Looking at it, not seeing it.
– Marillion, “House”
Näitleja Adam Driver tegi mõned aastad tagasi antud teleintervjuus tabava märkuse, kui arutles oma rolli üle “Tähesõdade” viimases filmiseerias. Tema kehastatud tegelaskuju Kylo Ren on tolles loos galaktilise impeeriumi türanlik valitseja, Esimese Ordu ülemjuhataja, kes püüab saavutada kõikehõlmavat kontrolli universumi üle ning purustada vastupanu, taganemata selle nimel rõhumisest ega ka vägivallast. Driver, kes on nüüdseks olnud kahel korral Oscari kandidaat, märkis, et näitlejana ei mõtestanud ta oma tegelast siiski mitte kurjusena, vaid üksnes juhina, kes tahab ellu viia seda, “mis on õige”.
Tähelepanek jäi mulle kõrva ning kõneles Driveri andest ja läbinägelikkusest näitlejana, sest nagu ajalugu meile kinnitab, ei ole türannidest valitsejad tõesti reeglina oma õigsuses kunagi kahelnud, veel vähem pidanud end kurjusest vaevatuks, hoolimata kogu oma kordasaadetud julmusest. Õigupoolest on tõde vaat et vastupidine – reeglina on just kõige autoritaarsemad ja tundetumad ideoloogiad need, mis esitlevad end kõige üllamate, õiglasemate ja sallivamatena. Enda arvates seisavad just nemad elu tõeliste väärtuste ja vooruste eest ning loovad uut ja paremat ühiskonda. Erinevalt Hollywoodi superkangelaste vaenlastest, kes tihtipeale lausa imetlevad oma kurjust, on päriselt harv, et kurjus ka ise ennast ära tunneks ja sellisena üles tunnistaks.
Võib meenutada, kuidas Nõukogude Liidus oli kuriteoks kahelda, kas kommunism ikka juhatab oma represseeritud rahva helgesse tulevikku ja kuigi selle režiim oli hukanud aastatega kümneid miljoneid, kujutati plakatitel ikka juubeldavad nägusid, mis kuulutasid maailma õnnelikemat ja vabamat ühiskonda – hoopis liberaalne Lääs oli väidetavalt see, kes oma inimestest ei hoolinud. Ka Natsi-Saksamaa väitis end sarnaselt püüdlevat rahvuslikku ühtsuse ja õitsengu poole, ning “põdurate” kõrvaldamine selle käigus teenis väidetavalt vaid kaugemat ühiskondlikku hüve. Hilisemast ajaloost leiame näite Kambodža punastest khmeeridest, kes viisid aastail 1975–1979 oma maal järjepanu läbi massihukkamisi ja hävitasid lõpuks hinnanguliselt veerandi elanikkonnast, ent just nemad nimetasid riigi ümber Demokraatlikuks Kamputšeaks. Ning sarnaselt on Aafrika üks kõige autokraatlikumaid ja korrumpeerunumaid võime pikka aega olnud Kongo Demokraatlik Vabariik. (Teiseks näiteks sealt mandrilt on Rwanda 1994. aasta genotsiid, kui riigis prevaleerivanud hutude liidrid tahtsid maha tappa kogu tutsi hõimu, põhjendades seda “puhtakujulise kurjuse” välja juurimisega.)
Adam Driver lisas intervjuus despootlike liidrite kui kurjuse kohta sedagi, et neile on omane arvata, kuidas “kõik, mida nad teevad, on moraalselt õigustatud ja nad ei peatu seepärast oma eesmärkide elluviimisel õieti millegi ees, ega ole ka võimelised ära kuulama teisi.” Teiste puhul, arvas ta, säilib inimeses südametunnistusena tuntud enesevaatlus – “juhul, kui inimene selleks vaid aega võtab” – ja seetõttu suudab ta oma minapildist vajadusel ka sammu tagasi astuda. Ta säilitab kriitikameele oma arvamuste pealtnäha vääramatu tõepära suhtes.
*
Teine huvitav fantaasiavalla kujutus ülimast kurjusest leidub J.R.R. Tolkieni romaanitriloogias “Sõrmuste isand”, kus seda kehastab Sauroni kõikenägev silm. Too suudab end suunata kuhu tahes ja mis oluline, sel puudub laug – mis tähendab, et silm ei peata teiste jälgimist isegi mitte silmapilguks. Et just sellisele silmale on Tolkieni loos antud totaalse võimu ja pahatahtlikkuse tähendus meenutab paljuski totalitarismi püüdu tungida inimese eraellu ja lõhkuda selle privaatsust – kohustada inimest ette kandma oma meelsusest või teavitama oma asukohast. Sauroni silm meenutab sümbolina seejuures kõhedust tekitavalt uusi jälgimistehnoloogiaid – üha arvukamaid turvakaameraid ja näotuvastussüsteeme.
Maailmavaatelt totalitarismivastane Tolkien, kes lõi oma kujutuse kurjusest Esimese maailmasõja rindel saadud isiklike kogemuste põhjal, uskus, et kurjusel puudub võime midagi luua – see suudab vaid matkida ning püüdlebki kontrolli poole just oma loova ja vaimse impotentsuse tõttu. “Kurjus ei saa midagi luua,” tähendas Tolkien, “see suudab on vaid moonutada ja hävitada seda, mille headus on oma jõu läbi rajanud ja loonud.”
Kujund igijälgivast silmast on ehk aga ka autori viis väljendada, et inimelu privaatsuses on midagi püha ja puutumatut ning juba jälgimise fakt ise röövib midagi meie vabadusest ja terviklikkusest (“pühadus” ja “terviklikkus” on seejuures mõisted, mis on paljudes keeltes juba etümoloogiliselt seotud – nt ingl k holy ja whole). Adam Driveri kehastatud fantaasiategelase puhul teostub sama jälgimisiha läbi tema vägivaldse mõtetelugemise võime.
*
Eraelu puutumatuse kõrval on lääneliku liberalismi üks peamisi alustalasid olnud inimese väljendusvabadus, ja seda ka siis, kui kõneldakse midagi, millega teised ei nõustu. Valgustusajastust peale ei ole tõde enam olnud vaimulike privileeg, vaid on selgunud eri hüpoteeside kaalumisel ning on harva olnud lõplik. Nagu mitmed vaatlejad, eesotsas briti filosoofi John Gray’ga, on hiljaaegu aga väitnud, ei ole see tänases ühiskonnas enam nii. Ikka levinum on pidada enda arvamustele vastandujat – ning hüperliberaalne vasakideoloogia näib selles eriti agar – mitte lihtsalt inimeseks teistsuguse seisukohaga, vaid kellekski ebamoraalseks, sisuliselt kurjuseks.
Trend näikse alguse saanud poliitikast, enim küllap Donald Trumpi valimisega Ühendriikide presidendiks 2016. aastal, ning samasse aastasse jäänud Brexitiga, kuid on sealt ammu kandunud palju isiklikumasse sfääri. Võib ses osas meenutada koroonaaegseid üleskutseid eraldada mittevaktsineeritud kogu ülejäänud ühiskonnast (või mõnel hinnangul nad suisa vangi panna) või inimtekkelise kliimamuutuse mittetunnistamise kriminaliseerimispüüdeid. Ikka enam valikuid, mis on varem kuulunud inimese eraeluliste otsuste hulka, on muutumas või muutunud ühiskondliku ja moraalse aktsepteeritavuse küsimusteks. Ent kui me ei vaata teise inimese teistsugust ilmavaadet või seisukohta enam pelgalt kui eriarvamust, vaid hakkame selles a priori nägema põhimõttelist pahatahtlikkust, lakkab meis ka taju vägivallast, mida me selle inimese õiguste rikkumisega sooritame. Eriarvamused pole siis enam mitte lihtsalt arvamused, millega me ei nõustu, aga mida me ühiskonna sügavamate väärtuste alalhoiu nimel siiski sallime või paremal juhul isegi tervitame, vaid neist saab “viha”, “solvang”, “desinformatsioon” jmt. Nende mahasurumisest saab aga vaat et ajastu moraalne kohus – “kurjus”, mille vastu tuleb võidelda.
