutuses jäetakse maa tegelik väärtus ja kasutuspiirangud arvestamata, on tulemus eksitav ja moonutab projekti majanduslikku põhjendatust. Seega, kui soovime teha läbipaistvaid ja õiglaseid otsuseid, tuleb tuuleparkide puhul arvestada ka maa kasutamise kaotuse tegelikku mõju ja selle potentsiaalset hinda ühiskonnale.
Tuulepargi kogukulu 60 aastaga:
16,0 mld+1,18 mld (rent)≈17,2 miljardit eurot
3. VÕRDLUSE TULEMUS
- Tuumajaam (600 MW (BWRX-300 TK)): umbes 6,3 miljardit eurot 60 aastaks.
- Tuulepark (225 tuulikut + akud): umbes 17,2 miljardit eurot 60 aastaks.
Mõlemad toodavad igal aastal 4,5 TWh elektrit, st kogusummana 270 TWh 60 aasta jooksul. Antud arvutuse järgi on tuumajaama kogukulu umbes 2–3 korda madalam kui sama suurt tootmismahtu pakkuval tuulepargil (koos akude ja rendikuluga).
Miks see vahe nii suur on?
1. Tuulikud tuleb 60 aasta jooksul kaks korda uuesti ehitada, tuumajaama aga mitte.
2. Akusid (1,4 tundi salvestusmahtu) tuleb iga 15 aasta tagant välja vahetada → see lisab märkimisväärse kulu.
3. Tuulepark vajab väga suurt maa-ala (787,5 km²), mille rendikulu on aastakümnete jooksul märkimisväärne.
4. Tuumajaam on kompaktne (3 km²) ja ühe rajamisega kestab 60 aastat.
Tegelikkuses võivad hinnad olla erinevad, kuna:
- Tuumareaktorite tegelikud ehituskulud võivad erineda (eriti Euroopas on suured viivitused ja ülekulud olnud tavalised).
- Tuulikutega võib hakkama saada väiksema salvestusmahuga, kui võrku saab integreerida ka teisi tootmisviise, kuid samas võib see maht hoopis ebapiisav olla.
- Maa rendihind või maa omandamise kord võivad olla erinevad.
- Akutehnoloogia võib tulevikus odavneda.
Käesolev võrdlus on illustratsioon, kuidas ühe tuumareaktori pikk eluiga ja kõrge kasutegur tagab elektrit aastakümneid ilma suurte täiendavate investeeringuteta, samas kui tuulepark vajab lühema elueaga turbiinide ja akude korduvalt väljavahetamist ning märgatavalt suuremat maa-ala. Tuulikute puhul tuleb eraldi vaadelda kahjulikku mõju looduskeskkonnale, kinnisvara hindadele ja inimeste tervisele.
Aga see pole veel kaugeltki kõik
Tuumajaama ja tuuleenergia võrdluses tuleb arvestada sellega, et tuumajaam suudab töötada iseseisvalt, samas kui tuulikute kõrval on vajalik 100% ulatuses varuvõimsus, et tagada elektrivarustus ka tuulevaiksetel perioodidel. Selle lisavõimsuse rajamine maksab miljardeid eurosid, sest ilma selleta jääksime elektrita, kui tuul vaibub. Paradoksaalsel kombel oleks selleks kõige usaldusväärsem lahendus just tuumajaam samas võimsuses. Samas, kui tuumajaam on juba olemas, ei ole meil tuulikuid üldse vaja, sest see tagab kogu vajaliku elektritootmise iseseisvalt ja stabiilselt.
Peaministri sõnul on numbritesse takerdumine ohtlik tegevus, kuid kui me ikkagi takerdume ja hakkame arvutama, siis tekib õigustatud küsimus: kas valida tuulikud koos varuvõimsusega ja keskkonnareostusega, mis kokku maksab 20 miljardit eurot või suhteliselt puhta energiaga tuumajaam, mille maksumus oleks 6,3 miljardit eurot? Selline võrdlus ei jäta kahtlust, kumb lahendus on majanduslikult mõistlikum.
Veelgi enam – kui Rail Balticu tasuvusarvutustes hinnatakse mürareostuse vähendamist ja keskkonnasäästu üheks oluliseks majanduslikuks väärtuseks, siis aususe huvides tuleks sama loogikat rakendada ka tuuleparkide puhul. Kuna suured tuulepargid hävitatavad looduskeskkonda, võttes enda alla sadu ruutkilomeetreid maad ning põhjustades kahju lindudele, loomadele ja inimestele, tuleks keskkonnamõjude kompenseerimiseks lisada tuuleparkide hinnale veel miljardeid eurosid. Sellest vaatenurgast muutub tuumajaam veelgi selgemaks ja loogilisemaks valikuks – väiksem maa-ala, madalamad muutuv- ja püsikulud ning stabiilne elektritootmine aastakümneteks.
