Kelle sõna on vaba?

Keele ülearune piiramine asub piirama ka mõttevabadust.

Kui meeldib:
Jaga postitust:
Toeta järgmise loo valmimist
Toetan

Inimese esimest keeleoskust nimetatakse paljudes keeltes tema “emakeeleks”. Olen tihti mõelnud selle väljendi üle, mis näib viitavat, kuidas pärime emalt (või üldse oma vanematelt) mitte ainult elu, vaid ka keele, millega oma elu mõtestada. Kõneleme sedasama keelt, mida meie ema – ent ehk oleks ühtviisi aus mõelda keelest endastki kui emast? Keel ei piirne ju kunagi pelga grammatika ja leksikaga, ta on ikka enamat kui asjade nimetaja, on ka seoste ja “suhete” looja eri nähtuste vahel. Nii näiteks võib heebrea keeles sõna רוּחַ tõlgendada ühtaegu nii tuule kui vaimuna, mis osutab kummagi nähtuse tabamatusele. Vene keeles tuleneb sõna “живот” (kõht, magu) tüvest “жив” (elus), mille põhjal võiks mõelda, et inimese elukvaliteet on tihedalt seotud tema seedetrakti hea töökorraga. Eesti keeles ütleme “kannatus” nii kannatlikkuse kui katsumuse kohta. Keeles on seega peidus terve omaette, seoseid täis maailm. Pole siis ka ime, kui Piibel ütleb, et “alguses oli sõna”, või India mütoloogiast (“Bhagavata Puranast”) leiab loo ilmaloome sünnist üheainsa sõna alusel, kuhu kogu loome ajend oli juba kätketud.

Seda kõike mõistes peaks olema ka selge, et keel ei saa kunagi olla lõplik, tema seosed pole lõplikud, sest iga kõneleja loob need mõnes mõttes ikka jälle justkui uuesti. Oleks see teisiti, puuduks vajadus edasise tähendusloome – kirjanduse jmt – järele; kui keele kogu võimalik tähendus oleks juba algusest peale paigas, puuduks meil võimalus selle läbi maailma mõtestamises ja peegeldamises uusi vaatenurki tabada. Võime küll kasutada samu sõnu, mida sajad ja tuhanded inimesed on aastasadade vältel enne meid juba kasutanud, ent kahe inimese kogemus ja taju elust pole kunagi identsed ning nõnda on ka tähendustel ja tundeil, mida keegi sõnadele omistab, alati uusi nüansse ja varjundeid. Sõnad on ühtaegu nii universaalsed kui ka isiklikud ning meile kasulikud sedavõrd, kui aitavad meil maailmast – ja meist enestest selles – paremini aru saada, maailmaga kommunikeeruda.

Ehkki kasutame kõik ühtsama sõnavara, on igaühe keel unikaalne. Foto: Glen Carrie, Unsplash

Mida tähendab see kõik meie tänasel, üha jaotunumal sotsiaalpoliitilisel maastikul? Ilmselgelt leidub neid, kes tahaksid kogu keele standardiseerida, ja seda mitte ainult keeleliselt, vaid ka moraalselt – sestap eri algatused keelekasutuse normeerimiseks ja pärssimiseks. Vaatamata selliste püüdluste ehk pealtnäha üllastele sihtidele tuleks ometigi küsida, kas nende saavutamise meetod ei lähe vastuollu keele enda sisemise tõe ja seadustega – püüd omistada sõnale vaid üht võimalikku tähendust, seda enam ühtainust moraalset tähendust, näib möödapääsmatult ühildamatu keele loomuliku paindlikkuse ja isiklikkusega.

Sest mida see tähendaks, kui ütleksime näiteks, et seesugune lihtne sõna nagu “mets” saab tähistada ainult boreaalset metsa, või siis jällegi ainult džunglit (mis on iseenesest laensõna hindi keelest, kus see tähendab – “metsa”)? Või vastupidi, kui ütleksime, et määratlused “boreaalne” ja “troopiline” pole küllalt kaasavad ning igasugust metsa tuleb seepärast edaspidi nimetada eristamatult vaid “metsaks”? Kas ei kõlaks säärane taotlus meile absurdsena, kas me ei eeldaks, et igaüks kõnelebki metsast omaenda taustast ja kogemusest lähtuvalt ning kui peab selle sõnaga silmas ka teistsugust looduskooslust kui keegi teine, ei piira see ometigi viimase vabadust omaenda assotsiatsioonidele ja tõele? Mida rääkida siis veel asjust, mis on palju mitmetahulisemad ning seotud sügavuti meie olemuse ja identiteediga. Võiks ju näiteks nõuda, et kui keegi suudab kõigi jaoks üheselt ära määratleda, mis on “viha”, peaks ta samavõrd standardselt suutma ära määratleda ka selle vastandi – armastuse. See teeks aga inimese suurimast annist mingit laadi ideoloogilise konstruktsiooni – mis on omane eeskätt totalitaristlikule maailmale.

Elif Shafak, Türgi juurtega briti kirjanik ja kõneleja, küsis hiljaaegu oma suurepärases essees “Kuidas lõhestatuse ajastul kainet mõistust hoida” (How to Stay Sane in an Age of Division), kas täna Läänes pead tõstev kriis pole tegelikult mitte tähenduste kriis. Ta kirjeldab meie sotsiaalpoliitilist olukorda “leekiva sõnaraamatuna”, öeldes, et mitmed tähendused, millega viimastel kümnenditel olime harjunud, näivad korraga süttinud, ja sellal kui püüame päästa, mis päästa annab, tuleb paratamatult uuesti üle küsiida, mida mõned meie kultuuri ja ühiskonna alusmõisted ikkagi tähendavad – sõnad nagu “vabadus”, “demokraatia”, “identiteet” jne. Pandeemiajärgses maailmas – mille poole Shafaki essee ennekõike pöördub – seda enam.

Kas keele liigne piiramine ei vii meid lõpuks mitte tähenduste kriisini? On neid, kes arvavad, et me senine sõnaraamat põleb. Foto: Freddy Kearney, Unsplash

Kui ühiskond pöördub lõhestatusse ja intellektuaalsesse sissisõtta, teeb seda paratamatult ka keel. Sõnad muutuvad relvadeks ja liikmemärkideks, mida üksteise pihta pilduda – igaüks ikka oma “õigeima” tähendusega. “Solvatuks” saab lõpeks ennast soovi korral kuulutada vaat et millest tahes, valest asesõnast kuni nimetuseni “ameeriklane”, kui Stanfordi Ülikooli hiljutist (ehkki tänaseks kõrvale pandud) “kurjusesõnade nimistut” (list of harmful language) uskuda. Standardiseerides mitte üksi keelt, vaid ka selle tähendust, muutub säärane relvistus paraku seaduseks. Ühendriikide ajakirjanik Robert Lane Greene on aga täheldanud juba kümnendi eest, ja kahtlemata õigustatult, et “keelepoliitika on tihtipeale vaid vahend edendamaks muud valitud poliitikat, tehes seda ühe meie iseloomulikuma identiteedimarkeri kaudu”.

Mida enam saab keelest jäik ja rangelt normeeritud seadustik, seda jäigemaks muutub kogu meie taju meid ümbritsevast maailmast, ning keelde kätketud avarus jääb ahtaks. Jääme vaid sammu kaugusele ettekirjutusest, millisena maailma tuleb näha. Mõttevabadusegi piiramine näib olevat sellise hoiaku paratamatu kaasnäht. Nagu ajaloost ja kogemusest teada, olgu N. Liidu või kommunistliku Hiina loosungitest, saab poliitilised üleskutsed vendlusele ja sõprusele kergesti pöörata opositsiooni takistamise vahendiks ning õigustada nendega üleüldist kontrolli. [i] Peaksime ju mäletama, kuidas uhkustunne oma rahvuse ja pärandi üle oli Nõukogude režiimis üksjagu lähedal “rahva vaenlase” tiitlile. Täna võib sarnast identiteedipoliitikat näha pead tõstmas niinimetatud ärklemise ideoloogias, kus püüd suuremast kaasatusest võib kergesti lõppeda eristuvate identiteetide kadumisega, nagu eelmainitud Stanfordi dokument juba kinnitust annab.

Keelega manipuleerimine annab harva oma väidetud, ihaldatud tulemuse – palju tõenäosem on vastupidine reaalsus. Lahkus, hoolivus ja isiklik lugupidavus teiste inimeste ja elusolendite suhtes on midagi, mis saab õitseda vaid isikliku vaba mõtte ja tähenduse maastikul. Nad võrsuvad vaid siis, kui igaühel on vaba voli nende tähendust uurida, neid omaks võtta. Selle asemel, et otsida keelekasutuse üle täiendavaid regulatsioone ja norme, tuleks ehk hoopis otsida paremaid viise kaitstavate väärtuste kehastamiseks, ühiskonna liidrite poolt ennekõike, ning hoida ühiskond arutelule avatud. Kirglik püüd reguleerida keelt punktini, kus eeldavatalt enam mitte keegi mitte kedagi solvata ei saa, jääb oma absolutismis alati utoopiaks, seejuures on leviv ohvrimentaliteet – oma tegelike haavade ja sõltumatu eneseväärtuse tunnistamise asemel – vaevalt kedagi päriselt aidanud. Kirjandushuvilisena mõtlen tihti sedagi, et kas ei õpetanud Astrid Lindgreni või Roald Dahli kummalisemadki tegelaskujud mulle tegelikult hoopis hoolimist, ning loova inimese kujutluse suurust, ja seda hulga enam, kui ühestki nende “kaastundlikust” ümberkirjutusest võib loota. Ravimaks vilja, tuleb alustada juurtest. Sest kes on see, kelle sõna on päriselt vaba? Ei keegi muu, kui see, kelle mõte on vaba, ja kelle unistus on vaba. See, kes suudab aduda maailma ühe otsatu, suhete ja seoste tervikuna.

[i] vt nt Martin, Terry. Affirmative Action Empire: Nations and Nationalism in the Soviet Union. Cornell University Press, 2001.

Vabaduste portaal on loodud ja toetatud inimeste poolt nagu Sina.
Liitu vabadused.ee toetajatega
Toetan
Telli järgmine artikkel oma e-posti aadressile

Me hindame sinu privaatsust ja ei jaga sinu kontaktandmeid mitte kellegi teisega. Tutvu meie privaatsustingimustega.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare