ANALÜÜS: massiline sisseränne viib Euroopast kõik euroopaliku

Massmigratsiooni kriitikuid sildistatakse endiselt rassistideks, fašistideks, islamofoobideks ja paremäärmuslasteks, ent immigratsiooniga seotud probleeme ei õnnestu enam vaiba alla peita. Üha enamates Euroopa riikides on sisseränne muutunud valimiste üheks peateemaks. Tänu sotsiaalmeediale kuuleme ka järjest rohkem immigrantide poolt toimepandud vägivallaaktidest, mida nn ajakirjanduse peavoolus üldiselt üritatakse varjata ja marginaliseerida. Samal ajal toimub Euroopa suurlinnade islamiseerumine, Euroopa kultuuri hävitamine ning uute normide ja väärtuste pealesurumine. Kas antud protsessi on võimalik peatada või oleme juba lootusetult hiljaks jäänud?

Demograafilised arengud: sisserändajad sõltuvad toetustest

Sotsiaaldemograafia emeriitprofessor ja endine Hollandi Statistika Keskbüroo (CBS) peademograaf Jan Latten annab demograafia küsimustes oma seisukoha: „Viimase kaheksa aasta jooksul on Hollandi elanikkond kasvanud miljoni inimese võrra, suuresti tänu sisserändele. Need on inimesed, kes toovad sageli kaasa erinevaid kultuurilisi norme ja väärtusi ning see põhjustab süsteemis destabiliseerumist või hõõrdumist. Asi pole ainult inimeste arvus, vaid nende muutuste toimumise kiiruses. Ühiskond ei suuda selle kiirusega sammu pidada. Holland on alati olnud sisserändajate riik. Olgu hugenotid, juudi põgenikud või külalistöölised 60ndatel, oleme alati vastu võtnud inimesi väljastpoolt. Kuid see, mida me praegu näeme, on teistsugune. Rändelained on suuremad ja rändajate kultuur mitmekesisem. See muudab lõimumise keerulisemaks ja tekitab ühiskonnas pingeid. Me näeme, et see peegeldub aruteludes religiooni, tööjõus osalemise, toetuste, eluasemeturu ja isegi selle üle, kellel on õigus millisele hooldusele. Lihtsalt ei ole piisavalt võimekust, et kõiki adekvaatselt teenindada. Sellised probleemid kuhjuvad ja viivad lõpuks sotsiaalsete rahutusteni.”

Eristada tuleb külalisõpilasi ja külalistöölisi või nt Ukrainast saabunud põgenikke, kes panustavad tööturgu ja üldjuhul pöörduvad tagasi oma asukohamaale. Hollandi viimase 10 aasta peamised varjupaigataotlejad on aga tulnud Süüriast, Eritreast, Iraagist, Afganistanist, Somaaliast jt Aafrika või Lähis-Ida riikidest. Suurima osa moodustavad 15-40 aastased üksikud mehed.

Aafrikast ja Lähis-Idast pärit sisserändajad on peamiselt madala haridustasemega varjupaigataotlejad ja peremigrandid, st elamisloa saanud varjupaigataotlejaga hiljem ühinevad pereliikmed. Tänu madalale haridustasemele ja ka usulistele kommetele või muudele tavadele, nt naise roll perekonnas, on nende tööturul osalemine väike ja paljud jäävad sõltuma toetustest.

Aafrikast ja Lähis-Idast pärit sisserändajate sündimus on võrreldes eurooplastega oluliselt kõrgem. CBS-i prognoosi kohaselt keskmiselt 2,25 võrreldes ülejäänud elanikkonna 1,56-ga. Kui lisada sellele tõsiasi, et islamiriikidest pärit immigrandid on üle esindatud, on pilt selge: moslemid moodustavad suure osa rahvastiku kasvust. Islamistid, sh jutlustajad Lääne-Euroopas, ei varja tõsiasja, et demograafia on kõige olulisem vahend kalifaadi või globaalse islamiühiskonna saavutamiseks.

Islamistid sihivad võimu

Üha rohkemates linnaosades ja linnades saavutavad moslemid lähikümnenditel enamuse. Praegu elab Hollandis üle miljoni moslemi, 2050. aastal on see Jan Latteni arvutuste kohaselt eeldatavasti kolm kuni neli miljonit. Hollandi islamiseerumine toimub osaliselt meie silme all ning Amsterdamis, Rotterdamis, Haagis ja Utrechtis, aga ka väiksemates linnades, on arenev islam tänavatel selgelt nähtav. Küsimus pole niivõrd selles, kas islamist saab Hollandis domineeriv religioon, vaid millal.

Euroopa pealinnades on moslemist õpilaste arvus märgatav kasvutrend ning on hinnatud, et moslemitest õpilased juba moodustavad Brüsselis 52%, Amsterdamis 43% ja Viinis 41% õpilastest.

Prantsusmaa riiklik kaitse- ja julgeolekunõukogu arutas mullu 21. mail raportit, mille kohaselt Moslemi Vennaskond imbub Prantsusmaale poliitilise islamiga. Raporti kohaselt on Prantsusmaa rahvuslik ühtekuuluvus ohus ja Moslemi Vennaskond tahab kehtestada poliitilist islamit, võttes sihikule koolid, mošeed ja kohalikud organisatsioonid. Raportis ollakse äärmiselt kriitiline ka liikumise mõju suhtes Belgias ja täpsemalt Brüsselis. Näiteks väidetakse, et mitmed Brüsseli omavalitsused on konservatiivse islamiliikumise kontrolli all. Mitmed spetsialistid hoiatavad, et mõne aastakümne jooksul on mitmed Prantsuse omavalitsused langenud islamistide kätte. Nii on see juba vähemalt viies Brüsseli omavalitsuses, näiteks Saint-Josse’is ja Molenbeekis. Lisaks Prantsusmaale ja Belgiale mainitakse raportis Austriat, Saksamaad ja Ühendkuningriiki.

Samal ajal on Euroopa Komisjon viimastel aastatel eraldanud islamiga seotud teadusuuringutele juba üle 17 miljoni euro toetusi, kuid uuringute eesmärk tundub olevat pigem islami propageerimine ja „islamofoobiaga“ võitlemine. Näiteks eraldas Euroopa Komisjon 2,5 miljonit eurot Prantsusmaa uuringule, mis kaardistab šariaadiõiguse arengut ja kestab kuni 2029. aastani. Teine projekt, mida koordineeris Istanbuli Bilgi ülikool, sai 2,3 miljonit eurot Euroopa rahastust ning uuris “populistliku” ja “islamofoobse” diskursuse tõusu Euroopas. Müncheni Ludwig-Maximiliani ülikooli teadlased said 2,3 miljonit eurot uurimaks loomade rolli islami filosoofias. Kuus aastat kestnud 9,8 miljoni eurone uurimisprojekt käsitleb “Euroopa Koraani” ja lähtub ideest, et islami mõju Euroopa kultuurile on tugevalt alahinnatud ning põhineb veendumusel, et Koraan mängis keskajal ja uusaja alguses olulist rolli Euroopa religioosse mitmekesisuse ja identiteedi kujundamisel ning et see on nii siiani. Uuringus osalevaid teadlasi on samuti kahtlustatud sidemetes Moslemi Vennaskonnaga.

Kuritegevuse järsk kasv

Ükski rühm ei integreeru nii raskesti kui Aafrikast ja Lähis-Idast pärit varjupaigamigrandid. Nad on väheharitud, sõltuvad sageli toetustest, on suhteliselt sageli seotud kuritegevusega ja isegi teises põlvkonnas jäävad kinni madalamale haridustasemele.

Lisaks koolitulemustele ja haridusele on lõimumine tihedalt seotud kultuuri ja kultuurilise distantsiga. Mitmete suurte pikaajaliste uuringute kohaselt on Aafrika ja Lähis-Ida piirkondade kultuuriline kaugus Hollandist kõige suurem. Sisserändajad ja nende (lapse)lapsed saavad halvemaid tulemusi umbes 25 integratsioonikriteeriumi alusel. Üks neist integratsiooni kriteeriumidest on kuritegevus.

Valitsused registreerivad kuritegevuse statistikas religiooni harva. Lääne-Euroopa riikides, kus peetakse statistikat, on moslemiriikidest pärit migrandid kuritegevuse määras üle esindatud. Hollandi varjupaigataotlejad on peaaegu neli korda tõenäolisemalt kahtlusalused kui hollandlased. Pärast vanuse ja soo korrigeerimist on see umbes kaks korda sagedasem. Hollandis panevad tüüpilistest varjupaigariikidest nagu Somaalia, Afganistan, Iraak, Iraan, Eritrea ja Süüria, pärit mehed seksuaalkuritegusid toime neli kuni 20 korda sagedamini kui Hollandi põliselanikud. Hämmastav on see, et teise põlvkonna mittelääne immigrantide kuritegevus on kõrgem kui esimese põlvkonna seas.

Ühendkuningriigis ja Skandinaavias näeme sarnaseid mustreid: teatud sisserändajate rühmade seas, eriti islamiriikidest, on kuritegevuse tase struktuurselt kõrgem kui põliselanike seas. Samuti on moslemite osakaal vangide hulgas selgelt üle esindatud võrreldes nende osakaaluga elanikkonnas.

Tahavad šariaadiseadust

See kultuuriline distants väljendub ka poliitilistes ja institutsionaalsetes vaadetes. Suurbritannias arvab kolmandik moslemitest, et šariaadiseadus tuleks kasutusele võtta, ja sama suur osa soovib muuta islami rahvuslikuks religiooniks. Prantsusmaal seab kolmveerand noortest moslemitest islami vabariigist kõrgemale ja 45 protsenti peab islamit Prantsuse väärtustega kokkusobimatuks. Saksamaal nõustub kaks kolmandikku viieteistkümneaastastest moslemiõpilastest, et Koraani reeglid on tähtsamad kui Saksa seadused, ja peaaegu pooled eelistavad islami teokraatiat demokraatiale. Kõik see on kooskõlas Ruud Koopmansi varasemate uuringutega kuues Lääne-Euroopa riigis, sh Hollandis. See uuring osutas Türgi ja Maroko moslemite seas laialt levinud veendumusele, et religioossed seadused on ülimuslikud riikliku seaduse suhtes, et islamil on ainult üks õige tõlgendus ja et vägivalda usu kaitsmiseks saab seadustada.

Mõned rühmad lähevad veelgi kaugemale ja pooldavad põhimõttelist süsteemimuutust. Saksamaal kutsus rühmitus Muslim Interaktiv avalikult üles demokraatia kaotamisele ja islami kalifaadi loomisele. Tänavu novembri alguses teostas Saksa politsei mitmeid läbiotsimisi Muslim Interaktiv’iga, samuti Generation Islam’i ja Reality Islam’iga seotud asukohtades.

“Islamistid saavad kasutada siinseid vabadusi, mida nad lõpuks tahavad hävitada,” ütles Ayaan Hirsi Ali (Hollandis üles kasvanud Somaalia immigrant) oma hiljutisel visiidil Hollandisse. Hirsi Ali on rangete turvameetmete all alates 2004. aastast, kui radikaliseerunud moslem mõrvas režissöör Theo van Goghi, kellega Hirsi Ali oli teinud islamikriitilise filmi “Alistumine”. Hollandist võib saada šariaadiriik, kardab Hirsi Ali. “Kui te otsustate nüüd lasta praegusel põhiseadusel määrata järgmise kolmekümne aasta kulgu, siis islamistid lõpuks selle põhiseaduse maha rebivad. Nad ei tee sellest üldse saladust. Piisavalt palju islamiste on karjunud, et nad tahavad kehtestada šariaadiseaduse.”

Islami suurenev mõju haridussüsteemis

CBS-i andmetel on praegu Hollandi täiskasvanud elanikkonnast 6% moslemid. Seda arvu kasutavad sageli need, kes väidavad, et moslemite osakaal pole suur. Samas laste hulgas on teine trend ja 2024. aastal olid 15–18-aastastest noortest juba 14% moslemid.

Nagu paljud teised ühiskonnavaldkonnad, on ka Hollandi haridus muutumas islamistlikuks. Islam on omandamas üha suuremat haaret algkoolides, keskkoolides ja ülikoolides. Lisaks on märkimisväärselt suurenenud ka “informaalne haridus”, need on õhtu- ja nädalavahetuskoolid, kus ortodoksne islam on norm. Kõige selgem märk hariduse islamiseerimisest on enam kui 2000 religioosset õhtu- ja nädalavahetuskooli. Pole täpselt selge, kui paljud neist on islamistlikud, kuid see puudutab valdavat enamust.

Türgi valitsus rahastab mõnda neist Hollandi nädalavahetuse koolidest. Türgi president Recep Erdoğan ütles 2018. aastal, et “nädalavahetuse koolide projekti” eesmärk on, et Euroopa türklased peavad kaitsma oma usku ja türgi keelt, vastasel juhul lähevad nad kaduma. See on ametlik versioon, kuid tegelik eesmärk on ummah’i, s.o. globaalse, piiriülese, araabia-sunniitide suunitlusega moslemite ühtsuse tugevdamine.

Haridusinspektsioon ei teosta nende mitteametlike koolide üle järelevalvet ning 2019. aasta uuringust selgub, et salafistlike (sunniitliku islami range konservatiivne ja puristlik vorm) mošeekoolide lapsed õpivad Hollandi ühiskonnast ning võrdsuse ja vabaduse põhimõtetest eemale pöörduma. Tundides ja raamatutest saavad lapsed teada, millised inimrühmad ja -tüübid on “vaenlased” või “uskmatud” ning et abielurikkujad, homoseksuaalid, usust taganejad või nn nõiad väärivad surmanuhtlust. Lastele antakse nt valikvastustega küsimused, kus tuleb valida, milline karistus on erineva „rikkumise“ puhul šariaadi seaduste järgi õige: a) piitsutamine, b) kividega surnuksloopimine, c) mõõgaga tapmine.

Islam areneb ka tavahariduses. 2026. aastal avab uksed üheksa uut islami algkooli ja kokku on Hollandis juba üle saja islami algkooli. Kasv on osaliselt tingitud uuest kooliseadusest, mis on langetanud uue kooli asutamise künnist. Valitsuse sõnul “aitab see kaasa hariduse mitmekesisusele”. Sellelt uuelt õpilaste põlvkonnalt oodatakse igivana riietumisstiili järgimist, mis islami traditsiooni kohaselt kehtib peamiselt tüdrukute kohta. Riietuskoodis on kirjas, et tüdrukutelt oodatakse pearäti kandmist ja liiga kitsaste riiete vältimist.

Islamiaktivism ülikoolides

Akadeemilises hariduses mängivad rolli ka paljud teised islamiseerimisega seotud küsimused. Kõige silmatorkavamad on Iisraeli-vastased meeleavaldused alates 7. oktoobrist 2023. Ametliku teate kohaselt protesteerisid üliõpilased oma ülikooli koostöö vastu Iisraeli ülikoolidega, kuid protestijate rühm koosnes lisaks üliõpilastele ja ülikoolide töötajatele ka professionaalsetest aktivistidest ja islamistidest, kes olid sageli välismaise päritoluga. 2024. aasta kevadel Amsterdami ülikoolis toimunud protestide käigus lõhuti ülikooli omandit ja tekitati 4 miljoni euro ulatuses kahju.

Radboud ülikooli Briti päritolu õppejõud Harry Pettit propageeris avalikult Iisraeli lammutamist ja nimetas teda kritiseerivaid tudengeid “genotsiidi toetajateks”. Ta oli ka üks Situating Palestine taga olevatest inimestest ja kutsus vastuolulise Palestiina-meelse aktivisti Mohammed Khatibi Radboudi kõnelema. Khatib on üks Saksamaa valitsuse poolt keelustatud ja Euroopa Liidu terrorinimekirjas oleva organisatsiooni Samidoun liidreid. Pettit nimetas valitsuse otsust keelata Khatibile riiki sisenemine “ennekuulmatuks” ja “hirmuäratavaks”. Pettit on sotsiaalmeedias korduvalt esinenud vaenu õhutavate ja vägivallale kutsuvate postitustega, kuid siiani ei ole tema suhtes politsei „kapatsiteedi“ puudumise tõttu menetlust alustatud. Nt Pettit kirjutas X-is muuhulgas, et on aeg “lõpetada see, mida palestiinlased 7. oktoobril alustasid”. Petitsiooni, milles kutsuti Radboudi ülikooli üles võtma meetmeid õppejõud Harry Pettiti vastu, allkirjastati üle 10 000 korra. Mullu 10. novembril teatas ta, et lahkub ülikoolist.

Teisalt Rotterdami Erasmuse ülikooli juudi päritolu professor pole julgenud juba kuus kuud ülikoolilinnakusse minna peale Araabia (Egiptuse) päritolu juuratudengi pidevat vihakampaaniat, mis kulmineerus Muslim Rights Watch organiseeritud meeleavaldusega.

Rakenduskõrgkool Utrecht ei maini oma iga-aastases ajakavas enam nimepidi kristlikke pühi, nagu jõulud, taevaminemispüha ja lihavõtted, vaid kasutatakse üldmõistet “pühad”, mis on õppeasutuse sõnul kaasavam. Kaks aastat tagasi tutvustas sama ülikool aga kalendrit, millesse oli lisatud mh Hiina uusaasta ja Keti Koti (Surinami püha). Ülikooli sõnul oli kalendri eesmärk „kultuuriteadlikkuse tõstmine“. 

Kultuuriliste erinevuste normaliseerimise pealesurumine

Tänaval kasvab pearätti kandvate mosleminaiste osakaal ja üha enam on nähtavad ka niqab (kus on näha ainult silmad) või burka (kus kogu keha on kaetud, sh silmad). Tüdrukud kannavad traditsioonilisi riideid ka üha nooremas eas. Kui me peame nt Iraanis või Afganistanis pearätti naiste rõhumise sümboliks, siis Hollandi valitsuse kampaaniates osaleb tihti kahekümnendates eluaastates naeratav pearätikuga mosleminaine, kes peaks sümboliseerima edukat multikultuurset ühiskonda. Vasakpoolsed erakonnad väidavad, et pearätt tähistab hoopist vabadust, nimelt “naiste vabadust riietuda nii, nagu nad tahavad”. Pidev surve poliitikutele lubada politseis ja BOA-s (vannutatud ametnik, kellel on õigus uurida teatavaid, tavaliselt piiratud või konkreetse rühma kuritegusid) pearätte, on veel üks näide katsest ühiskonda edasi islamiseerida.

Kõige absurdsem näide poliitikute naiivsusest on aga endine justiitsminister Piet Hein Donner, kes 2006. aastal ütles intervjuus: “Minu jaoks on see kindel: kui kaks kolmandikku kõigist hollandlastest tahab homme šariaadiseadust kehtestada, siis peab see võimalus olemas olema, eks? Te ei saa midagi sellist seaduslikult peatada, eks? Samuti ei saa öelda: see pole lubatud!”.

Pikka aega arvati, et teise ja kolmanda põlvkonna moslemitest immigrandid on palju vähem ortodokssed kui nende vanemad. Areng ei ole aga selline ei Hollandis ega mujal maailmas. Kusjuures pigem on just mõnedes isalmiriikides märgata liikumist leebema islami suunas, kuid Lääne-Euroopas näeme rohkem liikumist ortodoksia poole.

Islami taustaga lapsed kasvavad sageli üles naabruskonnas, kus on palju usukaaslasi. Nad käivad tõenäolisemalt koolides ja spordiklubides, kus on palju moslemilapsi. Noorte jaoks on usk sageli nende identiteedi jaoks oluline. Nad kasutavad tutvumissaite nagu Muzz ja sotsiaalmeediat, nagu Cestmocro, mis on suunatud spetsiaalselt moslemitele ja mitte-Lääne immigrantidele.

Levinud on “aumõrvad”, tütarlaste genitaalide vigastamine

Levinud on ka „aumõrvad“, st moslemist tütarlaste poolt Läänele omaste normide ülevõtmisel on nende meessoost pereliikmetel oma au päästmiseks kohustus tütarlapsi kehaliselt karistada ning teatud juhtudel tappa. Politsei andmetel registreeriti Hollandis 2024. aastal 673 aumõrvadega seotud juhtumit.  Viimane juhtum, mis suurt avalikkuse tähelepanu pälvis, oli 18-aaastase Süüria tütarlapse Ryan al Najjar tapmine, kes käitus pere arvates liiga läänelikult. Tema isa ja vennad teipisid tal käed-jalad kinni ja viskasid sohu. Iroonilisel kombel lahkus aga isa tagasi Süüriasse ning teda kohtu ette tuua ei saanudki. Vennad mõisteti 20 aastaks vangi, ehkki vahepeal soovis Süürias olev isa süüd täielikult enda peale võtta. Ka isale mõisteti tagaselja 30 aasta pikkune vanglakaristus, ehkki tema kätte saamine Süüriast on keeruline kui mitte lootusetu. 

Samuti on osades kultuurides levinud tütarlaste genitaalide tahtlik vigastamine ja moonutamine (female genital mutilation, FMG). FMG on protseduur, mis tehakse sageli koorimisnoaga ja tavaliselt ilma anesteesiata ning mille käigus eemaldatakse osa tütarlapse suguelundist või õmmeldakse suguelund osaliselt kinni. Maailma Terviseorganisatsioon eristab 4 mutilatsiooni vormi. Naiste ümberlõikamise nõue ei tulene Koraanist, sellel puudub samuti igasugune hügieeniline või meditsiiniline eesmärk ning selle ainus eesmärk on kontrollida naiste seksuaalsust ja tagada „kõlbeline puhtus“. Kuivõrd operatsioonid tehakse tavaliselt ebapuhastes oludes ja koolitamata praktikute poolt, on komplikatsioonid sagedased. Samuti on mutilatsioonil tõsised pikaajalised tagajärjed, nagu krooniline valu, viljatus, seksuaalne düsfunktsioon ning emade ja vastsündinute suurenenud suremus sünnituse käigus. Naiste ümberlõikamine on Hollandis juba üle 10 aasta karistatav, kuid kuna see toimub salaja või vanemate sünniriigis (Somaalia, Sudaan, Egiptus jt), siis siiani ei ole kedagi karistatud. Samuti jääb naiste suguelundite moonutamise õhutamine ja ülistamine usu- ja väljendusvabaduse tõttu karistamata.

Probleemiks võib muutuda ka osades kultuurides (nt Pakistan) aktsepteeritud sugulaste vaheliste abielude, samuti polügaamia seadustamise nõudmine. Jeemenist pärit mees on pöördunud Euroopa Inimõiguste kohtusse, et saada luba tuua lisaks oma esimesele naisele ja kaheksale lapsele ka oma teise ja kolmanda naise viis last Hollandisse. Juhul kui kohus leiab, et tal on see õigus, siis sisuliselt nõustub kohus, et polügaamia on lubatud, sest laste emadel tekib samuti õigus oma lastega ning seeläbi ka mehega ühineda. Selline otsus tähendaks aga sisuliselt seaduste muutmist kogu Euroopa Liidus, sest polügaamia on kõigis EL-i liikmesriikides siiski keelatud. 

“Intsidendid” varjupaigakeskuste juures: kasvav vägivald

Hollandisse saabub iga nädal ca 800-1100 varjupaigataotlejat, mis on põhjustanud varjupaigakeskuste (AZC) ülekoormust ning tihti majutatakse varjupaigataotlejad hotellidesse või ka nt eestlaste ettevõttelt Tallinnk renditud laevale. Hiljuti kehtima hakanud seaduse kohaselt peavad kohalikud omavalitsused leidma kohti, kuhu luua AZC. Üle Hollandi on juba mitusada AZC, kuid ka need ei ole piisavad. Sarnaselt tuuleturbiinide rajamisega, üritatakse AZC rajamisel kohalike elanike arvamust ignoreerida, mistõttu on peaaegu igapäevased AZC vastased protestid. Elanikud tunnevad muret enda ja oma laste ohutuse pärast, sest keskustesse majutatakse peamiselt noored mehed ning tihti soovitakse keskusi rajada koolide ja spordikeskuste lähedale. Paikades, kus juba on AZC, suureneb kuritegevus (poevargused, rattavargused, röövimised, ahistamised, vägistamised, tapmised). Ka keskustes endis pannakse toime rohkelt vägivallaakte jm rikkumisi, mida püütakse avalikkuse eest varjata ja neid nimetatakse „intsidentideks“. 2024. aaastal registreeriti 16 200 intsidenti.

Kuigi rahvas nõuab juba aastaid ja ka paljud poliitikud väidetavalt soovivad asüülitaotlejate arvu piiramist, pole see tegelikkuses õnnestunud. Üheks põhjuseks võib olla ka asjaolu, et migratsioon on muutunud paljudele ülikasumlikuks ärimudeliks.  Sellest teenivad COA (Varjupaigataotlejate Vastuvõtu Keskagentuur) töötajad, AZC töötajad, hotellid, hotellikohtade vahendajad, taksofirmad, toitlustajad, advokaadid jne. Kui palju raha kulutatakse ja mille peale, on tegelikkuses raske kontrollida. Samuti on tihti arusaamatu, mis alusel isikutele varjupaika antakse. Seda ilmestab nt ühe Süüria pere juhtum, kes oli juba 10 aastat Egiptuses elanud ja töötanud ning siis otsustas Hollandis varjupaika taotleda, sest Egiptuses ei olnud ta lastel õigust tasuta haridusele. 

Et süsteem on ülekoormatud ja kontrollimatu, ilmestab nt 2025. aaasta augustis 17-aastase Lisa tapmine isiku poolt, kes ei olnud asüülitaotleja, kuid kes elas AZC-s. Puuduvad andmed, kuidas kõnealune isik sai takistamatult keskusesse sisse ja seal elada. Isikut kahtlustatakse lisaks tapmisele veel ühes vägistamiskatses ja ühes vägistamises, kuid tema nime ega päritolu ei ole siiani suudetud tuvastada. Isiku enda sõnul on ta pärit Nigeeriast, kuid see ei ole veel ametlikku kinnitust leidnud. Kahtlustatav nimetab ennast Chris Jude, mis olevat ta kaks eesnime.

Kuivõrd Hollandis on suur puudus eluasemetest ning saadaolevad üüripinnad on väga kallid, siis tekitab kohalikes ka pahameelt, et hetkel on varjupaigataotlejatel eelisjärjekorras õigus sotsiaalsele üüripinnale. Kohalikud noored on järjekordades 10-20 aastat, mis tähendab, et paljudel puudub võimalus vanematekodust lahkuda ja peret luua.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et massmigratsioon on muutunud suureks kontrollimatuks probleemiks, mis tekitab ühiskonnas aina rohkem frustratsiooni ja rahulolematust. Samuti toimub rahvusliku kultuuri allasurumine ja peamiselt islami kultuuri levimine, mis kõige halvemal juhul võib viia lääneliku eluviisi ja demokraatia kadumiseni.

Ei saa välja saata: kohtud tõlgendavad inimõiguste konventsiooni laialt

Fakt on, et juunist kehitam hakkav uus Euroopa Liidu migratsioonipakt ei peata ega isegi vähenda immigratsiooni, vaid migrante püütakse selle alusel solidaarselt üle kogu Euroopa Liidu laiali paigutada. Ilmselt ainuke võimalus massmigratsiooni peatamiseks on Euroopa Inimõiguste Konventsioonist (ECHR) lahkumine, sest kõnealune konventsioon ei vasta enam tänapäeva oludele. Konventsioon võeti vastu 1950. aaastal heade kavatsustega, kuid alates internetiajastu saabumisest on migratsioon muutunud ärimudeliks ning kohus on asunud konventsiooni artikleid 3 ja 8 migratsiooni kontekstis äärmiselt  laialdaselt tõlgendama, mis teeb varjupaigataotlejate mitte vastuvõtmise ja tagasisaatmise praktiliselt võimatuks.

Artikkel 3 ütleb, et  kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Loomulikult ei vaidle keegi sellele vastu, kuid küsimus tekib nüüd sellest, kuidas seda kohtus tõlgendada. Artikkel 3 seab tugevalt esikohale üksikisiku õigused riiklike huvide ees ehk see on absoluutne kaitsemeede ning ükski riik ei saa seda rikkuda turvalisuse, kulude või avaliku korra kaitsmise tõttu. Varjupaigataotluste puhul blokeerib artikkel 3 väljasaatmise (non-refoulement), kui on „tõeline oht“ kodumaal, olenemata isiku taustast või riigi koormusest. Samas on piinamist, ebainimlikku kohtlemist ja alandamist järjest laiemalt tõlgendatud, muutes artikkel 3 laialdaseks õiguseks tasuta hooldusele, tähtajatule viibimisele, õõnestades nii riikide suveräänsust. Mitmed kohtuotsused on keelanud väljasaatmise, kui sihtkohariigis puuduvad samaväärsed ravivõimalused või seal on „alandavad“ tingimused nagu nälg, vägivald, kanalisatsiooni puudumine. Samuti loetakse loetakse „alandavaks kohtlemiseks“ halvad kinnipidamistingimused migrandi kodumaal. Ehk teisisõnu keelduvad kohtud ka kurjategijaid sellele viidates kodumaale saatmast. 

ECHR artikkel 8 aga ütleb, et „igaühel on õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu ja kodu ning sõnumite saladust.“ “Perekonnaelu austamist“ on aga samuti laialdaselt tõlgendama hakatud. Mitmetes kohtuasjades ei ole lubatud migratsiooniseaduste rikkujaid ehk illegaale ning ka vägivaldseid kriminaale välja saata kui nende pereliikmel on riigi kodakondsus. Samuti arvestatakse artikkel 8-ga isegi siis, kui inimesed on koos elanud vaid mõned kuud.

Kusjuures tänaseks saab väljasaatmisest keeldumisel viidata juba ka „kliimamuutustele“. Kui 1951. aasta Pagulaste Konventsioon välistab varjupaiga taotlemise keskkonnakahju tõttu, siis ECHR artikkel 3-le viidates tõlgendatakse nüüd juba ka kliimariske „potentsiaalse ebainimliku kohtlemisena“ ning kuivõrd hetkel on EIÕK-s arutamisel üle 100 kliimaga seotud kohtuasja, siis on oodata artikkel 3 ja artikkel 8 veelgi laiemat kohaldamist.