Filosoof John Gray: asume liberalismijärgses ajastus

Briti mõtleja leiab, et ühiskonnakihid on sulgunud endasse ja triivinud eraldumusse.

Kui meeldib:
Jaga postitust:
Toeta järgmise loo valmimist
Toetan

Liberalism sööb täna omaenda saba, ütleb briti filosoof John Gray. Lõiganud läbi oma religioossed juured, on hüperliberalism avanud ukse mõõdutundetusele ja äärmuslikkusele, mis kuulutab kõik identiteedid vabalt määratletavaiks. Liberalism kui ühendav lüli on sellega Lääne ühiskonnast sisuliselt kadunud.

Kui Francis Fukuyama tõstatas 1989. aasta suvel küsimuse, kas ajalugu on lõppenud – eeldusel, et liberaaldemokraatiast saab idabloki lagunemise järel globaalse ühiskonna üldine ja lõplik valitsemisviis –, leidus üks hääl, mis sellele ideele vastu hakkas. Selleks oli briti poliitikafilosoof John Gray, kes arvas hoopis, et külma sõja lõpuga elavnevad selle kestel hangunud konfliktid uuesti ning globaalne maailm jätkab enam-vähem sealtsamast, kus enne jagunemist kahte suurde blokki lõpetati. Oli neid, kes nimetasid teda sellise nägemuse pärast “apokalüptiliseks”. Ent aeg näib tänaseks seisvat pigem Gray kui tema tollaste kriitikute poolel.

Gray uus, läinud sügisel ilmunud raamat, “The New Leviathans: Thoughts After Liberalism” (“Uued leviaatanid: liberalismijärgseid mõtisklusi”), laenab oma pealkirja inglise ajaloolase ja filosoofi Thomas Hobbesi 1651. aastal esmailmunud teoselt. Hobbesi ideed ja arusaamad toimivad Gray raamatus omamoodi raamistikuna, kuna iga peatükk algab tsitaadiga klassikult. Teos ise on aga siiski kindlalt keskendunud tänase päeva sotsiaalpoliitilisele reaalsusele ning kasutab Hobbesi nägemusi vaid võrdlusena nüüdsetele trendidele. “21. sajandi riigid on muutumas leviaataniteks,” ütleb Gray raamatu alguses, viidates Piiblis kujutatud merekoletisele, keda Hobbes kasutas oma teoses võrdkujuna “ainuvõimsale valitsejale, kes suudab ainsana ohjeldamatule inimsoole rahu tuua” – kuna ta uskus, et “vaid piiramatu võimuga valitsusele alludes saab inimene pääseda looduslikust seisundist”.

Tuleb ära märkida, et “looduslik seisund” (ingl k “the state of nature”) ei tähista Hobbesi puhul mitte inimese ühiskonnaeelset osadust puutumata loodusega, vaid hoopis looduslikust anarhiast ja kaosest vallatud olukorda, ehk sõjavarmast ühiskonda. Hobbesi arvates võis mistahes sootsium taanduda mistahes ajahetkel just sellesse seisundisse. Ning selle ohu vältimiseks oligi inimene rajanud sotsiaalsed struktuurid ja seadused ning võtnud järgida moraalseid ettekirjutusi. Liberalism ise põhines niiviisi tõkendil – allumisel üldiselt heakskiidetud käitumisreeglitele.

Hobbesi leviaatanid üritasid niisiis kaitsta oma alamaid väliste vaenlaste ning ka omavahelise vägivalla eest. Nad olid juhid, kes nägid oma kohusena luua ühiskonnas võimalused inimeste isiklikuks ja kultuuriliseks õitsenguks. “Uute leviaatanite eesmärgid,” leiab Gray aga võrdluses, “on märksa kaugemale ulatuvad. Ajal, mil tulevik näib äärmiselt ebakindel, püüavad nad tagada oma alamatele olemise mõtte.”

Uute ainuvalitsuste võim on kiirelt lähenenud me uksele – ikka sagedamini kuuleme maailma juhte kõnelemas globaalsetest probleemidest, millele leidub vaid globaalseid lahendusi. Need on teisisõnu probleemid, mida ainult nemad saavad lahendada, kui me neile kuuletume. Tähtsusetu pole siin seegi asjaolu, et rahva valitud võim ning hüperjõuka ärieliidi isehakanud globaalsed liidrid on tihti oma ideoloogiates ja tegemistes tihti nii tihedalt põimunud, et võib olla raske eristada, kellelt milline idee päriselt pärineb – siis, kui mõnel järjekordsel tippkohtumisel üheskoos uusi poliitikaid kavandatakse. Ometigi näib see uus segunenud eliit huvitatud mitte ainult turvalistest oludest, vaid “heitleb järeleandmatult ka õiguse eest allutada mõtet ja keelt oma kontrollile”. Gray märgib sedagi, et kuigi uued leviaatanid “tõotavad turvalisust, soodustavad nad ise tihti just ebakindlust” – väidetavalt aina ebakindlama (ja mis salata, osati nende endi loodud) olukorra ohjeldamiseks nõutakse enestele voli üha rangemaks haardeks ühiskonna üle. Ja sedaaegu, kui ideoloogiast saavad üha enam uued seadused, muutub üha ettemääratumaks ka inimese olemasolu otstarve ja tähendus. “Koolides ja ülikoolides juurutatakse hariduse läbi inimestesse konformsust valitseva progressiivse ideoloogiaga,” kirjutab Gray. “Kunsti hinnatakse selle alusel, kas see teenib heakskiidetud poliitilisi sihte. Dissidentidel, kelle arusaamad rassist, soost ja impeeriumist hälbivad ortodokssest normist, hävitatakse karjäär ning nad kustutatakse avalikust elust.”

*

John Gray kulutab seejärel olulise osa oma raamatust erinevate elulugude jutustamisele, mis on pärit 20. sajandi alguse ja keskpaiga totalitaarsetest režiimidest, eeskätt Nõukogude Venemaalt. Gray teadmine ja taju tollastest oludest on ulatuslik ja peen, kuna ta on neid mitte ainult uurinud, vaid on ka ise tolle aja Ida-Euroopas korduvalt viibinud. Lugude otstarve raamatus jääb lugeja otsustada, ent selge on see, et huvilisele pakuvad paljud neist üksjagu sügava sissevaate kommunistliku režiimi reaalsusse. Selle fakti väärtust ei saa alahinnata, arvestades, et just seda osa 20. sajandi ajaloost tuntakse läänemaailmas sageli puudulikult – rääkimata tõsiasjast, et Venemaa ise on selle olemust moonutanud, tunnistamata tänaseni oma mineviku kolonialistlikkust. Ent kui ka ajalooline plaan kõrvale jätta, pakuvad need lood meile ainulaadse kaemuse leviaatani haardesse sattumise psühholoogiast – sellest, mida tähendab jääda ideoloogilise “leviaatani” meelituste, ja lõpuks ka julmuste ohvriks. Tuleb seejuures märkida, et Gray jutustatud lood käsitlevad reeglina üsna vähetuntud persoone, kelle mõju ja kaal kultuuris ja ühiskonnas on olnud siiski märgatavad.

Üks dissidente, kellest Gray uues raamatus räägib, on Jevgeni Zamjatin, kelle düstoopiline romaan “Meie” oli väidetavalt inspiratsiooniks nii George Orwellile kui Aldous Huxleyle. Raamat ilmus täismahus alles postuumselt.

Usun, et neid lugusid saab vaadelda aga ka kinnitusena alailma nihkuvast – ja nihutatavast – poliitilisest keskmest. See, mida nähakse äärmuslikuna, sõltub alati sellest, mis on kokku lepitud üldise tava või keskmena. Kui äärmusest endast saab norm, saab sellest uus kese, ja mis iganes asus enne selles positsioonis, võib korraga osutuda uueks äärmuseks. Ka 20. sajandi suuremaid metsikusi esitleti nende täideviijate poolt kõige mõistlikemate ja moraalsemate strateegiatena, mis olid vajalikud ühiskonna arenguks ja alalhoiuks. Julmematki vägivalda sai sedasi näidata õiglusena. See on küllap midagi, mida tasuks meeles pidada, kui vaatame, kuidas Lääne poliitiline kese on viimase kümnendi või paariga taas tugevalt nihkunud, nii et mitmeid arusaamu, mis seisid veel hiljuti poliitilises spektris tsentrismi koha peal – nagu usk teatud traditsioonilistesse identiteetidesse ja väärtustesse, võib-olla isegi usk isikuvabaduste ülemuslikkusse ühiskonnas – on korraga hakatud nimetama paremäärmuslikeks vaadeteks.

