Mis meid rahvana veel ühendab?

Millegi hoidmine tähendab ühtaegu selle hapruse mõistmist.

Kui meeldib:
Jaga postitust:
Toeta järgmise loo valmimist
Toetan

Ühtsus saab sündida vaid tahtest ja taotlusest selle järele. Nii lõhestunud Eestit kui täna, mina aga kahjuks oma eluajast ei mäleta. Kas leidub veel meid liitev jõud ja väärtus, mis oleks laiem kui meid ülendav laulupidu?

Sellesuvise noorte laulu- ja tantsupeo järel on selle vastukajana kõlanud erinevaid mõtteid ja hääli. Mõned on rääkinud kogetud ülendavast ühendustundest, teised, et pidu on ülehinnatud ja ühtegi lõhet see ühiskonnas ei lahendanud. Mina viimaste hulka kindlasti ei kuulu ja usun, et kuniks laulupidu vaimukestlikuna püsib, on see ise üks meie pühadusi. Aga mure sotsiaalse võõrandumise ja kohatise näotegemise üle on mulle niisamuti mõistetav.

Üks, mille poole säärased üritused peaksid püüdlema ja mida saavutama, ongi küsimuse tõstatamine sellest, mis on see, mis meid eestlastena ja Eesti ühiskonnana praegu ja siin päriselt ühendab.

Lõhestunud Eesti

Pean tunnistama, et mina oma eluajast nii lõhestunud Eestit, kui täna, ei mäleta. Selle põhjuseid on küllap erinevaid, kuid ühe asjana jääb silma viimaste aastate sage ja teadlik panustamine poliitilisele vastandumisele ühisusepüüde asemel. Seda kategoorilisust on saatnud ka püüe näidata põhimõttelistena palju enamaid küsimusi kui neid, mis seda tegelikult on, mille tulemusena vastandutaksegi üksteisele ligilähedaselt kõiges. Ning kui sotsiaalmeediat uskuda, näib ühiskond need hoiakud suuresti üle võtnud – elatakse justkui kahes erinevas mullis, kus kõik kinnitab igaühele teda ennast, süvenevas veendumuses, et teise osapoolega ei ole millestki rääkida. Võib-olla ei mõeldagi seejuures enda pooldatavast jõust kui veatust või parimast, aga vähemasti nähakse selles ainsat vastukaalu jõule, mida mingil põhjusel enam ei sallita.

On muidugi tõsi, et maailmavaatelised erisused poliitiliste frontide vahel ongi väga suured ja lõhe väärtusruumide vahel laienev. Ometigi tasub selle juures meeles pidada, et identiteeti otsides on alati palju lihtsam leida seda vastandusest – “meie ei ole nemad” – kui iseenda peentundlikust äratundmisest ja määratlemisest. Nagu tasub meeles pidada sedagi, et juba Rooma-aegsest “divide et impera” (“jaga ja valitse”) juhtmõttest on teada, kuidas võimujanulise valitseja parim toetaja on lõhestunud rahvas, kes omavahel jageledes ei suuda ühte koonduda, et ebaadekvaatse riigijuhi võimu kõigutada, sest vastasena hakatakse nägema üksteist, mitte oma ühist ahistajat.

Et joontest moodustuks ring ehk üks kõikehõlmav tervik, peavad selle osad ja pooled olema omavahel ühendatud. Mathura joonistus “Vähehaaval” (pliiats, kuivpastell, 2017).

Praeguse lõhenemise ühe olulise veelahkmena võib ilmselt näha ka läinud aastate koroonakriisi või täpsemalt küll selle käigus rakendatud vaktsineerimispoliitikat: lubades ühele osale ühiskonnast põhimõttelisi õigusi, neid teisele printsipiaalselt keelates, ei tuleks imestada viimaste pettumuse ja võõrandumise üle. Seda enam kui nood nägid inimese tervist taandatavat ühele ainsale mõõdupuule, mis pealegi oma algul kuulutatud sihti viiruse leviku peatamisest ilmselgelt ei saavutanud. Erinevad ühiskonnad rakendasid samas olukorras erinevaid strateegiaid ja väljusid seetõttu kriisist ka erinevas sotsiaalse sidususe seisundis. Lähim ja lihtsaim näide on küllap Rootsi, kus ei kehtinud kunagi maskikohustust, alg- ja põhikoolid hoiti terve kriisi vältel lahti ning ka vaktsiinipasse ei kasutatud kunagi inimeste diskrimineerimiseks, plaan seda teha tõi inimesed tänavale ja jäi päriselt teostamata, sest ühiskond väärtustas suuremat ühtsust ja kaasatust. Eesti puhul tuleb minu meelest – sõltumata inimese isiklikest eelistustest antud vaktsiini osas – seevastu tunnistada, et seda ümbritsenud meetmed ja retoorika ei olnud ühtviisi suunatud ühiskonna võimalikult suurele sidususele ja kaasatusele, vaid pigem vastupidi, survele. Kaasnenud valuga ei ole poliitiline võim senini tegelenud ning see on jäetud suuresti ohvrite endi, “nende”, mitte “meie ühiseks” asjaks, või süüks.

