“Kõige hullem, mida ühe arstiga teha saab, on võtta ära tema tegevuslitsents. Paljud arstid sooritavad pärast seda enesetapu, sest ühtäkki kaotavad nad mitte ainult oma sissetuleku, vaid ka maine,” ütleb Ameerika Ühendriikide Maine’i osariigist pärit dr. Meryl Nass. Tema sõnul inimesed üldiselt austavad arste, peavad neid kõrgelt harituteks, usaldavad neid ja küsivad nõu kõige intiimsemates teemades. Kui arstina tegutsemise litsents aga ära võetakse, siis seda põhjendatakse ju sellega, et arst on oma töös millegi vastu rängalt eksinud. Ja kõik muutub. “Kogu teie elu mõte on kadunud ja te ei meeldi enam kellelegi, sest nad eeldavad, et olete teinud midagi kohutavat,” ütleb Nass.
Nass ei ole kunagi teinud midagi kohutavat. Ükski tema patsient ei ole tema peale esitanud ühtegi kaebust. Ta ei ole alkohoolik ega narkomaan, ei põe ka mingit vaimset haigust, mis takistaks tal arstina töötamast. Ent tema arstina tegutsemise keelamise ja maine hävitamise nimel on tehtud suuri jõupingutusi. Selle otseseks põhjuseks on tema Covid-kriisis valitsuse kahjulike otsuste suhtes tehtud kriitika, vastuseis vaktsineerimiskohustuse sisseseadmisele ning Covid-vaktsiinide probleemidest rääkimine. Maine’i osariigi arstide järelevalvekomisjon peatas tema arstina tegutsemist lubava litsentsi 2022. aasta alguses ja nii on see senimaani. Samas ei ole ametkondlik tagakiusamine teda kuidagi vaikima sundinud. Tõsistest tervisevaldkonna probleemidest, olgu selleks samad Covid-vaktsiinide kõrvaltoimetega seotud terviseriskid ja Covid-kriisis tehtud valeotsused või Maailma Terviseorganisatsiooni (World Health Organisation – WHO) võimu laiendamise plaanid, räägib ta endiselt.
Kogenud arsti tühistamine
Nass on aastakümnete pikkuse kogemusega sisehaiguste arst, kes tegelenud selliste tõsiste teemadega, nagu siberi katku levik ja sellevastase vaktsiini probleemid ning kõrvaltoimed, muude vaktsiinidega seotud kahjustused ja kõrvalnähud, Lahesõja sündroom jne. Ta on seitse korda tunnistajana esinenud Ameerika Ühendriikide Kongressi komisjonides ja olnud igati hinnatud ning tunnustatud arst. Samal ajal on ta pidevalt tähelepanu juhtinud meditsiinisüsteemi puudujääkidele ja sisemisele korrumpeeritusele, kui on näinud selleks vajadust.
Ehkki Nass oli Covid-kriisis pidevalt kriitiline valitsuse sammude suhtes, järgnesid menetlus ja tema professionaalne tühistamine pärast seda, kui ta juhtis tähelepanu Covid-vaktsiinidega seotud probleemidele. President Joe Bideni administratsioon seadis 2021. aasta septembris sisse laiaulatusliku vaktsiinikohustuse, mis andis võimaluse vaktsineerimisest keeldunuid hakata vallandama. Nass väljendas sellele poliitikale häälekat vastuseisu. Ta kritiseeris seda mitmes artiklis ja blogipostituses ning rääkis nende vaktsiinide ohutusega seotud probleemidest. “See oli augusti lõpus ja kaks kuud hiljem, oktoobris, kaebasid võõrad inimesed äkki minu peale, et ma levitan valeinfot ja järelevalvekomisjon hakkas seda uurima. Kolm kuud hiljem minu litsents peatati ja sellest ajast peale on see peatatud,” ütleb Nass ja märgib, et sarnane muster toimis maailmas laiemalt. “Valitsused leidsid varakult mõned arstid, nagu mina, ja süüdistasid meid valeinfo levitamises, ehkki me rääkisime vaktsiinide kohta tõtt,” lisab ta.
Nass’i puhul vaadati hoolega, et enam-vähem kõigini jõuaks teade, et tema litsents tühistatakse. Sellest räägiti Ühendriikides üle-riiklikus meedias. “Nii et kõik arstid kogu riigis ilmselt kuulsid sellest. Oli ka teisi, aga minu oma oli omamoodi kõige kohutavam,” märgib Nass.
Algselt sooviti tema litsentsi tühistada “valeinfo” levitamise tõttu, sest ta oli jõuliselt juhtinud tähelepanu Covid-vaktsiinidega seotud terviseriskidele ja nendega seotud võimalikele fataalsetele tagajärgedele. Ehk astunud vastu pidevalt korrutatud jutule, et tegemist “ohutute ja tõhusate” vaktsiinidega.
Pelgalt sel põhjusel, et ta midagi kuskil kirjutas või ütles, tema litsentsi siiski tühistada ei saanud. Ühendriikides on sõnavabadus kirjutatud põhiseaduse esimesse parandusse. Ehk ei olegi tähtis, kas keegi mingi info esitamist valeks peab, kui küsimus on selles, et inimesel on õigus sellest rääkida ja kirjutada. Samuti ei viidanud tema avalikud sõnavõtud ühelgi viisil tema arstina tegutsemisele, ei pakkunud midagi müügiks ega reklaaminud midagi. Ei olnud ka mitte ühtegi patsienti, kes oleks tema peale kunagi kaevanud.
Litsents peatati otsitud põhjusel
Kuna sel viisil ei olnud võimalik teda karistada, otsiti järgmisi põhjuseid. Ühe asjana heideti talle ette Covid-i puhul nn varajase ravi, sh malaaria vastu kasutatava ravimi hüdroksüklorokviini ja parasiitide vastase ivermektiini, soovitamist. Neid ravimeid demoniseeriti toona väga laialt ja prooviti kõigiti näidata, et need ei tööta ning on isegi ohtlikud. Kui nende tõhusust oleks tunnistatud, oleks tekkinud küsimus, kas Covid-vaktsiinide kiirtempos turule toomine hädaolukorra loaga on üldse põhjendatud? Lisaks muidugi oleks inimestel võinud tekkida küsimus, miks peaks end üldse uute vaktsiinidega laskma süstida, kui juba on olemas hea ohutusprofiiliga aastaid turul olnud ravimid? Nass ütleb, et enamus teadusuuringud – ja neid on tehtud üksjagu – näitavad mõlema ravimi toimet Covid-i vastu (vt siit ja siit).
Ehk Nass ei olnud teinud mitte midagi ebaseaduslikku, kuid tema litsents tühistati sellegipoolest. Lõpuks heideti talle ette, et ta ei täitnud kõiki tehnilisi nõudmisi tele-meditsiini teenuse osutamisel. Lisaks sellele prooviti kahtluse alla seada tema vaimset tervist. Juhul kui arst on tõendatult narkomaan, alkohoolik või tal esineb näiteks dementsus või hullumeelsus, saab tema litsentsi kohe peatada. Nass’i prooviti saata neuropsühholoogi vastuvõtule, kuid ta keeldus sellest. Märgiline, et see nõudmine ise jõudis taas suurelt uudistesse.
Nass’i litsents ongi seega peatatud olnud juba pea kaks aastat. Et seda tagasi saada, peaks ta nõustuma sellega, et tema tööd pidevalt jälgitakse ja kontrollitakse, läbima iga kolme kuu tagant mingeid kursusi ja näitama üles kahetsust. “Noh, mul ei ole kahetsust. Ma käitusin õigesti. Ma teatasin komisjonile, et kuna teised arstid ei käitunud õigesti, siis on nad toime pannud kuriteo inimkonna vastu. Ma ei usu, et see neile meeldis,” ütleb ta.
