Intervjuu. Doktor Helen Lasn arutelust koroonaviiruse üle: tsensuuri on endiselt palju

“Vaimne vägivald, mida meie kallal tarvitati, on suure jälje jätnud.”

Kui meeldib:
Jaga postitust:
Toeta järgmise loo valmimist
Toeta täna

Perearst Helen Lasn ütleb, et arutelu koroonaviiruse vastases võitluses tehtud vigade üle ühiskonnas pidada ei soovita ning endiselt seda ka takistatakse. Pandeemia ajal tegi tema sõnul ühiskonnale enim haiget hirmu õhutamine.

MTÜ Ühinenud Meedikud ja Teadlased korraldas nädala eest Tallinnas konverentsi, kus rahvusvaheline teadlaste seltskond vaatas tagasi koroonapandeemiale ja sellega võitlemisel võimude poolt tehtud valikutele. Muuhulgas arutleti viiruse vastu võitlemisel tehtud vigade, massvaktsineerimise probleemide, vaktsiinisunni ning vaktsiinide tõsiste kõrvaltoimete, viimaste aastate liigsuremuse ja meditsiinieetika üle. Meie istusime sealsamas intervjuuks maha konverentsi ühe korraldaja doktor Helen Lasniga.

Eelmisel aastal hakkas kostuma hääli, et peaks mingi amnestia välja kuulutama selle pandeemiaga seoses, et unustame ära, lähme edasi. Teie siin korraldate konverentsi sel teemal. Et ei tundu siis mõistlik ära unustada?

Jah, väga lihtne on asju ära unustada, see on selge. Ega me olemegi harjunud nii elama, et mis möödanik, mis peast, see meelest. Ma tahaks ka unustada, väga tahaks. Aga enne ei saa unustada, kui asjad on ikkagi natuke selgemaks saanud, et miks need nii on olnud, nagu nad on. Selle konverentsi me tõesti sellepärast ka tegime, kuna meil ei ole diskussiooni ühiskonnas olnud, et mida me siis kolm aastat läbi oleme elanud ja miks? Kuidas me oleme seda teinud? Kas me oleme teinud õigesti? Kas me oleks saanud midagi paremini teha? Et neid tagasivaatavaid punkte, mida analüüsida – need on äärmiselt olulised. Me kõik tahame seda unustada ja ma usun, et me varsti unustamegi selle ära, aga enne, kui me ei ole kokkuvõtet teinud, on raske midagi unustada. Minu südametunnistus ja paljude teiste teadlaste ning meedikute südametunnistus ei saa seda veel unustada. Kui asjad saavad ühiskonnas selgeks räägitud, kokkuvõtted tehtud, siis jah, muidugi tuleb eluga edasi minna, see on täiesti selge.

Milliseid järeldusi või kokkuvõtteid me teie hinnangul peaksime tegema?

Järeldusi ja kokkuvõtteid saab teha igast aspektist – juriidilisest aspektist, meditsiinilisest aspektist, teaduslikust aspektist, majanduslikust aspektist. Mis meil salata, et inimene on sotsiaalne olend ja inimese tervis on tegelikult sotsiaalne, füüsiline ja vaimne heaolu. Ja need on täpselt need aspektid, mida me tahamegi natukene selgitada, et kuidas muutus meie füüsiline, vaimne ja sotsiaalne tervis? Kas seda tervist siis peeti silmas, kui meil neid otsuseid tehti ja kui meil neid käske välja anti?

Briti matemaatikaprofessor Martin Neil rääkimas konverentsil liigsuremuse statistikast. Foto: Urmas Roos.

Me ju mäletame väga hästi, et aasta tagasi isegi veel oli väga keeruline rääkida teemadest, nagu see, et vaktsiinidel on tõsised kõrvaltoimed. Või kas kõik otsused, mis on tehtud, on õiged? Kas maskikandmise kohustus üldse on adekvaatne? Kas praegu on lihtsam sellest rääkida?

Ausalt öeldes oleks ma arvanud, et see on palju lihtsam. Me kõik oleme ju näinud, mis on toimunud ja võiks nagu avada ka oma meele sellele – olla avatumad. Tahetakse pead liiva alla panna, tahetakse asjast mööda vaadata ja ikkagi me tunnetame väga palju tsensuuri, mis on väga üllatav. Meie arvasime ka, et praegu ei peaks seda enam olema. Et praegu peaks olema see aeg, kus inimesed ikkagi tahavad kuulda, mis päriselt on toimunud. Maailmas on väga palju andmeid kogutud ja väga palju analüüsitud kogu seda tegevust. Me teame ju, et kogu see tegevus oligi ülemaailmne – kõikides riikides täpselt samamoodi, välja arvatud paar riiki maailmas. Neid asju on väga palju analüüsitud, neid asju on väga palju rahva ette toodud, neid asju on teadlaste poolt arutatud. Konverentse on olnud mitmeid – on olnud Stockholmis, Norras, Portugalis, Hispaanias, erinevates kohtades. Neid asju on räägitud, neid asju on teadvustatud, aga ikkagi miskipärast takistatakse. Et inimene kui ühiskonna liige ei peaks tegelikult nendest asjadest teada saama. See on minu jaoks kõige suurem šokk. Me võime ju tunnistada, et see oli esimene kord meie generatsioonis ja meie ajaloos, kes me täna sellega seotud oleme. Saab ju ka tunnistada, et tõesti, me ei teadnud paremini. Ja sellest ka tegelikult juba piisab, kui tulla välja ja öelda, et me tegime oma parima, me tegime nii, nagu teised, aga kas me järgmine kord saame midagi teistmoodi teha? See on meie eesmärk tegelikult.

Aga kas enam ei tühistata? Selles mõttes, et inimesed, nagu teie, kes te räägite sellest, kas endiselt vaadatakse teie peale kui antivakser, teaduse vastane?

Ma ei oska seda öelda, kuidas mu peale vaadatakse, sest tegelikult mulle ei ole mitte keegi kunagi negatiivselt öelnud. Kindlasti seal sotsiaalmeedias on, mis minuni ei jõua. Kindlasti inimesed kuskil võib-olla kiruvad, näitavad näpuga ja sildistavad. Ma tean, ma olen seda ju tunnetanud, sest 2021 sügisel, kui me natuke mokaotsast suu lahti tegime ja võisime teha veel, et inimeste põhiõiguste eest seista ja meditsiiniliselt situatsioonile läheneda, siis oli see tühistamine muidugi väga räige. Aga täna ma ei oskagi öelda. Paljud meedikud ikkagi on tulnud ütlema, et väga tubli ja väga tore, et te seda teete – ma tegelikult mõtlen ka sarnaselt, aga ma ei saa välja tulla. Et kõik kardavad – kõik ikkagi täna veel kardavad. Mida nad kardavad, ma ei tea. Ma pean ütlema, et ma ei tea, kui palju mind on tühistatud. Ma tean ainult seda ühte korda, kus mu omaenda selts [Eesti Perearstide Selts – HS] tõmbas põhimõtteliselt mulle vee peale ja pani siis ajalehte, tõmbas sinna mingeid punaseid riste ja punaseid jooni peale. Aga see on ka ainuke kord ja see on mu oma kolleegide poolt korraldatud.

2021. aasta sügisel tehti Helen Lasnile tema telesaates osalemise tõttu Eesti Päevalehe poolt “faktikontrolli” ja Eesti Perearstide Selts mõistis tema seisukohad hukka. Foto: kuvatõmmis/EPL.

Rääkige sellest. Mis täpselt ikkagi juhtus?

Nii palju kui mina sellest ikkagi aru saan, siis põhjus oli see film, mida toona tehti. Meedikuid väga palju too aeg ei olnud väljas, mina olin siis ainuke. Ja siis ma ütlesin seal seda, mida ma asjast arvasin ja kui täna tagantjärgi vaadata, siis see oli ikkagi väga-väga leebe mida ma seal ütlesin, sest ma seisin põhimõtteliselt ainult inimõiguste eest ja meditsiinilise aspekti eest, ei midagi muud. [Helen Lasn kritiseeris TV3 dokumentaalsaates vaktsiinisundi jm viiruse vastu võitlemise meetmeid – HS]. Selles mõttes siis oligi minu jaoks üllatav, et kui see film välja tuli, siis ma sain meie seltsilt [Eesti Perearstide Selts – HS], seltsi esinaiselt kirja, kus mind kutsuti aru andma. Et ma peaks selgitama oma tegu. Ma ei saanud aru, et mis tegu ma selgitama pean. Ma olen vaba inimene vabal maal ja kui minu käest küsitakse küsimusi, siis ma vastan. Siis mul sai ikkagi selgeks, millega meil tegelikult tegemist on ja see tühistamise laine hakkas väga intensiivselt. Et siis tuli uksest ja aknast, igalt poolt. Hommikusöögiks, lõunasöögiks, õhtusöögiks. Hommikul ärkasid, olid uued näod juba üleval, keda tühistati. Ja siis ma kirjutasingi neile, et ma ei arva, et pean ennast kuidagi õigustama või selgitama. Et ma ei tule sinna vaibale. Kui on midagi täpsemat, siis täpsustage, aga ma ei leia, et ma peaks ülekuulamisele tulema. Ja ma ei läinudki sinna ja tänu sellele tehti mulle ettepanek perearstide seltsist välja astuda, kuna mina ei sobi seltsi mentaliteediga enam kokku. Nii lihtne oligi. Ja siis ma tegin lahkumisavalduse ja nädala pärast lahkusin sealt.