Püha Eesti

Selleaastase laulu- ja tantsupeo juhtmotiiviks oli “Püha on maa” ning läbi Pärt Uusbergi suurepäraselt valitud kava ja noorte endi loodud vahelõikude püüdis üritus mõtestada meile pühaduse tähtsust ja tähendust. Olles mõistega eri kontekstides tegelenud, olgu siis eri religioone uurides või inimese hingestatust loomevallas püüdes, tahaksin sel samuti siin korraks peatuda. Sest nagu paljusid teisigi suuri sõnu, on ju sedagi võimalik muuhulgas kasutada kui pelka sisutühja loosungit.

Millegi pühadus väljendab esmajärjekorras seda, kuidas me millessegi suhtume. Millegi pühaks pidamine tähendab selle endast kõrgemale seadmist: püha on see väärtus või asi, mis igal juhul tuleb alles hoida, sõltumata hetke praktilistest kaalutlustest. Kui maa on püha, ei saa seda “teatud tingimustel” siiski rüvetada või rüüstada. Kui hiis on püha, ei saa seda uue põllu või maantee nimel maha raiuda. Kui jumalakoda on püha, ei saa seda suurema tulususe nimel turuplatsiks muuta. Vastasel juhul ei jää nende pühadusest suurt midagi alles. Pühaduse mõistmine ja tunnistamine eeldab seega ka arusaama, et on üldse olemas midagi, mis lasub meist endist ja me argivajadustest kõrgemal.

Millegi püha olemine tähendab ühtaegu aga ka selle hapruse mõistmist. Midagi raudkindlat ja monoliitset, midagi, mida miski ei mõjuta, pole tarvis eraldi pühadusse tõsta ja tallel pidada, kõik see püsib niigi. Püha on just see, mis hajub, katkeb, mureneb, kui me sellega kohaselt ei oska ümber käia. Millegi pühaduse mõistmine ja väärtustamine nõuab seepärast ka tundlikkust, valmidust tähtsustada mitte ainult musta ja valget, vaid ka nüansse, varjundeid, “tolmukübemeid”, millest kogu maailm koos seisab.

Häving leiab väga harva aset üleöö, enamasti algab see väikestest mõradest ja vigadest, mida me ei oska õigel ajal tähele panna. Kultiveerimaks ühiskonnas ja kultuuris millegi pühaks pidamist tuleb seepärast järjepidevalt kultiveerida ja rõhutada ka meie tundlikkuse ja tähelepanu tähtsust, detailide ja varjundite tähtsust. Ja arusaama, et pühadus ei säili iseenesest.

Üks Eesti väärtusi ja pühadusi on meie puutumata loodus. Kui see kaob, oleme ilmselt kaotanud ka osa oma identiteedist. Foto: Peegeldused Võlingi allikail Kesk-Eestis. Autor: Margus Lattik

Kui see maa on tõesti püha, peame me seda puudutavais otsustes esmajärjekorras, enne kõiki praktilisi kaalutlusi alati vaatlema nende mõju selle maa peenemale lõimele ja pärandile. Metsal pole meile mitte ainult praktiline väärtus, metsa minnes taastume psüühiliselt mitte sellepärast, mitu tihumeetrit puitu seal lasub, vaid sellepärast, milline on tema elurikkus ja kooslus, milline on tema peenem kude. Meri, kus meie pilk saab vanavanaisa kombel kulgeda vabale silmapiirile, ei ole paratamatult seesama, mis meri, mida palistavad betoontuulikud. Mitte ainult mateerial, vaid ka meie maastike pärandil ja meie ümbruse vaimul on meie säilimises ja olemises põhimõtteline väärtus. Tundus kindlasti märkimisväärne, kui paljud kõnelejad kasutasid oma laulupeokiituses viiteid just loodusele. Kui paljud meist teavad ja teadvustavad, kui rängalt seesama loodus on tegelikult ekspluateerimise surve all, on küllap omaette küsimus.

Ühenduv Eesti

Kui naasta viimaks algul tõstatud küsimuse juurde, et mis on veel see väärtus, mis meid endiselt ühendab, tuleks esmalt vast mõista, et maa on alati tähtsam kui riik. Viimane on tegelikult paljuski vaid raam või kest maa sügavama tuuma ümber. Riik on inimese moodustis, maa olemus on põlisem ja mitmekihilisem ja seeläbi on see ka püha. Kui hävib maa, jääb riigist alles vaid vorm. Kui hävib riik, aga püsib maa, saab ka maad hoidev riik selle ümber jälle võrsuda, nagu me endi ajalugu seda meile on kinnitanud.

Ühtviisi tuleks mõista, et vabadus ei ole esmajärjekorras mitte poliitiline kategooria. Vabadus on taju ja tunne, oma võimete ja võimaluste uskumine sügaval meis enestes. Vabadust ei anna meile mitte võim, vaid vabaduse peame me igaüks päevast päeva ise valima. Üks suuremaid vigu, mis me oma kollektiivses eneseteadvuses oleme taasiseseisvumise järel teinud, on minu meelest see loidus, millel oleme lasknud settida, arvamaks, et riikliku iseseisvumisega sai vabadusvõitlus läbi. Vabadus nõuab ometigi pidevat hoolt ja nüansirikast tähelepanu nii meie eneste, võimu kui ka laiemalt ühiskonna suhtes. Poliitilise vabaduse sügavamaks väärtuseks on hea seista just meie isiklike, olemuslike vabaduste eest ning on oluline, et nende asjade tähtsusjärjekord ei muutuks.

Eesti ühisuse kõrghetk: Balti kett aastal 1989. Oma vabaduse peame aga ometigi igaüks ise päevast päeva valima, kuna see on esmajärjekorras isiklik, mitte poliitiline kategooria. Foto: Jaan Künnap, Wikimedia Commons.

Usun, et ühisuse leidmiseks peaksime alustuseks tunnistama, et elame taas ühel ideoloogiliselt laetud ajastul ja mitte igasugune ideoloogia ei toimi meie ja meie vabaduse teenistuses. Maa pühaduse mõistmine peaks meid ideoloogilisuse juurest tagasi juhatama aatelisuse juurde, sinna, kus tunneme vastutust ennekõike iseenda, oma maa ja rahva, mitte kogu maailma hädade ja võib-olla kujuteldavategi hädade ees.

Võiksime loobuda ka otsimast iseendi hulgast vastaseid, hoiakust, kus igas asjas saab ainult olla meie poolt või meie vastu. Võiksime, maa pühadust austades, lahti öelda kõige surumisest kahesuslikku tunnelisse, kus eksisteerivad vaid õige ja vale ning iga põhimõtteline “õige” õigustab ära ka kõik sellega kaasnevad vead või küsitavused. Just selline on ideoloogiliste mõjuvõimude maailm, millele meil ometigi pole kohustust alluda. Sest kui on üldse olemas üks ühemõtteline, vankumatu “õige”, siis on see see, et meie maa on meile püha, nagu me ka äsja oma pühal peol enestele kinnitasime.

Realistlikumas vaates on mul siiski vähe lootust Eesti kiireks ja põhimõtteliseks tervenemiseks, mõeldes “tervenemisest” kui “lõhestumise” vastandist. Kahtlustan, et selleks peab meie poliitmaastik oluliselt muutuma ja esile kerkima teistelt alustelt toimivad liidrid ja nägemused. Praegu on selleks raske näha valmidust nii võimukandjate endi kui ka piisavalt laia üldsuse hulgas. Lahendust saaks pigem otsida kogukondade tasandilt.

Oluline tundub ses protsessis siiski ka meedia roll, mis peaks truu seisma selgema ja ausama kriitilisuse eest võimu suhtes, sõltumata tolle ideoloogilisest vaatest. Ajakirjandus kehastab “neljandat võimu” lõpeks vaid eeldusel, et mõistab oma kestvat vastutust säilitada sõltumatus poliitiliselt määratletud moraalist. Vähima võimalikuna peaksime aga loobuma kartmast keerulisi ja valusaid küsimusi, seda laulupeolgi, ja kindlasti loobuma soovimatusest paluda üksteiselt oma eksimuste andestust. Seniks, kuni selline reaalsus saab teostuda, jääb laulupidu endiselt meie maa ja kultuuri oluliseks tuiksooneks, mis isegi siis, kui see ise ühtegi lõhet ära ei lahenda, hoiab vajadust selle järele meil vähemasti meelel. Niikaua, kui sedagi üritust ei rakendata mõne poliitilise või ideoloogilise vankri ette, on meil lootus maa ja rahvana alles. Isegi siis, kui vahel on tunne, et seda lootust tuleb enesele üsna kasinatest raasudest veel hingesoojaks kokku koguda.

[Artikkel on varasemal kujul ilmunud ERR-i veebis.]

Vabaduste portaal on loodud ja toetatud inimeste poolt nagu Sina.
Liitu vabadused.ee toetajatega
Toetan
Telli järgmine artikkel oma e-posti aadressile

Me hindame sinu privaatsust ja ei jaga sinu kontaktandmeid mitte kellegi teisega. Tutvu meie privaatsustingimustega.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare