Iraani islamivõim: “riigivastase propaganda” eest surmanuhtlus

Iraani film “Minu lemmiktort“ (“My favourite cake”) paistab kahjutu loona kahest eakast, 70. eluaastates inimesest, kes pärast partneri kaotust avastavad taas soovi armastuse järele ning leiavad läheduse ja kiindumuse. Filmi režissööre Behtash Sanaeehat ja Maryam Moghaddami, peaosatäitjat Lily Farhadpouri, veel kolme näitlejat ja meeskonnaliiget süüdistatakse aga režiimivastases propagandas ja nad on Teheranis kohtu all, kirjutab Deuche Welle. 

Revolutsioonikohtusse viinud kuritegudeks loetakse „avaliku kõlbluse ja moraali solvamist, kõlvatuse propageerimist ja islamivabariigi vastast propagandat“. Peale väidetavate seksuaalsete vihjete on põhjuseks oletatavasti ka asjaolu, et peaosatäitja Farhadpour ei kandnud mõne stseeni ajal hijab’i. Veel süüdistatakse filmitegijaid selles, et on „tootnud, levitanud ja reprodutseerinud vulgaarset sisu sisaldavaid kassette ja andmekandjaid ning osalenud solvava sisu tootmises“.

Mullusel Berlinale’il võitis film oikumeenilise žürii konkursi auhinna ja FIPRESCI auhinna. Sellele üritusele filmitegijad aga ei pääsenud, sest neil oli keelatud reisida ja nende passid olid konfiskeeritud. 

Iraani võitlus sõnavabaduse, kunstike ja naistega

Sõnavabadust ja kunstilist eneseväljendust on Iraanis piiratud juba pikka aega. Eriti intensiivselt aga pärast 2022. aasta proteste, mis loosungiga “Naine, elu, vabadus” vallandusid pärast seda, kui politsei tappis 22-aastase iraani-kurdi naise Jina Mahsa Amini. Moraalipolitsei vahistas Amini, sest naine eiras islamivabariigi rangeid riietumisreegleid ega kandnud hidžaabi õigesti. Nimelt on Iraani naistel 1983. aastast peale kohustuslik kanda pearätti nii, et see katab kaela ja pea. Reeglit peavad tüdrukud järgima alates seitsmendast eluaastast. 

Amini 16. septembri 2022. aasta surmale järgnesid laialdased protestid, mis kestsid kuid. Rahutusi maha surudes tapeti sadu inimesi, sealhulgas kümneid julgeolekutöötajaid, ja arreteeriti tuhandeid inimesi. Iraani ametnikud nimetasid proteste mässuks ja süüdistasid Teherani välisvaenlasi rahutuste õhutamises.

Amini protestide toetuseks avaldas ka Iraani räppar Toomaj Salehi laule, mille eest mees 2022. aastal arreteeriti. Aprillis 2023 mõistis Iraani islamirevolutsioonikohus muusiku surma “korruptsioonis Maa peal”. Muuhulgas toodi põhjuseks, et räppar olevat teinud režiimivastast propagandat ja kutsunud rahvast üles rahutustele. 2024. juunis Iraani ülemkohus siiski tühistas räppari surmaotsuse ja Toomaj vabastati detsembris vanglast, misjärel Salehi on kirjeldanud vanglas läbielatud julmuseid, alustades kuudepikkusest üksikvangistusest ja lõpetades piinamiste-peksmistega. Nüüd on räppar aga juba uuesti kohtu all.  

Peale räppar Salehi tabas karistus ka lauljat Mehdi Yarrahit, kellele 2024. aastal määrati peaaaegu kolme aasta pikkune vanglakaristus laulu eest, kus ta seisis naiste vabaduste eest ja nõudis, et hijab peaks olema vabatahtlik. 

Kuid näiteks Iraani helilooja Mehdi Rajabiani on loomingu eest juba korduvalt ja palju aastaid vangistuses veetnud. Tema süüks on loetud ka asjaolu, et on avaldanud nn keelatud artistide muusikat, sh naislauljate, kes ei tohi esineda solistina. Esimest korda arreteeriti Rajabian 2013. aastal kolmeks kuuks jumalateotuse, režiimivastase propaganda ja loata kunstilise tegevuse süüdistusega. 2015. aastal mõisteti helilooja kuueks aastaks vangi. Ta vabastati tingimisi pärast seda, kui oli veetnud kaks aastat Teherani kurikuulsas Evini vanglas. Seejärel arreteeriti ta 2020. aastal, kuna töötas koos naistantsijate ja -lauljatega. Praegu kannab Rajabian tingimisi karistust ega tohi riigist lahkuda.

Tagakiusamisest ei pääse ka ajakirjanikud ja meediatöötajad, kes peavad hoolikalt jälgima, et ei avaldaks midagi kriitilist. Reegli vastu “eksis” näiteks 2023. aastal ajaleht Etemad, kes avaldas väljavõtte võimude direktiivist arreteerimiste ja muude meetmete kohta naiste vastu, kes keelduvad kandmast kohustuslikku pearätti avalikus kohas. Dokumendi järgi on Iraani „moraalipolitsei“ ülesanne teha naisest fotosid ja videoid, et tagada riietumiskoodeksi järgimine. Iraani siseministri väitel on moraalipolitseis aga isikud, kes tahavad vaid „täita usulisi kohustusi ja keelata kurja“.

Inimesi hukatakase salaja iga päev

Eespool kirjeldatud näited on vaid mõned üksikud Iraani vahialuste ja karistuste kohta, sest Amnesty Internationali aruande järgi kasutavad Iraani ametivõimud üha enam surmanuhtlust, et kodanikke terroriseerida ja oma võimu kindlustada. Ainuüksi 2023. aastal hukati Iraanis vähemalt 853 inimest. Kui 2022. aastal loendas Amnesty Iraanis 576 hukkamist, siis 2023. aastal oli hukatuid juba 853 ja 2024. aastal vähemalt 972. Iraani puhul kahtlustavad inimõigusorganisatsioonid aga palju suuremat tegelikku hulka, sest paljud hukatakse salaja ja sellised juhtumid tulevad sageli päevavalgele alles aastaid hiljem. 

Inimõiguste organisatsiooni Amnesty International aruande „Surmanuhtlused ja hukkamised“ järgi hukati 2023. aastal kogu maailmas kokku vähemalt 1153 inimest ja 2024. aastal 1518 inimest. Kummagi aasta aruandes ei ole arvestatud Hiina, Vietnami ega Põhja-Korea hukkamisi, kuid organisatsiooni hinnangul on nendes riikides tohutult hukatuid. Igal juhul on Amnesty öelnud, et ka 1518 inimest on suurim arv 2015. aastast (1634) peale, kusjuures kolmveerand neist oli Iraanis. 

Nii võib Iraanis surmanuhtluse määrata mistahes “kuriteo” eest, alustades rasketest kuritegudest, ka enesekaitseks sooritatud juhtudel, aga üha sagedamini ka poliitilise tegevuse eest. Näiteks tunamullu hukati 14 aastat tagasi vangistatud poliitvang Khosro Besharat, kes mõisteti surma „kuriteo eest Maa peal“, milleks oli väidetavalt šiiitliku vaimuliku tapmine, kuigi ainus tõend oli sunnitud ülestunnistus.  

Pärast Amini proteste “Naine, elu, vabadus” 2022. aastal hukkas Iraan näiliste kohtuprotsesside järel 9 inimest. Norras asuva organisatsiooni Iran Human Rights (IHR) direktori Mahmood Amiry-Moghaddam sõnutsi oleks see arv olnud palju suurem ilma rahvusvahelise surveta. Samas ei pidavat rahvusvaheline surve tähendama, et neid otsuseid lõpuks täide ei viidagi. 

Nii on 2024. aastal Iraanis hukatud naiste arv – 31 juhtumit – olnud 2007. aastast alates kõige suurem. Mõni neist oli tapnud oma mehe, et kaitsta end vägistamise eest või pärast sunduslikku abielu. Aga üks hukatud naine tappis oma abikaasa, et kaitsta tütart seksuaalse kuritarvitamise eest. 

Amnesty Internationali sõnutsi on 60% kõigist dokumenteeritud hukkamistest Iraanis määratud kuritegude eest, mis ei ole rahvusvahelise õiguse kohaselt surmanuhtlusega karistatavad, näiteks narkokuriteod. Sageli puudutab suurem osa hukkamisi mingit etnilist rühma. Näiteks belutšisid on hukatud rohkem kui mistahes muud rühma, kuigi nende osakaal Iraani elanikonnast on vaid umbes 5%, aga hukatutest moodustavad belutšid 20%.

„Naised, elu, vabadus“ on moel või teisel jätkunud

Veebruaris protestisid julgemad aktivistid Teherani Evini vangla ees ja püüdsid sedasi näidata solidaarsust vangistatutega, kes igal nädalal protestivad surmanuhtluse vastu. Nimelt mõni kuu varem algatasid vangid kampaania „Teisipäevad ilma hukkamiseta“, et protesteerida hukkamiste vastu, mida mingitel aegadel on olnud lausa kuus inimest päevas. 

Seda vangide liikumist on nimetatud oluliseks sotsiaalseks muutuseks, kus esmakordselt Iraani ajaloos juhivad vangid protestiliikumist surmanuhtluse vastu. Protestidega on ühinenud paljud inimõiguste aktivistid, sh Nobeli rahupreemia Iraani laureaat Narges Mohammadi, kes on teinud ka sellekohase üleskutse. Iraani inimõiguste advokaat Nasrin Sotoudeh ja religiooniteadlane Sedighe Vasmaghi on teravalt hukka poliitiliste naisvangide surmaotsused. „Need karistused on selge kättemaks protestiliikumisele, mille loosung on „Naised, elu, vabadus,“ kirjutasid naised.

Islamivõimud kasvatavad propaganda eelarvet

Hiljuti teatas Iraani islamirežiim, et paneb veelgi rohkem raha riigi propagandasse ja suurendab Islamivabariigi ringhäälingu (IRIB) eelarvet 50% ehk kuni 35 miljoni euroni. Sellega moodustab IRIB-i osakaal kogu valitsuse eelarvest suurema osa kui kümne ministeeriumi eelarve kokku. 

Põhisesaduse järgi kontrollib Iraani meediat riik, erameedia on keelatud. Ringhääling allub religioossele ja poliitilisele juhile ajatolla Ali Khameneile ning selle ülesanne on propageerida islamivabariigi ideoloogiaga kooskõlas olevat elustiili, vaateid ja väärtuseid. Riik tahab kõigile peale suruda ametlikke narratiive ilma, et neid vaidlustataks, kuid pingutustest hoolimata ohustab sõltumatu välismeedia riigi uudismonopoli. Kuigi IRIBi direktor Peyman Jebali on veendunud, et enam kui 41% elanikkonnast vaatab nende programme, siis küsitlused näitavad midagi muud – IRIBi uudiseid vaatab vaid 12,5% elanikkonnast (2017. aastal oli vaatajaid 51% rahvastikust) ning riiklik ringhääling on juba ammu kaotanud mõju avaliku arvamuse üle.

Seetõttu on ajatolla Khamenei viimasel ajal ringhäälingut kritiseerinud, sest suur ja tohutu töötajaskonnaga organisatsioon ei suuda võidelda väljaspool Iraani tegutsevate pärsiakeelsete opositsiooniliste võrgustike, sõltumatute kanalite ja sotsiaalmeediaga.

Vaatamata arvukatele piirangutele ja tsensuurile suudetakse siiski toota erarahastusega filme ja seriaale, mis nüüdseks mängivad Iraanis palju suuremat sotsiaalset, kultuurilist ja poliitilist rolli. Neid levitatakse DVD-del, plaatidel või voogedastusplatvormidel, kuid nagu filmi “Minu lemmikkook” autorid, riskivad ka kõik teised oma vabaduse ja eluga.