Majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo juhitavas ministeeriumis valminud „LGBTIQ-inimeste võrdsete võimaluste edendamise aluspõhimõtted ja tegevuskava 2025–2030“ eesmärgina kirjeldatakse püüdu parandada LGBTIQ-inimeste võrdseid võimalusi Eestis ja seda paljudes valdkondades, alustades haridusest ja lõpetades seadustega. Dokumendis leitakse, et Eesti LGBTIQ-inimestel ei ole teistega võrdseid võimalusi, kooliõpilastele ei räägita piisavalt LGBTIQ-teemadest või on seda tehtud negatiivses võtmes. Seega on nad ilma jäänud teadmistest nende endi kohta, kogevad koolikiusu ja enesetapumõtteid ega ole ka hiljem tööl „oma juhtidele või klientidele LGBTIQ-inimesena väljas“. Tegemist olevat struktuurse probleemiga, kus eri valdkondades ei arvestata LGBTIQ-inimeste vajadustega piisavalt ning üksikutest tegevustest jääb väheks.
Seega seab tegevuskava plaanid, et probleemi lahendada paljude valdkondade kaudu. Hariduses tuleb arvestada LGBTIQ-õppuri eripärade ja arenguvajadustega ning LGBTIQ-teemad tuleb lisada eri õppeainetesse sobivates seostes. Õpetaja kutsestandardisse aga “seatakse ootus, et õpetaja oskab tagada LGBTIQ-õpilastele kaasava, võimestava ja turvalise õppekeskkonna”. Tasemeõpe peab sisaldama “teaduspõhiseid teadmisi LGBTIQ-õpilastele ja noortele kaasava, võimestava ja turvalise keskkonna loomiseks”, mida valdkonna spetsialistidele igal aastal asutakse õpetama.
Kavas on kujundada “LGBTIQ-inimesi võimestav õigusruum”, kus nende põhiõigused on tagatud ja kaitstud, sh on tulevikus keelatud tööelu kõrval diskrimineerida ka toodete ja teenuste kättesaadavuses. Perekonnaseisutoimingutes on “nutika rahvaarvestuse programmis” plaanis kohendada sooandmete muutmise sätete termineid, kuigi tegevuskava jätab täpsustamata, mis termineid ja kuidas. Ühtlasi soovitakse värskendada sooandmete muutmise menetlust, sh teha seda tahteavalduse alusel, ning plaanis on uurida võimalust võtta kasutusele “kolmas sootähis” koos selle õiguslike ja majanduslike tagajärgedega. Kahjuks jätab dokument selgitamata, mida peetakse silmas “kolmanda sootähise” all.
Tegevuskava järgi on plaanis teha tööd selle nimel, et seksuaalse sättumuse, sooidentiteedi, soolise eneseväljenduse ja sootunnuste alusel on keelatud vaenu õhutada ja et selline tegevus oleks karistusseadustiku järgi vaenukuriteona karistatav.
Inimkeskne tervisevaldkond aga peab pakkuma võrdseid võimalusi nii, et “LGBTIQ-inimesed elavad kaua ja on võimalikult terved kogu elukaare jooksul ning nende tervis ja heaolu on hoitud ja toetatud.” Arstid, õed, psühholoogid, nõustajad jt peavad oskama luua LGBTIQ-patsientidele “kaasavat, võimestavat ja turvalist keskkonda”. Ühtlasi jätkatakse trans- ja mittebinaasete inimeste hormoonasendusravi soodustustustega ning soolist üleminekut toetatava teabe jagamist.
Tööelus on eesmärgid sarnased ning juhid ja personalitöötajad peavad oskama luua “õiget” keskkonda. Personalile tuleb õpetada LGBTIQ-inimesi mõjutavaid psühhosotsiaalseid ohutegureid ja kuidas neid vähendada. Riigi eeskujuliku tööandja märgised peaks edaspidi hõlmama ka LGBTIQ-inimeste töökeskkonda. Näiteks märgiseid „Peresõbralik tööandja“, „Tervist edendav töökoht“, „Austame erinevusi“ ning „Hea töökeskkonna“ auhinda pälvivad tulevikus ilmselt üksnes need, kus on LGBTIQ-inimesi “kaasav, võimestav ja turvaline keskkond”.
Sisejulgeolekus on plaanis kujundada “piirkonnapolitseinikest kontaktpunkt LGBTIQ-inimeste ja politsei vahel” ning iga julgeolekutöötaja koolitus ja õpetus peab sisaldama LGBTIQ-teemasid. Näiteks kuidas reageerida just LGBTIQ-inimeste vastu toime pandud vägivallale ja kuidas nendega usaldussuhteid luua.
Muu maailm kärbib tasapisi sooideoloogia pealesurumist
Samal ajal võib aga mujal maailmas üha enam märgata vastupidiseid suundumusi. Näiteks Ühendkuningriigis on suurt tähelepanu pälvinud lastearsti Hilary Cassi koostatud aruanne (Cass Review), mille üldine soovitus oli soolise identiteedihäirega noori ravida terviklikumalt ja tõenduspõhisemalt. Seejuures peaks sooidentiteedi ravi käigus hindama ka lapse vaimset tervist ja neuroloogilisi arenguhäireid. Nimelt leidis dr Cass, et sooline identiteedihäire võib olla seotud näiteks autismi ja ATH-ga, aga on ka täiesti loomulik, et lapsepõlves ja noorukieas otsitakse identiteeti. Seejuures on harva vaja kliiniliselt sekkuda.
Sarnaseid soovitusi jagab ÜRO inimõiguste büroo (OHCHR) spetsialisti Reem Alsalemi uus aruanne „Sooline vägivald naiste ja tüdrukute vastu: uued piirid ja tekkivad probleemid”, mille järgi on sage olukord, kus soodüsfooria või sooline ebakõla esineb koos autismispektrihäirega. Aruande järgi on üha enam dokumenteeritud riskid ja tagajärjed, mis laste sotsiaalse ja meditsiinilise soovahetusega kaasnevad. Näiteks püsiv psühholoogiline stress või selle süvenemine, rahulolematus kehaga, viljatus, varane menopaus, suurem osteoporoosirisk, seksuaalne düsfunktsioon, rindade eemaldamise korral võimetus tulevikus rinnaga toita. Aruanne sedastab, et kui lastele selliseid “raviskeeme” määrata, eirab see laste õigust hea tervise järele ja on vastuolus laste huvidega. Paljud riigid on seetõttu asunud tasapisi suunda muutma, nt Brasiilia, Holland ja Ühendkungingriik, ja piirama laste ligipääsu puberteediblokaatoritele, vastassoo hormoonidele ja operatsioonidele.
Peale selle otsustas Ühendkuningriigi ülemkohus alles mõni kuu tagasi, et “naise” legaaldefinitsoon tugineb bioloogilisel sool ega hõlma transnaisi ehk end naiseks nimetavaid mehi. Kohtu hinnangul on sugu binaarne ehk inimene on kas naine või mees. Kohtunikud lisasid, et kui „sugu“ ei tähendaks ainult bioloogilist sugu, siis oleksid ühele sugupoolele ruumide, sealhulgas riietusruumide, kodutute öömajade ja meditsiiniteenuste pakkujad vastamisi tõsiste keerukustega. Seega kinnitas kohtuotsus, et vaid naistele mõeldud ruumidesse ei pea transnaisi lubama, nt varjupaika, naistehaiglasse ja spordivõistlustele.
Kui enamus allesjäänud eestlasi võtaksid omaks teadusliku soovoolavuse, saaks eestlastest paarikümne aastaga lõplikult lahti. – Palju odavam projekt kui mingi segaselt põhjendatud küüditamine või möödapääsmatu sõda.