“Võimud ei soovi, et inimesed nende kasutatud meetmete tagajärgi teaksid”
Tõenäoliselt on Nass’il õigus, et kellelegi ei meeldi kui viidatakse nende jätkuvatele vigadele. Tegelikkuses peame tunnistama, et avalikku arutelu Covid-kriisiga seotud kõige probleemsematel teemadel endiselt ei ole. Äärmisel juhul julgetakse tunnistada üksikuid vigu pandeemiale reageerimises. Ent välditakse isegi selliseid keskseid teemasid, nagu tõsiasi, et isikuvabadusi ja põhiõigusi piirati ning inimesi vallandati vaktsineerimatuse tõttu töölt haiguse tõttu, mis ei olnud neile sugugi ohtlik. Vanuserühmas 0-19 oli vaktsineerimise eelselt suremus 0.0003% Covid-19sse nakatunutest, 20-29-aastaste seas 0.003%, 30-39-aastaste seas 0.011%, 40-49-aastaste seas 0.035%, 50-59-aastaste seas 0.129% ja 60-69-aastaste seas 0.501%.
Suurem osa teadlastest ja arstidest väldivad arutelusid, mis puudutavad kriisis tehtud valeotsuseid, vaktsiinide tõsiseid kõrvaltoimeid, liigsuremust jms. Neile teemadele juhivad tähelepanu just Nass ja teised temasugused “tühistatud”. “Ma saan seda teha, sest mind juba karistati. Ei ole enam midagi, mida nad mulle teha saaksid. Enam-vähem kõik, kes avalikult neil teemadel arutlenud on, on juba oma töö kaotanud või musta nimekirja ühel või teisel viisil pandud,” selgitab ta.
Kui Nass’ga Tallinnas novembri teises pooles intervjuuks kohtume, on tal just selja taga Rumeenias Bukarestis toimunud rahvusvaheline Covid-teemaline konverets (International Crisis Summit IV). “Pea iga arst, kes sellel osales, on oma karistuse juba saanud. Ehk siis tegemist on keerulise olukorraga. Võimud ei soovi, et inimesed teaksid, mis on nende poolt (Covid-kriisis – HS) kasutatud meetmete tagajärjed,” ütleb Nass.
Just sellistel kokkusaamistel arutletakse selle üle, miks sündimus erinevates riikides tugevas languses on – numbrite järgi 10-20% – ega kardeta küsida, miks tuli langus pärast laiaulatuslikke vaktsineerimiskampaaniad? Samad küsimused kerkivad ka liigsuremuse kohta, mis on erinevates riikides endiselt kõrge. Nass märgib, et sõltuvalt sellest, milliseid andmeid ja millises riigis vaadata, on vanuserühmas 18-65 liigsuremus 20-40%.
Nass selgitab, et mõistagi ei saa kõiki liigsurmasid panna vaktsiini arvele. Osa on ilmselt põhjustatud Covid-kriisis kasutatud nn lukustamispoliitikast, kui haiglates plaaniline ravi lõpetati ja inimesed, kes ravi vajasid, ei saanud abi. On enesetappe, üledoose jne. Ent oluline on märgata, et mingit laiemat avalikku arutelu see ühiskonnas ei tekita ning erinevate riikide ametkonnad kõrge liigsuremuse põhjuste väljaselgitamise nimel ei pinguta.
Saastunud vaktsiinid?
Nass toob välja, et viimane murettekitav info esialgu just Pfizeri Covid-vaktsiinide kohta on see, et neid ei ole vajalikul määral puhastatud. Jutt käib DNA plasmiididest, mida on vaktsiinide tootmise protsessis tarvis, kuid mis tuleb lõpuks eemaldada. Nass’i sõnul võib see kunstlik DNA siseneda geenidesse ja põhjustada mutatsioone. “Nii et võib-olla on mõned vaktsiini kõrvaltoimed tegelikult tingitud nendest plasmiididest,” ütleb ta ja lisab, et sellise probleemi korral tuleks vaktsiinid turult koheselt eemaldada. Midagi sellist aga tehtud ei ole ja Ühendriikide Toidu- ja Ravimiamet (Food & Drug Administration – FDA) väidab, et selline DNA-saastatus ei ole üldse probleem.
