Olen kirjanikuna Hiinas esinemas käinud kahel korral ja üles astunud kokku kuuel-seitsmel üritusel. Tuleb kohe mainida, et Hiina on üks väheseid riike, kuhu kutsutuna makstakse isegi luuletajale kinni kõik ta kulud ja paremal juhul pakutakse üsna korralikku esinemistasu. Ent see kõik ei juhtu siiski päriselt “tasuta”, kuna ütlus, et “kes maksab, tellib ka muusika”, jääb kehtima siingi.
Minu esimene külaskäik Hiinasse leidis aset 2016. aasta suvel, kui olin Sise-Mongoolias ehk põhjapoolses Hiinas, Qinghai provintsi Hainani Tiibeti Autonoomses Prefektuuris toimunud luulefestivali külaline. Tegu on piirkonnaga Hiinas, mille elanike enamuse moodustavad tiibetlased ning teatud määral ka mongolid, aga mis ei kuulu nö suletud Tiibeti hulka India piiri ääres lõuna pool – ametnik Tallinna Hiina saatkonnas küll erutub, kui näeb mu kutsel sõna “Tiibet”, ent viisa, mis mulle lõpuks siiski suuremate sekeldusteta antakse, kuulub kategooriasse “tähtis ekspert, kelle kohalolu Hiinas on kiiresti vajalik”.
Ligi paarikümne rahvusvahelise külalisega luulefestival algab kogunemisega Pekingis, kust meid järgmisel hommikul lennutatakse Xiningi linna, mis on Qinghai piirkonna pealinn. Sealt algab kaks päeva kestev bussisõit festivali toimumispaika Hainani regiooni keskuses. Nüüd sõidab meiega kaasa juba ka mitukümmend kohalikku osalejat – kes nad täpselt on, jääb mulle selgusetuks, esinemas näen neist väga üksikuid ning teistest ei jäägi muljet, et nad oleksid luuletajad. Edenemine teekonnal on ajuti aeglane, kuna mööda mäekülgedel väänlevaid maanteid on vaja tõusta u 3000 meetri kõrgusel asuvale Tiibeti platoole. Tee peal ööbime mulle nimetuks jäävas linnakeses.
Teekond Hainani pakub juba mitmeid huvitavaid kogemusi. Tuleb märkida, et külalisi koheldakse siin külaliste vääriliselt – laud on iga kord lookas. Kõned on alati pateetilised, käigu siis jutt luulest või Rahvavabariigi üllusest. Õhtuti tõstetatakse hoogsalt pitsi ja ses osas on agarad just kohalikud kaasasõitjad, kelle jaoks näib lausa staatuse küsimus, kelle lauas neil lubatakse end täis kaanida – kui õnnestub mõne kõrgema parteiametnikuga klaasi kokku lüüa, on õhtu korda läinud. Kujutan ette, et küllap umbes seesugused nägid välja nõukogude aja parteipeod. (Aga võib-olla näevad mõned tänasedki?)
Algusest peale on ka selge, et väliskülalistele ei taheta jätta aega ega võimalust omapäi kuhugi uitama minna – programm on tihe ja toimumispaikadesse saabutakse varakult. Mina söandan siiski ühes vahepeatuses välja hiilida ja kohtan linnatänavatel üht tiibetlaste perekonda, kes näib elavat otse tänaval. Voodid on tänaval, sööginõud on tänaval, kogu pere istub seal koos. Pilgus, millega nad mind vaatavad, puudub aga ometi pettumus või etteheide. Kontrast priiskava parteipeoga on üsna drastiline. Kirjutan sellest hiljem luuletuse “Möödujad”, mõtiskledes tiibeti kultuuri aluseks oleva budismi vaatest kõige paratamatule ja õnnistavale kaduvusele. Jätkuteekonnal näen muuhulgas paari valmisehitatud, inimtühja linna, ilmselt järgmistele “möödujatele”, kes oma küladest linnatänavaile deporteeritakse. Hävita inimese juured ja varem või hiljem ta murdub – niisamuti, kui murdub juurteta puu.
Luulefestival Hainanis on ühendatud kohaliku laada ja traditsioonilise ratsavõistlusega. Väliskülaliste luulet pääseb spetsiaalsesse jurtasse kuulama siiski ainult kutsetega, ehk et auditooriumiks on Hiina kommunistliku partei ametnikud, teised väliskülalised ja mõned üksikud kohale kutsutud tiibeti mungad. Luulekuulamise ajaks on kõigile ette kantud suur käntsakas liha, piim, tee ja puuviljad. Lisaks luulelugemisele tuleb igal külalisel teha ka lühike ettekanne teemal “Jõed ja lätted”, kus mina märgin, et kõik suured jõed koonduvad kokku väiksematest ojadest ja et neil kõigil on seepärast tähtsust – mille peale näen tiibetlaste silmi säramas. See on vist kõige poliitilisem avaldus, mida mul siinses kontekstis on võimalik teha.
Järgmisel päeval külastame veetootmistehast Jangtse jõe lättel. Siin esinevad luuletajad tehasejuhtidele. Kõned on jätkuvalt pateetilised, luule tähtsusest räägitakse samas toonis kui viisaastakuplaanist – mõlemad päästavad maailma. Õhtu lõpeb ühise tantsuga ümber lõkke tehase betoneeritud parkimisplatsil. Olla maailma ühe suurema jõe lättel on sellegipoolest harukordne ja liigutav, nagu ka (üritustevälised) kokkupuuted kohalike inimestega. Lummavad on lauskmaa kidurad karjamaad, kus kasvatatakse jakke. Kõik rohetab. Järjekordse kontrastina sellele näen aga läbi inimtühja maastiku tagasi sõites mõnes mäevahes hoopis silmapiirini kulgevaid päikesepaneelide välju.
Vähehaaval kuulen ka, kuidas luuletajatele on hakatud tegema ettepanekuid tõlkida oma keelde – eks ikka inglise keele vahendusel – üht kõrgel parteipositsioonil asuvat hiina autorit. “Me saame teile kahe nädala sees tagada kogu rahastuse,” öeldakse. Et antud autor – ja tõe mõttes olgu öeldud, et tema parteilisusest hoolimata pole tegu kehva luuletajaga – on õnneks või kahjuks eesti keelde juba tõlgitud, siis mina sellist ettepanekut ei saa. Või siis on eesti keel pakkujate jaoks lihtsalt liiga väike. Nii ei pea ma ka vaagima, mida ma neile ise vastaks, siis, kui üks teine, ettepaneku saanud luuletaja minult hämmeldunult nõu küsib.
*
Minu teine külaskäik Hiinasse saab alguse Hongkongist, mida olen, tõsi küll, külastanud varemgi. Olen siinse luulefestivali külaline 2019. aasta hilissügisel, pärast suurt protestisuve. Kohati toimuvad linnas endiselt kokkupõrked – üks metroojaam on suletud, vältimaks võimalust, et keegi tahtmatult tulevahetusse satuks – aga suuremalt jaolt on paik naasnud oma tavapärasesse rutiini. Ning kui välja arvata siin-seal kohatavad gräffitid, nagu “Hong Kong Forever”, või mõni tühja paberilehega protestija kaubanduskeskuses (kuna loosungid keelustati, protesteeriti sõnatult), ei oskaks mõnel pool linna konflikti isegi aimata. Kuigi sedagi kirjandusüritust rahastab suurelt jaolt Hiina riik, on sõnavõtud siin ometigi üsna avalikult Hongkongi vabaduspüüet toetavad ja liberalismimeelsed. Vahest on see kõik lubatud teadmises – mõtlen ma tagantjärgi –, et neist sõnavõttudest reaalselt niikuinii midagi ei muutu.
Hongkongi ürituste järel jaguneb luuletajate ring väiksematesse gruppidesse ning mina satun rühma, mis külastab kaht Hiina ajaloolist keskust, Hangzhoud ja Nanjingi. Suunduda Hongkongist mandri-Hiinasse on väga omapärane kogemus. Raske on millelegi otseselt osundada, aga tajumuse erinevus on väga tugev ja selge – Hiinaga võrreldes on isegi rõhutud Hongkong (vähemalt tol hetkel) nagu vaba maailm. Võib-olla annab tõuke selliseks arvamuseks ka esimene esinemine Hangzhous, kus iga luuletaja kannab ette kaks luuletust, misjärel esitatakse nende hiinakeelne tõlge. Tõlkeid on ette kandma tulnud (taaskord) keegi kompartei ametnik, kes saabub kohale silmnähtavas joobes ja vastavalt ka joviaalses meeleolus, teatades, et teie, luuletajad, ei oska üldse luulet ette lugeda, aga vaat mina olen käinud teatrikoolis ja mina tean, kuidas midagi tuleb ette kanda. Tema ettekanded ongi järgnevalt luuletuste sisust sõltumata ülepingutatult teatraalsed ja suurustlevad. Kõigil on tema räuskamisest piinlik, aga kõik naeravad ega saa midagi öelda, sest parteihierarhiaga tuleb leppida. Vaid üks ameerika poeet loobub oma pojast kõneleva intiimse luuletuse ettekandmisest. Tõlke kuulmisest see teda siiski ei päästa. Selgeks saab ka see, et isegi nii marginaalses vallas nagu luule ei ole võimalik siin riigis partei juures heas kirjas olemata midagi saavutada. Kõige varjus luurab seega tegelikult hirm, sest kui sind ükskord on juba oma sobimatuse või vastuhaku eest tühistatud, ei pruugi tagasiteed enam olla.
Üldiselt on seekordne üritus, mille patrooniks tunnustatud Hiina luuletaja Bei Dao, aga siiski üsna teistsugune kogemus kui Qinghai. Esiteks on kõik üritused avalikud ja arvuka publikuga, eriti Nanjingis on kuulajate hulgas ka palju tudengeid. Nanjingis, mis on muuhulgas UNESCO kirjanduslinn, külastame arvukaid raamatupoode (üks esineminegi on ühes nendest) ja tõdeda tuleb, et poed on ilusad ning kirjandust tõlgitakse hiina keelde palju, kusjuures köited on maitsekad ja kvaliteetsed. (Trükitakse arvestatav hulk lääne raamatuidki ju tänasel päeval tegelikult Hiinas.) Riik toetab ilmselgelt seda ettevõtmist, kuni sinnamaani, et Nanjingis leiab nö üldiste raamatupoodide kõrval igasugu eripoode – üks kenamaid neist kesk rohelist parki on näiteks pühendatud putukatest kõnelevatele raamatutele. (Võib küllap eeldada, et mõne parteijuhi isikliku huvi tõttu.) Maailm jõuab seega hiina lugejani küll, ainult et oluliste lünkadega – on terve hulk autoreid, keda hiinlaste jaoks maailma kirjandusloos ideoloogilistel põhjustel lihtsalt ei eksisteeri.
*
Mida öelda kokkuvõtteks? On mõned punktid, mille üle olen oma Hiina kogemuste valguses üksjagu mõtisklenud.
Esiteks: meilgi on viimastel aastatel olnud rohkem juttu sellest, kuidas riik peab kirjandust paremini rahastama. Ja peabki – nii väikeses riigis nagu Eesti on kirjanduskultuuri säilimine reaalselt võimalik vaid riigi teadvustatud toel. Aga ometigi võib sellel mündil olla ka teine pool ehk et tuleb end alati hoida valvel vaimu ja võimu liigse lähenemise eest, et ei juhtuks, et võim võtab rahastajana endale ka otsese või kaudse voli otsustada, milline loodav kultuur peab olema. Mõtisklen vahel, kui kaugel oleme ise siin läänes mõne teose või autori keelustamisest? Kahtlustan, et kui igast ideoloogilisest “kõrvalekaldest” viha ja vaenu otsida, pole see reaalsus enam mägede taga. Kirjandust on muutma asutud juba ka läänes, olgu siis “Pipi Pikksuka” või teiste raamatute näitel.
Teiseks: Hiina tiibetlased meenutasid mulle milleski väga nõukaaja eestlasi. Kui annan lõunasöögipeatusel ühele meiega kaasa sõitvale tiibetlasele mõned jüaanid, et ta leiaks mulle paar tiibeti muusika heliplaati – minu raadiotööle mõeldes –, siis lahkub ta väga entusiastlikult ja naaseb viie CD-ga, nõudes, et võtan vastu ka vahetusraha. Iga tähelepanu välismaailmast näib olevat neile kui õlekõrs, millest kinni hoida – mind tänatakse, et ma huvi tunnen. Veel pool inimpõlve tagasi olime ise samasugused maailmale unustatud rõhutud rahvas, Viru hotelli juures kingituseks saadud võtmehoidja või pastapliiats oli justkui eriline, vaba maailma puudutus. Ja ometigi kõlab siingi juba muu “progressiivse” lääne eeskujul üleskutseid omaks võtta narratiiv valge inimese absoluutsest “privilegeeritusest” ja “kurjusest”.
Ja kolmandaks: müstilisest Hongkongist peaks mõnikord kõnelema eraldi. Ma ei ole pärast sedasama 2019. aasta külaskäiku sinna rohkem sattunud ega oska täpselt öelda, mis on olukord nüüd. Mitmed mu sõbrad kolisid sealt vahepeal läände, mõni kolis ka tagasi. Seal toimunu on aga minule igatahes näiteks, et suuruse ja jõu vastu ei saa – kogu oma retoorikast hoolimata ei astunud ükski lääne võim reaalselt Hiinale vastu, sest see olnuks algusest peale kaotatud lahing. Kui tähtis on tegelikult suurvõimudele Eesti, näib selles valguses samuti omajagu küsitav.
Oli veel üks väike detail, mis mind Hiinas isiklikult häiris – üleüldine suitsetamine. Suitsetada võis näiteks isegi hotelliliftis. Pekingi õhusaaste on veel omaette teema. Pärast kaht päeva selles linnas köhisin ma sõna otseses mõttes kuu aega. Võib arvata, et selle valguses ei olnud vahetult pärast mu viimast sealkäiku Hiinast alanud koroonakriisi ülim mure rahva tervise pärast mulle just ülearu veenev.
Lõpetuseks tahan siiski öelda, et olen oma võimaluste eest Hiinat külastada väga tänulik. Tiibeti platoo on üks erilisemaid maastikke, mida kunagi olen näinud ning vanades linnades nagu Peking või Nanjing võib endiselt tajuda ajaloolisi kihistusi, hoolimata muutunud aegadest. Neid paiku kannab midagi muud kui vahetu elu-olu. Külaskäigud Hiinasse on tuletanud aga ka meelde vabadusi, mida naudime täna tihti neile eraldi mõtlemata. Meil on Eestis paljuski vedanud. Ja seda kurvem on, kui me saadud kingitust vääriliselt hoida ei oska.