Aga milline praegune olukord on selle professionaalse vabaduse, akadeemilise vabaduse poole pealt? Me teame, et siin vahepeal suruti seda väga jõuliselt alla. Kas meil on see olukord kuidagi paremaks läinud või oleme me sellega ära harjunud?

Mulle tundub, et me oleme sellega ikka vist väga ära harjunud – see kontroll ja see tsensuur teadusmaailmas ja meditsiini maailmas on ikka täpselt sama tugev, kui ta oli paar aastat tagasi. Ma ei saa öelda, et kõikides aspektides või kõikides valdkondades, aga see, mis puudutab seda nö Covidi narratiivi, seal on ikkagi see [erinev vaade – HS] tabu. Vähemalt akadeemilises ja ametlikus ringkonnas seda ikkagi ei tunnistata. See on kindlas ühes raamis ja kui palju nüüd neid uuringuid ikkagi tsenseeritakse, ma ei oska öelda. Tegelikult tuleb nüüd õnneks välja ka selliseid objektiivsemaid uuringuid, need jooksevad kuskilt läbi ja sisse, aga ma olen kuulnud teadlastelt, et nende uuringuid lihtsalt ei avaldatudki. Öeldi, et need andmed ei päde ja nagu see faktikontroll on, et kui ta ikkagi ei sobi kokku selle suure narratiivi pildiga, siis ta ongi faktikontrolli poolt nii öelda valeinfoks tituleeritud. Me terve oma elu oleme elanud teadmisega, et teadus on vaba, teadusel on õigus küsimusi küsida, teadusel on õigus eriarvamusel olla ja erinevaid asju analüüsida, rääkida, diskuteerida – seda ikkagi väga ei tunnistata. Ja see on kurb.

Inimesed konverentsil esinejat kuulamas. Foto: Urmas Roos.

See Covidi narratiiv koosneb mitmest eraldi alanarratiivist, milles kohati on selliseid 180-kraadiseid pöördeid tehtud. Kolm aastat on nüüd möödas – mis võiks olla see kõige enam peale surutud narratiiv selle aja jooksul, mis on enim ühiskonnale kahju teinud? Mis on see liin, mida seal kõige rohkem aeti, mis on tegelikult ühiskonda kõige rohkem katki teinud?

