Kas me vajame diskrimineerimist?

Püsivate identiteetideta ühiskonnalt kaob peagi ka sidusus.

Kui meeldib:
Jaga postitust:
Toeta järgmise loo valmimist
Toetan

Kui ühiskonnas pole enam olemuselt stabiilseid identiteete, pole meil enam ka rolle üksteise suhtes ja seega pole ka enam orgaaniliselt toimivat struktuuri, mis meid koos hoiaks. Võrdsusideoloogia on oma tänases vormis kaotanud tüüri.

Kas me vajame diskrimineerimist? Küsimus võib kõlada retoorilisena, võib isegi näida, et see on iroonia. “Mida on siin üldse arutada,” ütleb meis õigluse hääl – kas pole mitte meie ajastu üks määravaid tõdemusi just see, et diskrimineerimine on pahe, millest peaksime vabanema? Tahame olla vabad kellegi eelarvamuslikust piiramisest, väljajätmisest jne. Ometigi olen aja jooksul üha enam veendunud paljude mõistete mitmetahulisuses ja “diskrimineerimine” pole siin erand. Sügavamasse tähendusse süvenemata on alati oht heita piiravaga ühes kõrvale ka see, mis saaks meid tegelikult aidata.

Võõrsõna “diskrimineerimine” tuleneb ladinakeelsest tegusõnast “discriminare”, mille esmane tähendus on “eristamine, asjadel vahet tegemine”. Sõna on väljendanud inimese võimet – aga ühtaegu ka vajadust – eristada maailmas üksteisest erinevat, et selles seeläbi paremini orienteeruda. Eri asjade ja nähtuste eristamine on vajalik olnud nii praktiliselt – lahutamaks söödavat söödamatust, kuuma külmast, ohutut ähvardavast – kui ka selleks, et seada endale inimeste ja kogukondadena adekvaatsemaid eesmärke.

Oleme läbi ajaloo kasutanud eristusvõimet, tegemaks vahet söödaval ja söödamatul, turvalisel ja ohtlikul. Foto: Giuseppe Cuzzocrea, Unsplash

Sõna taunitav konnotatsioon avaldub alles siis, kui hakkame oma vahetegemise võimet kuritarvitama ja tuginema erisusele seal, kus oleks oluline otsida ühisust. See avaldub ka siis, kui tahame kasutada vahetegemist mitte maailma paremaks mõistmiseks või selles orienteerumiseks, vaid ainuüksi teiste ära kasutamiseks enese huvides. Ja ka siis, kui eeldame, et kellelegi on sünnipäraselt – või ka mingi muu tingliku, välise kriteeriumi alusel – tagatud suuremad õigused kui kõigile teistele. Teisisõnu siis, kui hakkame kõigi olemasolevate erisuste kõrval eitama üht ja üldist, meid kõiki ühendavat inimlikkust või elusust.

Kaks äärmust

Millest selle juures tuleb aga aru saada, on see, et äärmusse on võimalik langeda mõlemas suunas, ning igasugune äärmus on lõppkokkuvõttes rõhumine. Seda äärmust, kus keegi teiste vabadust ja õigust oma eelist andva erisuse nimel piirama asub, tunneme ajaloost hästi, orjapidamisest ja poliitilistest vangilaagritest rassilise, usulise või muud laadi halvustamiseni. Näime justkui õppinud, või vähemasti järele mõelnud, et sellised hoiakud on kahjutoovad mitte ainult nendele, kelle suhtes neid on rakendatud, vaid õigupoolest ka neile, kes neid rakendavad.

Ometigi, nagu “diskrimineerimise” sõna meile oma algses tähenduses viitab, on ühtviisi eksitav mõelda, et erisusi maailmas ja inimeste vahel õieti ei eksisteeri ning et kõik taandub vaid ühesusele – mis teeks identiteedist valikulise ja meelevaldse mõiste. Siit võrsuvad hääled, mis räägivad rahvuslusest kui killustumisest või igast traditsioonipidevuse püüdest – olgu siis abielu, pere, keskkonna või mõne muu mõtestuse kontekstis – kui sallimatusest uue ja “progressiivse” suhtes. Ühtaegu on see seletuseks, miks näivad osad nn võrdsusliikumised nõudvat varasemat eristust kummutades tegelikult vaid selle jätkumist teises vormis või ümberkorraldatud privileegidega – pole raske leida näiteid, kus must ihuvärv on ilus ja selle üle võib uhke olla, aga hoidku taevas, kui keegi oma valge ihu kohta sama arvab, trans-inimene sümboliseerib ühiskonna sallivust ja täiust, aga töökas peretraditsioone hindav isa on kellegi jaoks rõhuja, jne. Panustades suuri resursse ühe või paari vähemuse esiletõstmisse on piir tunnustamise ja propaganda vahel aja jooksul hägustunud. Ja mis kõige kurvem, oleme justkui minetanud usu inimese loomupõhisesse headusse (nõudes ikka sagedamini mitte süü, vaid süütuse põhjendamist).