Minu soovitus
Minu kindel seisukoht on, et Eesti peab kauplema endale välja uued üleminekutingimused ajaks, mil tuumajaam valmib ning tuuleparkide edasine ehitamine tuleb viivitamatult peatada.
Euroopa Liidus on mitmed riigid saanud oma energiatootmise jaoks eritingimusi ja üleminekutoetusi, et vältida liiga järsku üleminekut ning tagada oma majanduse ja tarbijate kaitse. Eestigi kuulub nende riikide hulka, kui sai EL-i toetuse põlevkivist loobumiseks – Euroopa Komisjon kiitis 2022. aastal heaks 354 miljoni euro eraldamise Eesti õiglase ülemineku kavasse, et aidata Ida-Virumaal järk-järgult lõpetada põlevkivist elektri tootmine. Kuidas ja kuhu täpselt see raha suunati, ei ole mul õnnestunud tuvastada.
Kui vaadata teiste riikide edukaid näiteid, siis Poola on olnud selles protsessis kõige targem ja järjekindlam. Poola on EL-i kõige söemahukam majandus, tootes ligikaudu 70% oma elektrist kivisöest, ning on suutnud oma positsiooni jõuliselt kaitsta. 2019. aasta EL Ülemkogul keeldus Poola liitumast 2050. aasta kliimaneutraalsuse eesmärgiga, saavutades endale erandi, mille kohaselt ei pidanud ta kohe selle sihi täitmist kinnitama. Lisaks sellele eraldati Poolale märkimisväärne üleminekutoetus, et leevendada kivisöest loobumise sotsiaalseid ja majanduslikke kulusid.
Poola on ka kasutanud paindlikke mehhanisme oma elektritootmises – 2018. aastal kiitis Euroopa Komisjon heaks Poola võimsusturu skeemi, mis võimaldab maksta tootjatele (sh söejaamadele) tasu reservis olemise eest. Kuigi EL on hiljem kehtestanud piirangud CO₂ heitmeid põhjustavate jaamade toetamisele, suutis Poola läbi viia ajutise skeemi, mis võimaldas suunata märkimisväärseid subsiidiume söeenergiale.
Sellest kõigest tuleks ka Eestil eeskuju võtta. Kui Poola on saanud oma energiasektori ümberkorraldamiseks eritingimusi ja toetusi, peaks ka Eesti taotlema enda jaoks sarnaseid üleminekumeetmeid, et tagada energiajulgeolek, majanduslik mõistlikkus ja varustuskindlus. Meil ei ole vaja kiirustada taastuvenergia projektidega, mis toovad kaasa suuremaid kulusid ja ebastabiilsust, vaid peame keskenduma tõeliselt pikaajalistele ja usaldusväärsetele lahendustele – nagu tuumaenergia.
Iga poliitiline rohejobu võib siis oma reaalsed numbrid kõrvale panna, aga nad ei viitsi isegi seda vaid tahavad raha anda. Kuidas nad arvutasid selle juurde makstava summa, kellele, kuidas ning mis põhjusel, seda ei öelda. Vaadati lakke ja sõbrale.
Täna toimib maailmas ka Türgis ehitatava tuumajaama variant. St. Ehitaja-tarnija teostab-tagab uuringud, load, ehituse, personali koolituse, tuumajaama toimimise, kütuse, elektri tootmise, kasutatud kütuse äraveo jne. Teenust telliv riik praktiliselt rendib jaama ja elektrienergia saamise vastavalt lepingule, talle sobiva hinnaga jne… huvitav projekt, tasub uurida!
Kas mõtled Akkuyu jaama, mida ehitab Rosatom?
Venelased ehitasid tuumajaama laeva peale. Siin Peterburis ehitati see valmis, siis sõitis laev Kamtsatkale, seal ankurdati see korralikult ära ja see laev jäigi sinna kohalikule piirkonnale voolu andma.
Kui ukraina sõda läbi saab, siis sõlmida venelastega sõbralikud suhted ja lasta neil ehitada selline laev-tuumajaam (kogemused ja kompetentsi on neil ju olemas).
Eesti oludes võiks sellise laev-tuumajaama sõidutada (näiteks) Vaindloo saarele, tuua sealt kaabliga vool mandrile.
Siis oleks tuumajaam, mis ei ole ehitatud kellegi “tahahoovi”. Muidu on ju eestis kogu aeg see häda!
Pigem vajab tuulepark enda kõrvale ülikiirelt käivitatavat/seisatavat gaasijaama. Maagaasi hind on aga ülimalt volatiilne, biogaas aga maagaasist mitu korda kallim. Kõik see muudab majanduskeskkonna ebastabiilseks, pikalt planeerida on raske. Sama lugu on elektribörsiga, mis sellisel kujul ei toimi. Aluspõhjused peituvad muu hulgas süsinikukvoodi volatiilses hinnas. Lisaks kooritakse kahe hinnapiirkonna vahel elektri liigutamisel ülikasumeid. Olgem ausad, Euroopa elektriturg on üdini mäda, et mitte öelda loob kõik võimalused kokkumänguks ja korruptsiooniks.
