Heldur Meeritsaga tehtud intervjuu videoversiooni vaata siit.
“Rohepöördele on tekkinud täiesti selline usuliikumise varjund külge,” ütleb ettevõtja Heldur Meerits. Küsimus on eelkõige selles, et kliimast ja kliimamuutusega seotud probleemidest rääkimisel on tekkinud olukord, kus aina enam aktsepteeritakse ainult ühte heaks kiidetud “tõde”. Lihtsustatult seisneb see tõde selles, et inimesed põhjustavad oma CO2 ja teiste kasvuhoonegaaside emissioonidega kliimasoojenemist, mis teeb planeedile pöördumatut kahju ja lõppeb hävinguga. Teisisõnu tuleb inimese tekitatud CO2 ja teiste kasvuhoonegaaside emissioone vähendada, et katastroof ära hoida. Samas sugugi mitte kõik ei jaga sellist kliima-hirmu – paljud maailma oma ala teadustipud ei pea inimtekkelise CO2 osa kliimasoojenemise juures märkimisväärseks ega ennusta meile sugugi kokkuvõttes katastroofi.
Meeritsa sõnul algabki probleem sellest, et me tegelikult ikkagi piisava kindlusega ei tea, kas selle kliimakriisi ja selle tõttu ette võetud nn rohepöörde-poliitika põhipostulaadid üldse vastavad tõele või mitte. “Kui niisuguste ennustuste juures räägitakse sellest, kui paljud tuhanded teadlased nende taga on, siis see argument tundub küll üsna imelik. Teaduslikku tõde on võimatu mõõta poolthääletajate arvuga,” ütleb ta. Väga palju argumenteeritakse tema sõnul kliimastsenaariumitega ja isegi kui need oleks 99% suuruse tõenäosusega õiged, oleks neis endiselt eksimisruum olemas. Meeritsa sõnul on loodusteaduste puhul tõe kriteerium katse, ent kliimastsenaariumitega ei ole seda katset võimalik ette võtta. “Nii et siin on tegemist ehk pigem meie parima võimaliku teadmisega,” lisab ta.
Teeme “kliimapööret” igaks juhuks?
Miks me siis selle nn rohepöördega sellise innuga tegeleme? Meeritsa sõnul võiks vastuse saamiseks pöörduda mitte teaduse, vaid inimpsüühika poole. “Inimesi on ju aidanud ellu jääda see, et me oleme üsna paranoilised, kardame iga tundmatut asja,” ütleb ta. Meerits toob näiteks selle, kui inimene peaks minema öisesse metsa ja kuulma seal, et põõsas keegi krabistab – ilmselt on sellest häälest mõistlik eemale hoida, sest seal võib olla lõvi või karu. “Ja kui nüüd märgati tõepoolest mingisugust temperatuuride tõusutrendi, eks selles hakati kohe ka ohtu nägema,” ütleb ta ja lisab samas kõrvalepõikena noorusajast meelde jäänud hoiatused, et elu planeedil läheb hoopis väga palju külmemaks ning inimesed peavad tulevikus elama igaveses talves. “Inimese hirmud ilmselt võimendavad sedasorti asju, rääkimata sellest, et millegipärast halb uudis meedias on ka huvitavam uudis kui nii-öelda keskmine uudis, et elu läheb edasi, nagu ta läheb,” ütleb Meerits.
Tema sõnul tekibki küsimus, kas ja kui palju me peaksime neid maailmalõpu stsenaariumeid uskuma? Uskumise puhul, nendib Meerits, ongi kaks võimalust – sa kas usud või ei usu. “Aga võib-olla on siin mingisugune kolmas tee ka? Järsku me võime selle kohta öelda, et me lihtsalt ei tea?” küsib ta. Meerits arutleb, et kõik kulutused, mida me CO2 ja teiste kasvuhoonegaaside inim-emissiooni vähendamiseks teeme – ja neid kulutusi saab maailmas kokku lugeda triljonites dollarites – teeme me igaks juhuks. “Minu meelest on olemas ka hoopis teine alternatiiv selles olukorras, kus me ei tea. Võib-olla oleks õigem ikkagi mõelda sellele, et me lihtsalt kohaneme muutuvate oludega? Sest kliima on ju tegelikult läbi aastatuhandete muutunud ja nii inimesed kui ka ülejäänud loodus on nende muutustega kohanenud,” ütleb ta, märkides lisaks, et kindlasti on olemas muutusi, mis on liiga kiired, kuid inimese kohanemisvõime on praegusel ajal tänu meie käsutuses olevatele tehnilistele vahenditele varasemast suurem.
Meerits märgib, et kohanemine võikski olla päris praktiline ehk selleks võiks kasutada kõiki neid miljardeid ja triljoneid eurosid, mida praegu nn rohepöörde nime all kulutatakse. Ta toob taas lihtsa näite, milleks on pidevad elektrikatkestused. “Järsku peaks neid lähenemisi muutma, mis on meil Elektrilevil? Võib-olla tuleks üks osa sellest rohepöördele pandud rahast kasutada ära nendesamade jaotusvõrkude tugevdamiseks?” pakub ta. Selle asemel, lisab Meerits, maksab Eesti riik taas miljoneid toetust päikesepaneelidega elektri tootmisele. “Minu meelest üsna raisku minev raha, välja arvatud see, et kellelgi kasumiaruandes tulevad mõned pluss eurod,” ütleb ta.
Küsimusele, kas nn rohepööre võibki tema hinnangul olla seotud mingite ärigruppide huvidega, vastab Meerits, et ehkki kogu see asi hakkab peale valijate ja poliitikute üldisest ärevusest, siis tõepoolest annab sellisena loodud foon võimaluse olukorda rahalise tulu teenimise eesmärgil ära kasutada. “Me ka näeme siin, kuidas mingit sorti äride omanikud üritavad toetada just teatud sorti seisukohti, aga nende ettevõtete omanikud ja juhid – nii palju neil seda jõudu ei ole, et nad nüüd üksinda ja täitsa oma tarkusest saaksid meile mingisugust päris veidrat juttu pähe panna,” ütleb ta.
Samavõrd veider tundub Meeritsale jutt sellest, et Eesti nn taastuvelektri tootmine hakkab tulevikus võrduma Eesti elektritarbimisega. “Päikest ja tuult me ei saa igal päeval ja igal kellaajal. Kuskilt mujalt peab tulema veel mingi täiendav juhitav võimsus,” selgitab ta ja lisab, et ajal, kui meil päike paistab ja tuul puhub, siis on meil seda rohkem kui ise vajame – ent mida me ülejäägiga teeme? Meie regioonis on tuult ja päikest siis tõenäoliselt ka teistel. “Kas see on ikka tõesti realistlik, et me müüme selle kõik Lätti ja Soome ja kuhu vaid? Sedasorti lihtsaid arvutusi, kus sa saad tulemust kontrollida kasvõi näppudel arvutades, tuleks palju rohkem teha ja palju-palju vähem peaks ainult sellistele ideoloogilisi ja soovmõtlemisele suunatud argumente kasutama,” ütleb Meerits.
Mida Eesti võiks teha?
Meerits juhib ka tähelepanu tõsiasjale, et selle nn rohepööramise käigus on päris palju küsimusi ja tegevusi, mille puhul on jutt pidevalt muutunud ehk otsustatakse, et miski, mis varem on olnud “roheline”, seda enam ei ole, ehkki uut teadmist selle kohta lisandunud ei ole. “10-15 aastat tagasi mõtlesime me, et puidu põletamine on väga keskkonnasõbralik tegu, sest uus puit kasvab kohe peale ja nii edasi. Läks kümmekond aastat mööda ja ennäe üllatust – avastati, et tegelikult puidu põletamine ei ole keskkonnasõbralik. Ja selle 10 aasta jooksul ei lisandunud meile mingisuguseid põhimõtteliselt uusi fakte. Lihtsalt arutluskäik muutus, et see, mida teadlased pidasid 15 aastat tagasi korrektseks mõttekäiguks, osutus järgi mõeldes siiski mitte nii korrektseks,” ütleb ta.
Selliseks kontektsis tekibki kokkuvõttes küsimus, et mida me siin Eestis selle pöördega peale hakkama peaksime? Ühest küljest on Meeritsa hinnangul selge, et kui mujal Läänes nn rohepöördega tegeletakse, ei saa ka meie liiga hoogsalt teist sammu astuda. Teisalt aga tuleb tema sõnul kuskil mingi praktiline piir ette – raha saab lihtsalt otsa. “Meie oleme siin Eestis kindlasti liikumas selles suunas, kus raha hakkab otsa saama erinevatel põhjustel. Rohepööre pole ainukene põhjus. Aga kui raha saab otsa, hakatakse mõtlema ja vaatama, mida kõike saaks teisiti teha,” nendib Meerits ja lisab, et rohepöörde toetamine ei ole ka lääne pool sugugi nii ainuvaldav.
Meeritsa soovitus Eestile on niisiis mitte olla nii ülipüüdlik selle rohepöördega. “Aga mitte ka nii palju jalgu lohistada, et sa satud mingisuguse Brüsseli eliidi rünnakute alla. Et hädapäraselt vajalik ära teha ja olla valmis ka selleks hetkeks, kui need hoiakud hakkavad realistlikumaks muutuma,” ütleb ta. Samas ta nõustub, et Eestis ollakse praegu märksa innukamad. “Eks siin seda saksa täpsust vene reeglite kohandamisel on meis natukene palju. See on nüüd laiem asi, kuivõrd üliinnukalt võetakse Brüsselist tulevaid otsuseid vastu. Siin on ka ju tuvastatud, et see mõnede meie ametnike üliagarus on ennast maskeerinud lihtsalt nende Brüsseli reeglite taha. Me oleme siin tõesti natukene liiga entusiastlikud. Sellist praktilist meelt, ratsionaalsust, oleks kindlasti rohkem vaja,” ütleb ta.
Meeritsa sõnul tekib nende nn rohepöörde-tegevuste käigus ka uusi tehnoloogilisi lahendusi, mis viivad elu edasi – nt akutehnoloogia areneb hoogsalt, samamoodi vesinikutehnoloogia jne. “Aga see ei räägi meile seda, et see rohepööre sellisena nüüd täpselt lõpuni läheb, nagu optimistid on need rööpad maha pannud,” sõnab ta.
Meerits on ka veendunud, et sellist käskude ja keeldude korras meile harjumuspärase elu radikaalset ümberkorraldamist siin ette võtta ei saa. “Eestis me oleme veel ikkagi suhteliselt kaugel sellest, et lihtsalt niisuguste fantaasiate pinnalt hakata meie elu nii pikalt ja nii põhjalikult ümber korraldama,” ütleb ta.
