Euroopa Parlamendi seadusandjad on digieuro asjus eriarvamusel ega suuda leida kompromissi, mis peaks olema digieuro olemus ja kuidas see välja peaks nägema. Puuduv üksmeel muudab digieuro projektiga edasiliikumise keerukaks, kirjutab Euronews.
Euroopa Rahvapartei (EPP) raportöör Fernando Navarrete, kes juhib Euroopa Parlamendis digieuro arutelu, esitas uue ettepaneku digieuro kontseptsiooni kohta, eelistades lihtsamat nn e-sularaha lahendust. Seda mudelit kasutataks ainult offline-maksete jaoks ning sularaha tokeniseeritud digivormina, ilma et kasutajatele antaks Euroopa Keskpanga (European Central Bank, EKP) registris jaemüügi kontosid. Navarrete rõhutas, et digitaalset eurot ei tohiks käsitleda üheainsa universaalse vahendina, vaid laiema maksesüsteemi osana. Tema sõnutsi on digieuro ülesanne tagada järjepidevus küberrünnakute, võrgurikete või väliste sõltuvuste korral, ilma et see tooks kaupmeestele või kasutajatele lisakulusid.
Sotsiaaldemokraadid ja demokraadid (S&D) ning Renew Europe toetavad aga Euroopa Komisjoni ettepanekut, mille järgi kasutajatel on jaekonto EKP registris ja nad saaksid digieurot kasutada nii online– kui ka offline-makseteks. S&D variraportööri Nikos Papandreou sõnutsi peab Euroopal olema kontrollitav kriitiline taristu. “Enneolematute geopoliitiliste muutuste ajal, kus rahvusvahelise korra reeglid lagunevad, peab maksesuveräänsus olema kinnistatud ühisesse taristusse,” ütles Papandreou. Ta kritiseeris EPP e-sularaha ettepanekut, sest see pidavat uuesti lauale tõstma sularaha ja sularahaautomaatide kättesaadavuse.
Euroopa Patriootide (Patriots for Europe) fraktsioon oli veelgi skeptilisem ja kahtles Keskpanga suutlikkuses sellise ulatusega projekti juhtida. Patrioodid tõid esile ka ähmased ja tohutud kulud, mis PwC mullusuvise uuringu järgi võib küündida muljetavaldava 18 miljardi euroni. Patriootide esindaja sõnutsi toimivad paljud riiklikud maksesüsteemid juba tõhusamalt, aga uus Euroopa tasand võib lõppkokkuvõttes kulud maksumaksja kanda jätta. Igal juhul ei toeta Patrioodid kodanikele digikukru loomist.
Praeguse seisuga on Euroopa Parlament ainus institutsioon, mis ei ole veel digieuros arvamust kujundanud. Põhimõttelised erimeelsused projekti juhtimise ja avaliku sektori sobiva sekkumise ulatuses makseturul on põhjustanud enneolematu muudatusettepanekute arvu Parlamendis – enam kui 1400 –, mis omakorda võivad põhjustada, et täiskogu hääletust tuleb edasi lükata.
Digivaluutaga kaasnevad ohud privaatsusele ja õigusele otsustada oma raha üle
Digieurol on aga palju võimalikke puuduseid. Näiteks saab keskpangast tehnoloogiaettevõte, mis keskendub hangetele ja millel on tõsised veaohud. Hiinas oli selline lahendus suurepärane bürokraatide korruptsiooni kasvupinnas.
EKP väidab, et digieuro tähtsaim eesmärk on tagada kasutajate privaatsus ja digieuro on kavandatud nii, et “see pakuks muude elektrooniliste maksevahenditega võrreldes suurimat võimalikku privaatsust,” tegemist olevat lausa sularaha kasutamisega võrreldava privaatsusega”. EKP on püüdnud järjekindlalt selgitada, et digieuro „eksisteerib“ koos sularahaga ja et erinevalt e-CNY-st (Hiina CBDC) ei ole digieuro seotud nn sotsiaalse krediidiskooriga ega sea piiranguid raha kasutamisele. Ometi näib Euroopa tegevus seoses plaaniga kaotada otspunktkrüptimine (vt ka Rootsi näidet) viitavat seadusandjate ja reguleerivate asutuste suhtumisele „privaatsus minu jaoks, aga võib-olla mitte sinu jaoks.“ Viimane on eriti irooniline jurisdiktsiooni puhul, kus täidesaatev võim – Euroopa Komisjon – on kohtus kaotanud erattevõttele saadetud salatekstide asjus. Enamgi veel, EL riigid on asunud sularaha kasutust piirama, kehtestades piire summadele, mida sularahas saab välja võtta ja kulutada. Teisisõnu on EL teinud märkimisväärseid jõupingutusi, et sularaha hääbumist kiirendada.
Seega, kuigi EKP on maalinud pildi, et digieuro „juhindub ELi määrustest, mis on loodud eraelu puutumatuse ja turvalisuse tasakaalustamiseks“, ei pruugi need sõnad laiemat Euroopa konteksti arvestades palju tähendada. Isegi kui esilagu usaldatakse andmed kommertspankadele, mitte keskpangale, võib see vahe kiiresti hägustuda.
Seega paljude spetsialistede hinnangul on digieurol tõepoolest palju võimalikke puuduseid. Näiteks bioeetika ekspert dr Aaron Kheriaty on Vabaduste portaalile antud intervjuus käsitlenud ka digivaluutat ja nimetanud seda finantskontrolli süsteemiks. “Need (digieurod) kombineeritakse digitaalsete isikutunnistustega. Kui teil on digitaalsete isikutunnistuste ja keskpanga digitaalvaluutade süsteem, saavad valitsus ja võimud põhimõtteliselt teid ilma jätta igasuguste finantstehingute tegemise võimalustest, kui te ei täida valitsuse korraldusi,“ selgitas Kheriaty ja lisas, et nii saavad võimud igal ajal jälgida mitte ainult iga inimese kulutatud senti, dollarit või eurot, vaid ka asukohta. „Tegelikult ei ole teie raha siis enam raha. See muutub ajutiseks valitsuse vautšeriks, mida saab tühistada,“ selgitas Kheriaty. Kheriaty kasutas näitena olukorda, kus Ameerika Ühendriikide valitsus annab kodanikule 1000 dollari väärtuses maksutagastuse keskpanga digivaluuta kujul. See tähendab, et inimese käsutuses on nüüd valuuta, mida kontrollib tegelikult valitsus, sest nad saavad sinna juurde seada tingimuse, et see digivaluuta tuleb ära kulutada järgneva üheksa kuu jooksul. Kui inimene seda ära ei kuluta, kaob selle väärtus järgnevatel kuudel iga kuu näiteks 10% võrra, kuni see ongi otsas. Seejuures võib valitsus määrata ka selle, mille peale sa tohid seda raha kulutada. Ehk tuleviku tarvis kõrvale panna ei ole sellist valuutat võimalik, kulutamata jättes see kahaneb ja kustub, kellelegi teisele seda anda ei saa ning võimu määrata on ka see, mida selle eest üldse saab. „See tähendab, et tegelikult ei ole su rahakotis mitte euro või dollar, vaid valitsuse kontrollisüsteem, mis langetab otsuse sinu eest,“ ütles Kheriaty.
Brüssel ongi selliselt kavalalt loodud, kus uhked, ärihooned – kus käib Ameerika kombel igast valede ja petuskeemide sigitamine – kõrguvad linnas, kus tänu üliohtlikele immigrantidele toimub iga nädal tulevahetus. Iga nurga taga on narkodiiler. Äri on nii hea, et osadel on skaudid, kes lausa lähedalt potentsiaalseid ohte uurima asuvad, vajadusel relvaüksused kohale kutsub. Lisaks surmaohule narkokaubanduse tõttu, linn haiseb nagu täislastud meeste peldik – see on esimene asi, mida tunned, kui kodunt väljud.
Miks keegi üldse sellise rõveda käimla käske kuulab, on täielik müstika.
Kõik see arutamine meedias on puhas illusioon, kunstlik reaktsioon, et oleks rohkem usutavam rahva jaoks – kõik, mida maailma valitsevad-omavad parasiidid tahavad peale suruda, saavad jõuga peale surutud varem või hiljem.
Täpselt nagu Eesti rahvas oma valituse jaoks, nii kogu maailma rahvas eksisteerib selleks, et teenida enda valitsejaid. Orjus pole kuskile kadunud. Kui rahvas reaalselt tõusma hakkaks, siis valitsejad lasevad kohe käiku mingi kriisisündmuse, näiteks sõja. Oletame, et Eesti rahvas lõpuks viskaks parasiitvalitsuse võimutroonilt. Siis välismeedias lastaks käiku propaganda, et riigi on vallutanud terroristid (või Venemaa tegelased). Ja kogu riigi rahva vastu kuulutatakse välja sõda. Kõik orjad, kes tõstsid käe enda isanda vastu, hävitatakse.
Nii on olnud korduvalt läbi ajaloo. Parasiit õudselt kardab igasugust opositsiooni. Parasiidil pole muud funktsiooni, kui olla parasiit – ei taha see saast organism kuulda mingist tasakaalustatud elust ja rõõmude jagamisest. Ja nii nagu parasiit jõuga lööb lõuad enda ohvri sisse, nii neid ka hävitatakse: läbi füüsilise likvideerimise.
Rahvas pole paraku veel aru saanud, et valitsevad kahejalgsed inimese nahkkostüümis, uhkete riiete vahel, on samuti üliohtlikud parasiidid. Ja need parasiidid teavad väga hästi, et elu planeedil on ainult just nende pärast ohus – enda parasitismi tagajärgedes süüdistavad nad ainult rahvast, enda toidulauda. (Mõni unistab, et toidulaud kordki vastu hakkaks ja “eliitidele” lõpu teeks – see oleks äge.) Nad teavad kogu oma tulevikku. Paraku neil pole mingit kaastunde võimet, parasiidi funktsioon on ainult parasitism.