Tähelepanuväärne on seejuures John Gray remark hiljutises intervjuus Freddie Sayersile, kus ta nentis oma kogemusele tuginedes, et Nõukogude ajal võis konformistliku pealispinna varjust usalduse tekkides leida ka “päris inimesed”, ent täna tugevalt vasakule kaldunud Läänes ei julge ta väita, et “neid enam leidub”. Kui üksikud tõsiusklikud välja arvata, olid sovjetiaja inimesed teadlikud, et enamus neile ette söödetud uudistest olid valed. Läänes oleme sedalaadi kriitilisest meelest suuresti loobunud ning samastunud ideoloogiliste enesemääratlustega vahel kindlamaltki kui need, kes elasid kommunistliku korra ajal.

*

Gray peamine rahulolematus tänase peavoolu suundmustega on aga selle soovimatus tunnistada ja arvestada elu enda ja seeläbi ka meie poliitiliste valikute vältimatut traagilisust. Siia kuuluvad valikud, millest me ei saa hoiduda, ent mis toovad igal juhul endaga kaasa kaotusi – valida saab vaid vähima eeldatava kahju. Sellise kaasuva kahju eitamise tulemuseks saab seevastu varem või hiljem üht või teist laadi utopism, mis peab hakkama kõigile tõestama oma ideaalsust ehk ainuõigsust. Iga püüe üles ehitada veatult sallivat ja heatahtlikku ühiskonda jääb seepärast teatud määral alati pettuseks. Näiteks oli Teise maailmasõja lõpp ühtaegu nii võit kui ka tragöödia, sest kõrvuti liberaalse Lääne pääsemisega tähendas see stalinismi laienemist Nõukogude Liidus, mis polnud oma kodanike suhtes kuigivõrd leebem kui natsism Saksamaal. Lisaks andis sõja võit Vene liidritele pikaks ajaks pihku minapildi lunastajatest ja päästjatest, või nagu Gray sellele Ukraina sõja kontekstis, Venemaa tänase patriarhi sõnadega viitab, “evangeelsest armastusest naabrite vastu”. Sarnaselt võib näha, kuidas seniste režiimide kukutamine Iraagis ja Liibüas tõukas küll troonilt türannid, aga juhatas ka sisse kaose ja uue äärmusluse (ISIS-e ja rivaalitsevate džihadistide näol). Kaotati endiselt väga palju elusid ja pärandit.

Kui Gray väidab, et “sallivuse viljelemisel põhinev liberaalne tsivilisatsioon on täna taandunud ajalukku”, näib see arvamus lähtuvat just nimelt uute idealistlike ideoloogiate suutmatusest leppida inimese ebatäiuslikkuse ja inimelu traagikaga. “Leppimus, et inimsool on puudusi,” kirjutab ta, “võimaldas liberaalsetel ühiskondadel toimida kooslusena, kus aktsepteeriti uskumuste ja väärtushinnangute erinevusi. Hüperliberaalid hülgavad sellised kompromissid.” Heitnud eksituse või kurjusena kõrvale suure jao Lääne religioossest ajaloost, on uued leviaatanid pühendunud ühiskonna reformimisele kirega, mis meenutab ometigi mõnd möödaniku reformistlikku kirikut. Ent kui kristlikus traditsioonis, mille allmärkuseks Gray liberalismi õieti peab, “kohtus võimalik jumalikkus inimliku mõranemisega”, on “woke-liikumise hüperliberalism” täna oma tühistamiskultuuris pigem uus “moraliseeriv puritaanlik raev, mida ei ohja enam võimalus jumalikust armust või lunastatud pattudest. Päästmisest loobujate suhtes halastust ei tunta.”

See on küllap siis ka põhjus, miks “riigid on heitnud endalt liberaalse ajastu valjad” ning püüavad uusi tähendusi loovate leviaatanitena “päästa oma alamad vabaduse taagast”. Vabadus tähendab valikut, aga eeldab ka vastutust. Ja vastupidi – võttes inimeselt valiku, hääbuvad peagi tema vabadus ja vastutustunne. Määranud oma hüperboolsed vormid oma uueks keskmeks on liberalism söömas omaenda saba. Püüeldes ohjeldamatu enesemääratlusvabaduse poole, mis peaks meid justkui päästma traagiliste valikute valust, oleme sammunud eemale tegelikust sallivusest ja rahumeelsest kooseksistentsist. Raamatu viimases jaos pakub Gray meile sellest hulgaliselt näiteid, kõnekaim neist on ehk California Berkeley Ülikooli juhend tööle kandideerijate hindamiseks (pealkirjaga “Mitmekesisuse, võrdsuse, kaasatuse ja ühtekuuluvuse edendamine”), mis nõuab, et “kandidaatitel, kes kinnitavad soovi käituda kõikide tudengitega ühevõrdselt, sõltumata nende taustast, tuleb hinnet oluliselt alandada”.

“Leviaatani hukk”. Gustave Doré teos aastast 1865.

“Lahutanud end oma teoloogilisest maatriksist,” ütleb Gray, on tänane nn liberalism teisenenud “mõõdutundetuks ja äärmuslikuks” ideoloogiaks. Seades sihiks “vabastada inimene oma juhuslikult omandatud identiteetidest”, on selle püüde tulemuseks, “inimlikku ebatäiust mõistmata”, vaid “pidev sõda kehastatud [uute] identiteetide vahel”. Pole olemas maailma – kui see pole just tehislik maailm – kus puuduksid vastandlikud arvamused. Ainus lootus ühiskonnas harmooniat leida on seepärast meie erinevuste ning ebatäiuste aktsepteerimine. Vastasel juhul saabki domineerivaks suundumuseks eeldatava tõega mittenõustujate kõrvaldamine ühiskonnast.

Kui Hobbesi uskuda, “ei ole looduslikust seisundist kunagi lõplikku pääsu”. Küsimus on seega selles, kas ja kuivõrd me suudame konfliktides asju omavahel läbi rääkida. Mida enam on see protsess kantud aususest ja alandlikkusest, seda parema tulemuseni on meil võimalust jõuda. Gray meile suuremat lootust liberaalsete väärtuste ennistamiseks ühiskonda ühendava jõuna, tõsi küll, ei anna. Kui see ennistus peaks veel kunagi teoks saama, arvab ta, et selleks vaja minevat tohutut ühiskondlikku tahet ja jõupingutust. Ja ometigi võib elukogenud briti filosoofi uut raamatut pidada julgustavaks – kui mitte muus, siis vähemasti oma püüdes vaadelda tänast tõelust intellektuaalse analüüsi läbi, vabana ühe või teise ideoloogia eestkostest. “New Leviathans” on vastuhakk “poliitilisele vaimuvaesusele”, mida Gray näeb tänase lõhestumise alusena. “Veendumus, et üks sama valitsemisviis on kõigile parim, on iseenesest türannia,” paneb ta lõpetuseks meile südamele.

[Katked tõlgitud väljaandest: John Gray. The New Leviathans. Thoughts After Liberalism. Farrar, Straus and Giroux. New York, 2023. 192 lehekülge. Eesti keeles on autorilt ilmunud teosed “Valekoidik”, “Õlekoerad” ning “Kaslaste filosoofia”. Foto autorist: Vera de Kok, Wikimedia Commons.]

Liitu meie uudiskirjaga
See on kõige kindlam viis end vabaduste teemaga kursis hoida.

Me hindame sinu privaatsust ja ei jaga sinu kontaktandmeid mitte kellegi teisega. Tutvu meie privaatsustingimustega.

Kommentaaride teavitused
Teavitus
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments