Seadusemuudatuse järel on Hiina kommunistliku partei sõjaväelistel harudel ja rahva vabastusarmeel lubatud paikneda keskkoolides, kolledžites ja ülikoolides, et anda sõjalist haridust ja väljaõpet, kirjutab The Epoch Times.
Riigikaitseõpetuse oluline põhimõte on, et lähtuda tuleb partei ideoloogiast, mille keskmes on „sotsialistlikud põhiväärtused“, ning „suurendada kõigi kodanike kaitseteadlikkust“. Kuna riigikaitseõpetuse kohustus laieneb nüüd ka keskkooliõpilastele ja lastele, on see Taiwani erukindrali Yu Tsung-chi sõnutsi kooskõlas Hiina režiimi printsiibiga, et „riigi kaitse peab algama lapssõdurite väljaõppega“. Varase sõjalise väljaõppega kaasneb poliitiline õpetus ning partei soovib sedasi õpetada lapsi kuuletuma, riiki ja ennekõike parteid armastama. Seejärel on juba lihtne öelda, et partei nimel on vaja end ohverdada.
Säärase õppekorralduse peamine eesmärk on „lihvida õpilaste tahtejõudu, kasvatada organisatsioonidistsipliini ja parandada sõjalise väljaõppe taset“. Seadus nõuab veel, et koolide riigikaitsetundides propageeritaks tegevteenistust ja teadlikkust sellest.
Taiwani endine kindralmajor Yu leiab, et riigikaitseõpetuse seaduse muudatus näitab, et Xi Jinping valmistub sõjaks. Vaja olevat luua vahendid, et sõja puhkemise korral kiiresti mobiliseerida kogu riik, eriti õpilased, ja panna nad tagama siseturvalisust ning kaitsma elutähtsat taristut. Veel tahtvat Hiina kiiresti moderniseerida oma sõjatehnikat, kuid seal napib sõjaväelasi, kes oskaks keerukat tehnikat kasutada. Kuid kui juba koolis alustada sõjalise väljaõppega, on pärast ülikooli lihtne värvata haritud noori tegevteenistusse. Just ülikooli lõpetanutest loodab Hiina tulevikus peamist armee personalitäiendust.
Hiina riigimeedia on viimastel aastatel palju rõhutanud vajadust tugevdada kaitsetahet ja viidanud seejuures partei juhi Xi Jinpingi sõnadele, mille järgi ollakse vastamisi raske ja keeruka rahvusvahelise olukorraga. Partei on omakorda pidevalt toonitanud tarvidust valmistuda ohtudeks ka rahuajal. Hiina suhted teiste riikidega ongi viimastel aastatel üha pingelisemad. Näiteks on Taiwanis olukord ärev, sest Hiina armee on pidevalt rikkunud Taiwani õhuruumi ja territoriaalvete reegleid ning ähvardanud sissetungiga. Ka Pekingi ja Washingtoni suhted on vastuolulised kaubanduse, tehnoloogia ja inimõiguste pärast, aga ka seetõttu, et Hiina toetab Ukraina sõjas Venemaad ning USA on aidanud Taiwani.
Valmistub enda rahvaarvu vähendama.
Lapsed ei tea, kui julm on sõda. Testosteroon möllab, tahe näidata ennast emastele alfana. Võetakse suuri, läbimõtlemata riske. Nende jaoks on see mäng. Nagu Vietnami puhul, ei osata õigel ajal käega anda. Ja nii nad kukuvad ja nagu nad kukkusid Vietnamis.
Sellepärast võetaksegi just noori sõjaväkke, mitte keskealisi. Kes juba olnud korralikus sõjas, need kannatavad tänaseni psüühiliste häirete all ja ei taha enam kunagi tagasi. Aga need, kes läheksid tagasi, need pole ehtsas sõjas veel olnud.
Muidugi võib Hiina partei selle sammuga ka läheneda riigi ümbertegemiseks järgmiseks Põhja-Koreaks. Vaat, kui kavalalt tehakse meedias maha Põhja-Koread, aga rahvas ei tule kunagi selle peale, et Põhja-Korea on parasiitklassi unistus, sest nii saab olla kõige efektiivsem parasiit.
Huvitav, mida küll Põhja-Korea rahvas mõtleks, kui lasta seal lendu infosõda, et kõik need aastakümned on nad elanud parasiitide heaks, kes tagavad neile, mitte hea, vaid kohutava poolsurnu elu? Nii paljud on seal treenitud sõduriteks. Kui nad võtaks ennast kokku ja sammuks valitsejate suunas paljud kaotaksid küll enda elu aga Põhja-Korea lakkaks eksisteerimast senise ideaalse vangilaagri kujul, puht parasiitide toidulauana.
Kuradi jube on ikka olla vampiir ja mitte midagi positiivset kirjutada… Kus kohast küll saaks õppida seda teisest otsast lähenemise psühholoogiat? Et mitte keskenduda negatiivsele, vaid rõhutada just positiivsust? Et positiivsuse arendamisega saaks negatiivsest lahti? Rahval on vaja positiivseid mõtteid ja ilusaid sõnu… Armastuse peavad pähe õppima.