On paratamatu, et kui asume inimese õigusi ja moraalset väärikust määratlema selliste kriteeriumite alusel nagu tema rass, sugu, usulised või seksuaalsed eelistused, ja leiame mistahes moel, et üks või teine neist peaks andma kellelegi põhimõttelise eelise, siis oleme juba hüljanud aluse, millele kogu meie ühtsus inimeste ja ühiskonnana peaks tuginema. Siis otsime, elu ja inimese käsitamatut vaimsust eitades, meid ühendavale hingelisele tuumale materiaalset, mehaanilist asendust – loomupärase osadustunde asendab seadus, dünaamilisest reaalsusest olulisemaks saab ajahetkes käibiv sotsiaalne, moraalsuseks nimetatud norm. Säärane püüe otsib ometigi lahendust valest kategooriast.

Looduse mõõdupuu

Üks hea võimalus asjade tasakaalu otsida on pöörduda võrdluseks looduse poole. Looduse seaduspärad on toiminud aastatuhandeid, mistõttu võime nende “jätkusuutlikuses” kindlad olla. Loodus on loodud enne meid ja meist suuremana ning kuigi inimene on ajaloo jooksul vahel ikka püüdnud selle seadusi eitada, olgu siis jõgesid tagurpidi voolama pannes või põhja laiuskraadidel lõunamaa taimi kasvatades, pole see seni kellelgi eriliselt õnnestunud. Kui seame iseend maailma looja ja valitseja positsioonile ning asume looma uusi, looduse senise tavaga vastuollu kiskuvaid seaduseid, peame tõenäoliselt arvestama peatselt järgneva kaosega.

Vaade Volga jõele, mida Nõukogude Venemaal taheti majandusliku kasu nimel panna teisipidi voolama. Foto: Dmitri Zotov, Unsplash

Mitmed läänemaailma nn progressiivsed ideed jäävad ses vaates paraku seisma savijalgadele, olgu nendeks ideedeks siis voli oma sugu käigupealt ümber hinnata, püüe absoluutse võrdsuse järele või hierarhia igasuguse väärtuslikkuse eitus. Milline on looduse absoluutne võrdsus? Kas jõehobud on võrdsed lõvidega, kihulased mardikatega, ristik roosidega, vindid kurgedega? Milline on haneparve või metskitsesalga demokraatia? Võrdsuse kontseptsioon avaldub siin hoopis teistel alustel kui seda on võrdne omand, rollide ühelaadsus, keeld kedagi endast teistsuguseks arvata. Ta avaldub selles, et igaüks teadvustab oma rolli suuremaks tervikuks ja omab seetõttu ka õigust võtta looduselt seda, mis talle oma rolli täitmiseks vajalik on. Üldist tasakaalu see ei riku.

India teistlikus kirjanduses (“Šri Išopanišad”) leidub samasisuline värss, mis ütleb: “Kõik liikuv ja liikumatu kõiges loodus on selle looja valitseda ja omada. Seepärast peaks igaüks enesele võtma selle, mis on talle eluks vajalik ja talle seega eraldatud tema jaona, jättes võtmata ülejäänu, kuna teab, kellele see kuulub.” Ebavõrdsuse aluseks on selle nägemuse järgi inimese püüe võtta endale rohkem kui tal eluks tegelikult vaja on. Ning just see võiks olla mu meelest ka võrdsusideoloogia alus. Kellegi eneseteostuspüüded, nii enese kui oma kogukonna hüvanguks, võivad olla suuremad kui teistel ning tema võibki ka vajada rohkemat. Kuid me ei kohta looduses võimalust koondada kogu leiduv vara, vajadusest mitmekordselt suuremas koguses, mõne üksiku isendi valdusse – veel vähem vastutuseta ülejäänud kogukonna ees. Ometigi oleme oma võrdsust taotlevas, pealtnäha liberaalses maailmas vastupidises situatsioonis, kus ülisuur enamus maailma omandist ja varast kuulub üliväikesele vähemusele. 21. sajandi kolonialism – inimese juurte, identiteedi anastamine – toimib suuresti läbi korporatiivse mõjuvõimu.

Absoluutne võrdsus või identiteetide tühistamine?

Olen ise võrdsust püüdnud määratleda umbes nii: võrdsusel põhineb see ühiskond, kus igaühel on võimalus end oma võimete ja püüdluste kohaselt teostada, sõltumata ühestki parameetrist, mis pole tema enese teha – rass, sugu, päritolu jne. See on teisisõnu ühiskond, kus miski väline ei saa kellelgi takistada saavutamast oma püüdluste täit potentsiaali, kui vaid inimesel endal leidub selle teostamiseks võimekust ja valmidust. Kui inimene on pädev tegema soovitud tööd või tegevust, ei peaks tema sugu, rahvus, usutunnistus jmt saama talle selles takistuseks.