Mina arvan, et esimene on kindlasti hirm. Igasugune hirmu õhutamine olukorras, kus meil oli juba kriis. Aga ma saan aru, et see hirmu õhutamine oli eesmärgipärane ja ma saan aru, et see täitiski eesmärki. Meil on palju räägitud sellest, aga meil ei ole tegelikult konstateeritud seda fakti, et jah, see tõesti oli nii. Teine oli mudugi see vaktsiini uskumine. Uskumine millessegi suuremasse, mille üle meil tegelikult ei ole üldse nagu – kuidas öelda – sellist arusaamist. Millest meil ei ole tegelikult aimu. Ja põhimõtteliselt öeldakse meile usupõhiselt ning söögi alla ja söögi peale isegi veel täna, et see teeb teile head. Ma arvan, et see on väga-väga vale. See on see, mis tegelikult hävitab ka teaduse ja see on see, mis hävitab meditsiini usalduse. Me kõik teame, et ravimiuuringuid tehakse aastakümneid. Vaktsiiniga, tõesti, kui on kriisiolukord, ei saa teha aastakümneid. Loogiliselt võttes – kui me ei teaks, et see viirus on pahatathlikult siia maailma toodud [järeldusele, et viirus lekkis Hiina laborist, on tänaseks jõudnud nt ka mitu Ühendriikide ametiasutust – HS] – kui see oleks juhuslik viirus olnud, siis me ei saa ju eeldada, et sellele juhuslikule viirusele saame me kuue kuuga teha väga efektiivse preventiivse profülaktilise ravimi. Küll aga oleks me saanud teha sellele mingisuguse raviva ravimi. See on pigem lihtsam – otsida vanade seast välja ja kui me viiruse toimemehhanisme teame, siis me saame ravimeid suunata. Aga et teha profülaktilist uue tehnoloogiaga ravimit, see on, ma arvan, üks väga-väga libe jää. See on tegelikult olnudki kogu selle usalduskriisi põhjuseks. Mina usun küll, et kui meil ei oleks sellist agressiivset vaktsiinisundi põhimõtteliselt olnud, siis me oleks tegelikult avarama mõttemaailmaga ise ja me saaks nendest aspektidest rohkem aru. Ja see oleks olnud inimestele palju tervislikum. Sest ma arvan, et see vaimne vägivald, mida meie kallal väga pikka aega tarvitati, on väga suure jälje ühiskonda jätnud. On arusaadav mingil määral, et kui tuleb mingi uus pandeemia, siis sellele üritatakse teha vaktsiini. Aga see, kuidas seda rakendati ja kuidas meiega käituti, on selle lõhestamise põhjus.

Mis peaks juhtuma, et avalikkuse usaldus meditsiini, teadusesse ja üldse tervisepoliitikasse ja tervisepoliitika valikutesse taastuks?

See käib hea tava juurde, et meditsiinis ja teaduses tuuakse kõik pooled nii öelda lauale ja vaadatakse, et mis siis päriselt, objektiivselt, toimunud on. Ja kuidas siis teadus seda kirjeldab ja põhjendab, mis on toimunud. Sest me peame seda vaatama haiguse aspektist, vaktsiini aspektist, kõikide piirangute aspektist, majanduslikus aspektist – tegema kasu ja kahju analüüsi. See on see, kuidas usaldust taastada saab. Me saame alati öelda, et üks asi on halb ja teine on hea, aga ma arvan, et tegelikult ei ole häid ja halbu asju – on see, kuidas me sellesse suhtume. Ja kui suhtume nii, et mis on hea ja mis on halb, siis inimene võtab paratamatult hoiaku selle suunas, mis on hea – keegi ei taha olla halva poolel. Mina ei näe neid asju nii, et meil on hea ja halb. Et üks on õige ja teine on vale. Mina pooldan alati objektiivsust. Ja kuna ma olen ise teaduses ja meditsiinis nii pikalt olnud, siis ma arvan, et ma tean üsna hästi, mis see tähendab. Sisu ei tohi varjata, sisu ei tohi väänata, sisu tuleb edastada, ükskõik, kui valus ta on – see sisu tuleb lihtsalt lauale tuua. Ja siis me saame vaadata nende õunte pealt, et millised on siis punased, millised on rohelised ja mis on siis mustad õunad.

Kogume 25 000€ järgmise poolaasta tegevuseks – palume Sinu toetust!
TOETA SOBIVA SUMMAGA TÄNA
Kommentaaride teavitused
Teavitus
1 Kommentaar
Enim hääli saanud
Uuemad Vanemad
Inline Feedbacks
View all comments

Üks asi, mida ei ole eriti rõhutatud selle “kriisiga” seoses ja mida minu arvates oleks väga vaja, on selle olemus – kas turunduslikel eesmärkidel fabritseeritud pandeemia ikka on pandeemia või oleks ausam nimetada seda õige nimega – Bill ja Melinda Gatesi korraldatud turunduskampaania, mis algas tegelikult juba aastal 2006 WHO ostmisega! Sellega kampaaniaga ühinesid suurem osa meediast ja sotsiaalmeediast nende omanike tasandil ja selliselt moodustunud kartell sai protsessi käigus ~500 miljardi võrra rikkamaks (kõigi teiste vaesumise taustal).
Võib arvata, et neil on nüüd teatav “peapööritus edusammudest” ja hambad verel uue kampaania käivitamiseks, Gates on juba ähvardanud, et uued ja paremad tooted on tulemas… ehk siis isu (või tuleks seda nimetada verejanuks) ei ole kaugeltki täis ja kui me ei oska osalisi vääriliselt karistada jäävadki ametnikud ja oligarhid meid kuritarvitama kasumi nimel.