Samal ajal kui Vatikanis saadeti viimsele teele senine Rooma paavst ja hakati valmistuma konklaaviks, et valida katoliku kirikule uus ülemaailmne juht, läksin mina kinno ja vaatasin ära Edward Bergeri paljukiidetud mängufilmi pealkirjaga “Konklaav”. Ma ei hakka siin pikemalt peatuma filmi kunstilisel tasemel ja väärtusel – mainida võib, et teosel on kindlasti nii tugevusi kui nõrkusi, ühel poolel näiteks tippklassist näitlemine ja operaatoritöö, teisel üsna kergekäeline ja ideoloogiahõnguline lõpplahendus. Tahan rohkem rääkida millestki muust: filmi personaalsest kõrghetkest minu jaoks, kui selle peategelane, kardinalide kolleegiumi dekaan, Ralph Fiennesi poolt tundlikult mängitud Isa Thomas Lawrence, esitab oma pöördumise vastkogunenud konklaavile.
Selles ütleb ta: “Lubage, et kõnelen hetkeks südamest. Paulus ütles meile: “Alluge üksteisele austusest Kristuse vastu.” Selleks, et tegutseda koos, kasvada koos, peame olema sallivad – mitte ükski isik ega kildkond ei saa püüelda ülemvõimu teiste suhtes.” Seejärel tunnistab ta veel: “Nende paljude aastate jooksul, mis olen meie ema, kiriku teenistuses veetnud, olen hakanud üht pattu kartma enam kui midagi muud: ja selleks on kindlus. Kindlus oma arvamuses on ühtsuse suur vaenlane. Kindlus on sallivuse surmavaenlane. Isegi Kristus polnud lõpuks kindel. “Mu Jumal, mu Jumal, miks oled mind hüljanud?” hüüdis ta agoonias, kui üheksandat tundi ristil seisis.”
Võimu vaibumatu kiusatus
Tähelepanuväärselt määratleb ingliskeelne Wikipedia “Konklaavi” poliitilise trillerina. Jäin mõtlema, miks öeldakse “poliitiline”, kui ainus nö poliitika, mida filmis näeme, on kirikusisene, st katoliiklaste fraktsioonide omavaheline võimumäng, mis ei puuduta kuidagi ilmalikke poliitikuid või ühiskondlikke ideolooge. Milles Bergeri filmil aga tõesti näib õigus olevat, on see, et oleme inimestena kõik voolitud ühest samast puust, ja kui ka mõni on vahepeal selga pannud preestrirüü või omaks võtnud kõrge vaimuliku positsiooni, saadavad teda ikka suuresti samad ahvatlused, mis kõiki teisi. Ja üks sügavamaid ja sagedasemaid neist näib olevat võimuiha.
Janu võimu järele võib inimeses väljenduda paljudel erinevatel viisidel ega ole tingimata seotud ametliku võimuga. See võib avalduda eelarvamuslikus halvakspanus või üleolekutundes. See võib avalduda ootuses, et maailm meie tahte järgi meile kohanduks. Ja see võib avalduda ka Isa Lawrence’i poolt nimetatud “kindluses”, mis ahvatleb inimest oma tahet või maailmavaadet teistele peale suruma. Sest mis takistaks meid teiste peale ülevalt alla vaatamast või neilt meile kuuletumist nõudmast, kui oleme jäägitult veendunud ja kindlad, et teised eksivad ja just meil on kõiges õigus? Ainus takistus saab olla meie sisemine alandlikkus ja enesekriitika, ning tegelik sallivus ja avatus, või avameelsus endast erineva suhtes – ehk et vastuseis võimutsema asumisele tuleb leida iseenda seest, sest keegi ega miski muu meile seda ei anna.
Kirik, või mistahes religioosne institutsioon, mis pakub oma liidritele tihtipeale üsna absoluutset võimu, võib seepärast võimujanus inimesele olla ahvatlevamgi kui mõni ilmalik liidripositsioon. Kiriku kui institutsiooni ees seisvad väljakutsed on täna seetõttu üsna sarnased neile, millega ühiskond tervikuna maadleb – võimu väärkasutused ühe või teise kirikujuhi poolt aegade jooksul on lõpeks ilmselge fakt, nagu on ka võimuahnuse oht tänases poliitikas. Üllatav on aga ehk just see, et suurema aususe ja kaasatuse nimel kirikule vastu kõnelenud ideoloogid on mõnelgi puhul ise alistumas kiusatusele omistada – läbi “kindluse” – enesele ülemvõim muu ühiskonna suhtes.
Tänase ühiskonna üks suuremaid naiivsusi näib mulle eeldus, et valides “õige” ideoloogilise või “teadusliku” vaate või leeri on inimene võimuihast ja selle kuritarvitamise eest justkui automaatselt kaitstud – see on eeldus, et kurjus ja ülekohus pole mitte ajatud ja üldinimlikud nähtused, vaid ideoloogilised mõisted ja mõõdupuud. Võib siinkohal mõelda hoiakutest, kuidas vasakpoolsed on head ja parempoolsed pahad, või vastupidi, või et kõik, kes seisavad kõneleja enda vaadetest vähegi kaugemal, on äärmuslased. Kus on aga tegelikult see partei või ideoloogia, mis poleks võimu omades püüdnud seda kinnistada? (Võib-olla just sellepärast tuletabki kirik oma õpetuses meelde inimese pattu – et mitte unustada, kuidas maises ilmas veatust ei leidu?)
Maailma ime ja teaduse kindlus
“Kindluse” sagedaseks sünonüümiks on tänases maailmas saanud “teadus” ja moodsama käibefraasina niinimetatud “teaduslik konsensus”. Olgugi et viimane väljend on põhimõttelises vastuolus teaduse kui distsipliini progressiivse (ehk edasipürgiva) vaimuga – mis peaks tähendama kestvat uurimist ja debatte –, on sellest saanud justkui argument, millega teistsuguseid vaatenurki ja tõlgendusvõimalusi tühistada. Nii õigustati “teadusliku konsensusega” näiteks drakoonilisi koroonameetmeid – teati “kindlalt”, et vaktsiinisüst peatab viiruse leviku ja hoiab inimesi haigestumast, olgugi et miski seda tagantjärele ei tõenda. Veel enam on see argumendiks, millega on põhjendatud erinevaid, inimese eluviisi ja elatise valikutesse sekkuvaid kliimapoliitikaid. Ja isegi kui statistika või faktid säärase “konsensuse” kindlusega mingil hetkel kokku ei kõla, või selle enda seisukohad muteeruvad, ei lakka see nõudmast endale ühiskonnas esikohta, sest ongi tegelikult vaid kujumuutev maskeering ülemvõimu püüdmiseks.
Kas poleks põhjendatud hoopis öelda, et ka teadus vajab usku, sest peame ju endiselt valima, millise teadlase seisukohti eelistada ja millise omi mitte. Peame ka valima, millistele eeldustele peaks teadus tervikuna üldse rajanema. Või veelgi filosoofilisemalt mõeldes, arvestama, mida tähendab teaduse jaoks ühe 20. sajandi suurema teadusrevolutsionääri Albert Einsteini ütlus, et “on olemas vaid kaks viisi, kuidas elada – kas nii, et mitte miski pole ime, või nii, et kõik on justkui ime.” Sest kas saab ime olla ühene fakt – täielik “kindlus”? (Ja seega, kas pole siis ka teaduse üheks ülesandeks või sisuks mitte olemasolu ime tunnistamine?)
Vahest on tänase ühiskonna suur kindluselembus hoopis märk teaduse – ja teadmise – puudulikust mõistmisest. Maailm näib lihtsam ja hallatavam, kui taandada see nö tasapinnaliseks, kus midagi inimesest kõrgemat ei eksisteeri. Oleme selle “teadmisjanuga” aga tihti kaotanud teadmise oma vertikaalsest plaanist, teisisõnu lakanud aktsepteerimast teadmisega püüdmatut. Aktsepteerimast mõistatust, või imet.
Kahtluse ilu
Niinimetatud “konsensusele” on poliitilises diskursuses seejuures omistatud veel teinegi murettekitav väärtus. Eeldades selle objektiivsust, väidetakse, et just konsensus, olgu või sunniviisiline, on see jõud, mis nüüd arvamustest ja uskumustest lõhestatud ühiskonda edukalt ühendama asub – valitsev “enamus” ei saa ometi eksida ning seepärast tulebki kõigil sellele järgneda. Ent kui uskuda “Konklaavi” peategelast Isa Lawrence’it, on säärane siht ja vahend omavahel ületamatus vastuolus. Ütleb ju too, et “kindlus on ühtsuse suur vaenlane”. Just kindlus omaenda jäägitus tões või õigsuses on see, mis lubab õigustada teisitiarvajate vaigistamist. “Kindlus on sallivuse surmavaenlane,” ütleb ta samuti, sest nõudes enesele absoluutset ja eksimatut kindlust, ei jäägi enam inimesele vajadust ilmutada lahkarvaja suhtes sallivust – korraga on justkui põhjendatud teiste üle võimutsemine, kellegi autasustamine või karistamine omaenda veendumuse ja äranägemise järgi. Vajadus tegeliku sallivuse järele saab aga ilmneda alles siis, kui ollakse silmitsi just vastuseisu või eriarvamusega.
Juba viimased paar sajandit, eriti aga Teise maailmasõja järgselt, on Lääne ühiskond otsinud oma lunastust teadmisest. Hinnaks on mõnigi kord olnud paraku teaduse või ka teadmise muutumine uueks dogmaks. “Meie usk on elav asi,” ütleb Isa Lawrence’i tegelaskuju, “ainult tänu sellele, et käib käsikäes kahtlusega. Kui see seisneks vaid kindluses, ja sellest puuduks kahtlus, poleks maailmas enam mõistatust ja seeläbi ka mingit vajadust usu järele.”
Et ma pole ise kirikuinimene, poleks minust õiglane ennustada, milline uus Rooma paavst saab olema või milline ta olema peaks. Mind valdab siiski tunne, et maailma vanad religioonid, ja kristlik traditsioon nende hulgas, võidaksid palju, kui suudaksid liikuda korraga kahes pealtnäha vastandlikus suunas – kinnistada oma traditsioonitruudust, hoidudes oma õpetuse lahjendamisest või mugandamisest “ajaga kaasas käimise” nimel, ja samas ometi loobuda oma vanaks jäänud “rüüdest”, mis tänast inimest enam ei kõneta. Võib-olla tähendab see ka naasmist õpetuse inimliku tuuma juurde välise hiilguse arvelt? “Palvetagem, et Jumal lubaks meile paavsti, kes kahtleb. Et Ta lubaks meile paavsti, kes samuti patustab ning palub siis andestust, ja jätkab teekonda,” loodab Bergeri filmi peategelane. Ja see ei tundu mulle sugugi asjatu või vilets lootus.
Ehk olekski aeg otsida usust taas mitte eksimatut jumalikkust, vaid ära tunda usu inimlik ja vaatlev pale? See, mis võib kahelda ja eksida, mis saab paluda andestust ja siis edasi minna. See, mis suudab usust rääkida ilma, et eeldaks alistumist kindlusele. See pale, mis suudab tuletada meelde nii usklikele kui ühiskonnale laiemalt, et elu, või Jumala, üks suuremaid ande on inimese südame sõltumatus. Sest ainult see teeb võimalikuks armastamise, ja seeläbi ka tõe.
Suurepärane artikkel!! Aitäh