Küsimus, mis mind selle määratluse juures painab, on aga see, kui palju on meie hulgas on päriselt neid, kes selle määratlusega ei nõustuks – neid, kes ütleksid, et ei, olgu inimene kuitahes võimekas ja pädev, ühel ja teisel mainitud juhul tuleb tema eneseteostust kahtlemata piirata? On neid tõesti nii määravalt palju, et vajame selleks pakiliselt uut ja eraldi seadusandlust (olgu siis kooseluseaduse, vihakõne vmt kujul)? Ja muul juhul oleks tagajärjeks lugematute inimeste asjatu kannatus? Kui nii, peaksime ehk seaduse asemel otsima ennekõike paremat dialoogi. Kui aga ei – mis tundub mulle palju tõenäosem –, tuleks olla aus ja tunnistada, et kiirustatud seadus ei teeni mitte ühiskonna praktilist vajadust, vaid kellegi (enamal või vähemal määral) ideoloogilist huvi.

Keegi ei tunne ennast solvatuna, kui eristame kukke kanast, oinast lammastest, pulli lehmast. Keegi ei ütle, et selline pilt loodusest ei ole piisavalt kaasav. Vastupidi, sellise teadmise põhjal saame aru, kuidas kellegagi suhestuda ja kuidas pakkuda igaühele just seda kohtlemist, mida ta enam vajab ja mis talle on kohane.

Pealtnäha üllas võitluses iga inimese absoluutselt “vaba” enesemääratluse eest oleme unustamas, et pühime samal ajal justkui muuseas ja väärtusetuna minema nende inimeste enesemääratlusvabaduse, kes soovivad oma mehe ja naise vahelist liitu eristada muust kooselu vormist – ja eristada seda isegi mitte hinnanguliselt, vaid lihtsalt oma erinevuses. Pühime justkui rõhuvana minema ka nende soovi kasutada maailmas orienteerumiseks inimese füüsilist, sünnipärast sugu. Väga võimalik, et pühime seeläbi minema mitmed traditsiooni talletunud tajud ja seosed meie suhetest üksteise ja ümbritseva maailmaga – keeles on alati tallel rohkem, kui silmale paistab.

Võrdsust püüeldes ei saa unustada traditsioone. Ideoloogiline huvi võib meid maalida sallimatumaks, kui oleme. Foto: Kevin Lehtla, Unsplash

Identiteet ehk see, millega me end samaks peame – ladinakeelsest sõna “idem”, “seesama” – saab nii indiviidil kui ühiskonnal välja kujuneda vaid läbi tema loomuliku, sisemise arengu. Kui ühiskonnas pole enam olemuselt stabiilseid identiteete, pole meil ka enam rolle üksteise suhtes, ja seega pole ka enam orgaaniliselt toimivat struktuuri, mis meid ühiskonna või kogukonnana koos hoiaks. Taotletud kaasavuse asemel võime kergesti tulemuseks saada tasapügatud, ühenäolise ilma, mis oma kirevate loosungite all tunnistab reaalselt siiski ainult seda erisust ja vähemust, mis tema ideoloogilise maailmapildiga kokku sobib. Siis jääbki ainsaks võimaluseks kaost vältida äärmuseni reguleeritud eeskiri. Ent kaos järgneb varem või hiljem ka siis, kuna ülereguleeritus ei ole asjade loomulik, looduslik olek.

Üha enam näib mulle, et oleme kaks asja omavahel segamini ajanud – endast erineva enda seast väljaarvamise ja endast erineva eristamise. Loomulikult on inetu halvustada inimest, sest ta on ülekaaluline – see ei muuda aga kuidagi fakti, et ülekaalulisus ei ole inimese tervislik seisund ning toob endaga suurenenud riski hulgale terviseprobleemidele. Loomulikult ei tuleks inimest halvustada sellegi eest, milline on tema seksuaalne eelistus – see ei muuda aga fakti, et kaks samasoolist inimest ei ole võimelised omavahel lapsi saama. Selline on kord looduse seaduspära ning öelda, et see ei tähenda midagi, on justkui järjekordne jõe tagurpidi voolama panek. Lõika inimeselt juured (ja mida muud on juured kui tema identiteet) ning peagi annab teda lükata ja tõugata mistahes suunas – kasvõi sinna, kus vabaduse koha saab võtta materiaalne (või ideoloogiline) heaolu ning vooruse trooni mõni üha hägusam lööklause. Ja seda, ma usun, võiksime ometi vältida – kui just vastupidine pole käima lükatud protsesside tegelik taotlus.

Vabaduste portaal on loodud ja toetatud inimeste poolt nagu Sina.
Liitu vabadused.ee toetajatega
Toetan
Telli järgmine artikkel oma e-posti aadressile

Me hindame sinu privaatsust ja ei jaga sinu kontaktandmeid mitte kellegi teisega. Tutvu meie privaatsustingimustega.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare