29. juulil mõrvas Rwanda päritolu, kuid Walesis sündinud Axel Rudakubana ühes Southporti linna laste tantsutunnis kolm tüdrukut (6-, 7- ja 9-aastase) ning põhjustas raskeid kehavigastusi teistele. Tragöödia oli justkui päästik, millele järgnesid tohutud immigratsiooni vastased meeleavaldused, mis kohati kasvasid üle ka rahutusteks. Rahutustel osalejaid või neile internetis toetuse avaldajaid hakkasid võimud ka kiiresti kohtu alla andma ja täie rangusega karistama. Oleme sellest lähemalt kirjutanud siin.
Mis aga rünnakut ennast puudutab, siis suvel väitis politsei, et juhtumit ei käsitleta terroristliku intsidendina. Ka ei avaldanud politsei ega prokuratuur, kas süüdistatavat on kunagi suunatud terrorismi ennetamise programmi. Viimast küsis Farage enda sõnutsi siseminister Yvette Cooperilt juba suvel, kuid olevat saanud vastuse, et infot ei avaldata kohtumenetluse tõttu, kirjutab The Telegraph.
Samas on aga nüüdseks välja tulnud, et peale rünnaku süüdistatakse 18-aastast Axel Rudakubanat veel selles, et talle kuulus terroriorganisatsiooni Al-Qaida väljaõppe käsiraamat ja ta valmistas mürgist ritsiini. See, millal need asjaolud politseil selgusid, ei ole avaldatud.
Asjaolude selgitamiseks esitas Farage’i erakond parlamendi päevakorda soovi juhtumit käsitleda ja peaminister Keir Starmerile teemakohaseid küsimusi esitada. Sellele järgnesid aga Farage’i parteikaaslasele, küsimusi esitama pidanud Richard Tice’le e-kirjad, milles parlamendi ametnikud uurisid küsimuste täpsema sisu kohta. Umbes tund enne istungi algust sai Tice ka telefonikõne, milles öeldi, et ta ei tohi midagi küsida Southporti rünnakus süüdistatava mehe kohta. Lõpuks õnnestuski Tice’l küsida vaid küsimus politsei kommunikatsiooni kohta selliste juhtumite puhul.
Farage’i sõnul kahjustab selline käitumine parlamendis demokraatiat. „See kindlasti õõnestab avalikkuse usaldust, mis paneb mind küsima: mis mõte on olla rahva esindaja, kui meil isegi ei lubata küsida seda, mida varem oleks peetud mõistlikuks küsimuseks?“ küsis ta.
Võrdluseks: Eesti näitel oleks tegemist sarnase olukorraga, kui Riigikogu saadikul ei lubataks infotunnis esitada neid küsimusi, mida saadik vajalikuks peab.