Huviline saab selle probleemi kohta detailsemalt lugeda erinevate teadlaste uurimustest, nt siit ja siit. Samuti on seda probleemi oma meeskonnaga veenvalt näidanud Lõuna-Carolina Ülikooli professor, molekulaarbioloog dr. Phillip Buckhaults, kes on pikalt töötanud vähiuuringute vallas. Tegelikult võttis ta uurimistöö ette soovist varasemad väited DNA-saastatuse kohta neis vaktsiinides ümber lükata. Need leidsid aga kinnitust ja ka tema sõnul võib see olla üks põhjus, mille tõttu on nende vaktsiinidega seotud tõsised kõrvaltoimed – nii autoimmuunhaigused, südameinfarktid kui lõpuks ka vähk. Septembris esines Buckhaults sel teemal ettekandega ka Lõuna-Carolina osariigi senati ees.
Nii probleem selle DNA-sisaldusega, aga ka kõik muud probleemid, mis nende vaktsiinidega seoses esile on kerkinud, on tegelikult osa ühest veel laiemast ja üldisest probleemist. Keegi ei eita tõsiasja, et tegemist on eksperimentaalsete toodetega. Küll aga võime küsida, kas kõik need inimesed, kes lasid endale süstida eksperimentaalset toodet, andsid selleks ikka oma teadliku nõusoleku?
Nass ütleb, et teadlikust nõusolekust (i.k. informed consent) keegi enam väga rääkida ei taha. Patsiendilt teadliku nõusoleku saamine, millega ta nõustub osalema näiteks ravimikatsetustes, on tegelikult pikk protseduur, nendib ta. “Patsiente peab täielikult teavitama ja see tähendab, et peate neid teavitama võimalikest riskidest ja kasust. Kui te ei tea kõike võimalike riskide ja kasu kohta, siis peate seda neile selgitama,” ütleb Nass. Tavaliselt selgitab arst patsiendile kõiki teadaolevaid kõrvaltoimeid ja kui ta on otsustanud ravimit soovitada, siis märgib, et tema hinnangul on võimalik kasu suurem kui risk. “Selline peaks olema standardprotseduur, aktsepteeritav teadlik nõusolek. Eksperimentaalsete toodete puhul on seadused palju rangemad,” lisab Nass ja märgib, et Ühendriikides peab patsiendi nõusolek olema sel juhul kirjalik. Nass ütleb, et veel kolm aastat tagasi Ameerika Ühendriikide meditsiinisüsteemis üldjoontes neid nõudeid veel järgiti. Covid-vaktsiinide tulekuga, nagu oleme näinud ja kogenud, enam mitte.
Nürnbergi koodeksi rikkumine
Nass märgib, et oluline oli selle juures Covid-vaktsiinidele antud nn hädaolukorra kasutamise luba (i.k. emergency use authorisation). Kui varem oli ravimite puhul selge, et sellel kas on müügi- ja kasutusluba ja seda võib kasutada või sellist luba ei ole ja seda ei saa kasutada, siis selline hädaolukorra punkt toodi juurde 2005. aastal. See lihtsustas üksjagu eksperimentaalsete ravimite kasutusse võtmist. See muutis ka teadliku nõusoleku küsimise korda selliste juhtumite puhul. Kui varem pidi Nass’i sõnul eraldi komisjon eksperimentide korral vaatama, kas patsiente liiga suurde ohtu ei asetata, siis nüüd võis neile anda lihtsalt paberi, millel olid kirjas teadaolevad riskitegurid, mida eksperimentaalse ravimi või vaktsiini manustamine võib endaga kaasa tuua.
Samuti on kõigil katsealustel alati olnud võimalus katses mitte osaleda ehk neid ravimeid ei saa kohustuslikuks muuta. Küll aga peab patsiente informeerima võimalikest meditsiinilistest tagajärgedest, kui nad ravimit ei võta. “Covid-i ajal muutis valitsus järsku keelekasutust selliselt, et me peame neile ütlema, millised on üldised tagajärjed – näiteks töökaotus või rahalised tagajärjed. Nii et, jah, te võite loobuda, kuid te võite kaotada oma töökoha, teie laps ei pruugi saada koolis käia. Mis iganes see oli, mida tõlgendati tagajärgedena. Ja nii kehtestas föderaalvalitsus inimestele eksperimentaalsete toodete võtmise kohustuse, mis on Nürnbergi koodeksi rikkumine,” ütleb Nass. 1947. aasta Nürnbergi koodeks oli natside üle peetud Nürnbergi kohtuprotsesside tulemus. Nürnbergis mõisteti teiste sõjakurjategijate seas süüdi ka terve rida natsiarste, kes tegelesid kinnipeetavate peal inimkatsetega. Koodeksis sõnastati meditsiiniuuringute põhimõtted, mille aluseks oli igasugustes katsetes ja uuringutes osalemise vabatahtlikkus.
Ehk mida Nass kokkuvõttes silmas peab, on see, et inimestele anti eksperimentaalseid Covid-vaktsiine ilma nendelt sisulist teadlikku nõusolekut küsimata ja samal ajal pandi nad uskuma, et need vaktsiinid on läbinud kõik vajalikud kontrollid ning neil on olemas kõik vajalikud load. Tegelikkuses ei vasta see tõele, nendib Nass. Seejuures eraldi probleemiks on asjaolu, et vaktsiinide tõttu kahju kannatanud ei saa tootjate vastu ka kohtusse pöörduda. Neil on võimalik kompensatsiooni küsida riikklikest programmidest. Ühendriikides on sellesse kahjude programmi esitatud pea 13 000 avaldust, kuid väljamakseid on vaid kaheksa ning nendegi keskmine summa on 3856 dollarit – imepisike hüvitis, arvestades võimalikke püsivaid tervisekahjusid, märgib Nass.
Ka Eestis on olukord selles vallas halb. Vähestest tehtud väljamaksetest enamiku summaks on olnud 2000 eurot, mõnel juhul ka 10 000 eurot. Kuna aga tervisekahju seostamine vaktsineerimisega on muudetud keeruliseks, lükatakse ka meil suurem osa avaldusi tagasi.
“WHO on muutunud organisatsiooniks, mis teenib oma rahastajaid”
Covid-kahjude tagantjärele analüüsimine ei ole aga praegu ainuke teema, millega Nass tegeleb. Üle maailma erinevates riikides tekitavad aina rohkem vastuseisu arengud Maailma Terviseorganisatsioonis (World Health Organisation – WHO), eelkõige arutelud WHO uute lepete üle. Üks neist on päris uus leping, mida kutsutakse ka pandeemialeppeks ning teise puhul käib arutelu juba olemasolevate rahvusvaheliste tervise-eeskirjade (International Health Regulations – IHR) täiendamise üle. Just nende lepingutega seotud ohtudest käis Nass novembris ka Eestis rääkimas – külastas nii riigikogu kui osales pressikonverentsil.
Nass märgib, et 75 aastat tagasi asutatud WHO eesmärgiks on alati olnud riikide nõustamine ja abi, kui riigid seda ise küsivad. Tema sõnul on olnud ka probleeme, mille leevendamisel on WHO tõesti tegutsenud – näiteks malaaria-vastane võitlus Aafrikas, kus sellesse haigusse sureb endiselt igal aastal sadu tuhandeid inimesi.
Kuid WHO-ga seotud probleemid algavad selle rahastamismudelist. Organisatsioon peaks tegelikult toimima liikmete ehk riikide poolt makstavate tasude abil. Tõsiasi on aga see, et aasta-aastalt on suurenenud erasektori ja selliste organisatsioonide rahastus, millel on oma eesmärgid. Tuntuim neist organistatsioonidest on Bill ja Melinda Gates’i fond ning selle fondiga otseselt seotud vaktsiinide levikut edendavad organisatsioonid Gavi ja CEPI. Nii tulebki praegune WHO rahastus juba 85% ulatuses kas mõnede riikide või selliste organisatsioonide nn vabatahtlikest sissemaksetest, sponsorlusest. Sellest omakorda 75% on seotud konkreetsete projektidega, mis ei ole mitte avalikes, vaid rahastajate huvides. “Seega on WHO muutunud põhimõtteliselt organisatsioonist, mis teenis kolmanda maailma riike, organisatsiooniks, mis teenib oma rahastajaid,” ütleb Nass.
Uute lepingute ohud
Mis aga puudutab WHO uusi leppeid, siis selle taga on Nass’i hinnangul soov WHO ehk kaudselt ka WHO sponsorite mõju suurendamine. Selleks asuti tegema täiendusi IHR-i ja ehkki nende täienduste vajalikkust põhjendatakse sellega, et siis tekib organisatsioonil rohkem võimalusi pandeemiatele reageerida, muudavad need Nass’i sõnul WHO nõuandvast organisatsioonist korraldusi andvaks organisatsiooniks. “Riigid on kohustatud neid korraldusi täitma ja seda nimetatakse valitsemiseks. Nii et WHO tahab olla tervishoiu valitseja kogu maailmas,” ütleb Nass.
Näiteks saaks uute reeglite kohaselt WHO peadirektor lihtsustatud korras välja kuulutada rahuvsvahelise tervishoiualase hädaolukorra, mis annab WHO-le täiendava võimu ja õiguse ning võimaluse suunata rohkem raha konkreetse nn ohuolukorraga tegelemiseks. Selline hädaolukord kuulutati välja Covid-19ga tegelemiseks ja see kehtis üle kolme aasta. Samamoodi proovis etiooplasest WHO peadirektor Tedros Adhanom Ghebreyesus teha seda 2022. aastal ahvirõugetega seoses, kuid erilist “edu” ei saavutanud. IHR-i täienduste puhul saaks peadirektor võimaluse kuulutada rahvuvaheline hädaolukord välja sisuliselt igaks juhuks ja kuna sel juhul saaks WHO mitte enam soovitada, vaid liikmesriike kohustada nende poolt pakutud reegleid järgima, tähendaks see WHO võimupiiride ulatuslikku laiendamist. Samamoodi laiendab WHO võimu ka nn pandeemialepe. “Selles öeldakse, et me ei tea kõiki asju, mida on vaja tulevikus pandeemiate ohjamiseks, nii et me peame WHO raames looma täiesti uue komisjoni pandeemiate juhtimiseks. Ja nad koostavad seal ise oma reeglid. Nii et kirjutage siia alla, nõustuge nende dokumentidega ja siis nad ise koostavad oma reeglid,” ütleb Nass.
Ta juhib tähelepanu ka ühele WHO kontseptisoonile, mis kannab nime One Health. “See on teooria, mille kohaselt ei saa inimese tervist vaadelda eraldi, vaid kõikide tervishoiualaste otsuste tegemisel tuleb arvesse võtta loomade, taimede ja ökosüsteemide tervist. Ja et tervis ei ole tegelikult see, mida me oleme sellest arvanud ehk et see on midagi, mis mõjutab inimest, vaid me peame seda mõtestama kliimamuutuse, toidu kvaliteedi, ökosüsteemide, bioloogilise mitmekesisuse vähenemise jne seisukohast,” selgitab Nass. See aga tähendab tema sõnul, et WHO võib hädaolukorra välja kuulutada sisuliselt ükskõik millele viidates. “Nii et nad ei saaks mitte ainult kuulutada välja pandeemiaid ja öelda meile, mida me peame või ei tohi teha pandeemia ajal, vaid nad võivad kuulutada välja ka kliimamuutuse hädaolukorra ja öelda meile, milliseid kütuseid me peame või ei tohi kasutada, kas me peame mõneks ajaks lõpetama autoga sõitmise, sest atmosfääris on liiga palju süsinikdioksiidi või metaani jne,” ütleb Nass. “Sellel ei ole meditsiinilisest vaatest mitte mingisugust sisu, kuid see on minu arvates nn Trooja hobune, mis võimaldab tohutul hulgal võimu ja volitusi koondada WHO-sse. Ja avalikkusele ei räägita sellest midagi,” lisab ta.
Aga Afganistani mägiküla elab.
Keskvõimule ei kuuletuda, võõra vastu võideldakse relvaga.
…ja nende külad on lapsi täis.