Tuumajaama kulude osas pole selge, kas jäätmetega tegelemise kulud sisalduvad iga-aastastes kuludes või on need arvestusest välja jäänud.
Need on sees, nii täpselt kui neid võimalik sinna panna oli.
Nii tuulikud kui ka tuumajaam on rehkendatud koos utiliseerimiskuludega.
Tuumajäätmed võiks lasta sügavatesse aukudesse (3+ km). Jälgida neid seal ei saa, aga pole ka eriti tõenäoline, et joogiks kasutatav põhjavesi saastuda võiks.
Kas Sa kujutad ka ise seda kõike ehitus-tehniliselt ette?
Mis see 3-me km augu kaevamine maksma läheb? Juba 3-me km pikkune tavaline tross on nii raske, et see võib rebeneda omaenda raskuse tõttu.
Selline auk täituks paratamatult veega ja seal oleks siis selline rõhk nagu 3-me km sügavusel ookeani põhjas. Tuuma-sarkofaagid oleks siis seal augu põhjas ilma igasuguse kontrollita. Kui rõhk peaks mõne konteineri (sarkofaagi) puruks pressima siis hakkaks radioaktiivne vesi vaikselt ülespoole kerkima ja jõuaks ikkagi põhjavee tasemeni välja.
Neid arvutusi võib teha aga kas tuumajaam ja tuulikud päästavad meid aina suurenevast võrgutasust, ilmselt mitte- võrkusid on ka siis vaja hooldada ja uuendada kui meil on tuulikud ja tuumajaam… Tuumajäätmed on siiski suur probleem ja kui midagi peaks viltu minema ladustamise protsessis, näiteks maavärin või inimlik eksimus, millega seoses võib saada rikutud põhjavesi, siis oleme kannatajaks kõik. Ilmselt oleme tulevikus sunnitud muutma enda tarbimisharjumusi ja võib olla on see võti, mis avab ukse autonoomsesse omaelektritootmisse.
Tere päevast! Aitäh info eest 🙋♂️ 👍 🇪🇪
Järeldused
Kulud on üsna sarnased – tuumajaama ja tuulepargi kogu elutsükli kulu on ligi 9,2 miljardit eurot mõlema puhul. Varasem analüüs oli eksitav, kuna see ei arvestanud tuumajaama sulgemiskulusid (~2,93 mld €), mis tõstab selle lõppkulu võrreldavaks tuulepargiga.
Tuumajaam vajab oluliselt vähem maad – vaid 3 km² vs. 598,5 km² tuulepargi puhul. Kui maa kasutus on piiratud, võib see olla oluline eelis tuumaenergia kasuks.
Tuulepark vajab regulaarseid uuendusi – iga 20 aasta järel tuleb kõik tuulikud välja vahetada, samas kui tuumajaam vajab pidevat hooldust ja lõpuks sulgemisjärgset hooldust.
Keskkonnamõju – tuuleenergia on taastuv, kuid vajab palju ressursse tuulikute tootmiseks ja uuendamiseks. Tuumaenergia tekitab radioaktiivseid jäätmeid, mis vajavad pikaajalist ja kulukat käitlemist.
Elektritootmise stabiilsus – tuumajaam töötab pidevalt, kuid vajab iga-aastast hooldust (~1 kuu seisak). Tuuleenergia sõltub ilmast, mistõttu tegelik toodang võib kõikuda.
Lõppjäreldus
Kui eesmärk on madalam maa kasutus ja stabiilne elektritootmine, võib tuumaenergia olla parem valik, kuigi selle sulgemiskulud on märkimisväärsed. Kui aga prioriteediks on taastuvenergia ja madalamad pikaajalised riskid, on tuuleenergia mõistlik alternatiiv, kuid see nõuab suuremat maa-ala ja sagedasemaid investeeringuid.
https://chatgpt.com/c/67d3de6e-15e8-8008-8987-0a16b5ad9269
Siste õiged andmed. Analüüsida tuleb seda uut Hitachi reaktorit.
Pakri tuulepargi erivõimsus ca 28MW/km2 miks siin on suurema tuuliku puhul lähteandmeks võetud ca 14x kehvem näitaja?
Võta arvesse kogu maakasutus, tuulepargi ümber on suur negatiivse keskkonnamõjuga ala. Vt keskkonnatasude seadus.
Tere!
Mul on tunne, et keegi ei ole kogu selle hinna sisse arvestanud vundamentide likvideerimist? Või jäävadki need 225 vähemalt 100m/3 (250t) betoonist kuplit meie maad igaveseks kaunistama, kuna kivi peal ei kasva ka midagi? Mõned võib ju ka väikelastele kelgumägedeks jätta, ent mitte kõiki 225.
Ain Tammik