Vast ei ole juhus, et jõuame seeläbi tagasi kirikliku või religioosse keelekasutuse juurde. Isegi kui ka kirik ise on mõne tänapäevase mõtleja poolt kuulutatud “kurjuseks”, nt Richard Dawkinsi sõnades, näib, et ühiskonnana tõmbume me ometigi ikka jälle tagasi baasmõistelise, religioosse sõnavara juurde. Ainus erinevus on see, et saabunud ajastu preester ei ole mitte paavst või pastor kantslis, vaid empiriiline teadlane, poliitik või mõni oma sotsiaalsele minale andunud moraalijüngrist ühiskondlik aktivist. Nemad on nüüd need, kes tahavad otsustada, kes meie seast on patune ja kes püha, kes üllas ja kes vääritu – kes on oma koha ühiskonnas üldse ära teeninud ja kes mitte. Ja nende sihtki näib olevat üsna sama mis kunagi kirikul – ühiskonna puhastamine pahelikkusest. Ainult et kui varem jäi ihaldatud paradiis surmajärgsesse maailma ning seniks tuli see leida ennekõike oma südames, siis nüüd on taotletav ideaal suuresti siin ja praegu toimiv ühiskondlik ja poliitiline tasalülitus.
Alles hiljuti võisime ju kuulda Driveri mainekat kolleegi Robert De Nirot nimetamas ekspresident Trumpi “puhtakujuliseks kurjaks” ning India taas ametisse vannutatud peaminister Modi väitis, et opositsioon on riiki alles jäänud kurjuse kants. Mõned aastad tagasi kirjeldas endine ÜRO ülemkomissar ka fossiilkütustest tingitud kliimamuutuste eitamist kui “pahatahtlikku ja kurja”. Ja need on mõistagi vaid mõned näited. Suurim oht on siin just selles, et niipea, kui nimetada kedagi “kurjuseks”, minetab too sisuliselt kõik õigused – “kurjus” ei väärigi ju dialoogi ega kompromissi, laua äärde lubamist, “kurjusega” pole millestki rääkida. Sel vaat et puuduvad inimlikud omadused. Ja selles arvamuses on muidugi peidus ka oma tõetera – massimõrvarite või sadistlike diktaatoritega ei olegi suurt midagi arutada ja pole põhjust nende soovidele vastu tulla. Midagi on aga ühiskonnas valusalt nihkesse läinud, kui sama silt saab käibefraasiks, millega oma oponente tühistada, hindamata päriselt omaenese argumente ja ambitsioone. Muuhulgas sedagi, kas viimaste hulka ei või mitte kuuluda iha näidata ja tunda ennast teistest paremana – moraalsema ja vooruslikumana kui kõik teised.
1926–1954 hinnanguliselt 30 miljonit inimelu.
(Joshua Oppenheimeri paljukiidetud dokumentaalfilm “Tapatöö” Indoneesia 1960ndate “kommunismivastastest” hukkamistest on samuti üks ilmekaid, olgugi et iiveldamaajavaid näiteid ühiskondliku “puhastustöö” armetust moondumisest hulga suuremaks vägivallaks, kui see, mille vastu väidetavalt heitlema asuti.)
*
Niivõrd kui oma ühemõttelise õigsuse eeldamist võib pidada religioosseks ideeks, kuulub see päriselt siiski vaid korrumpeerunud ja dogmaatilise religiooni juurde – sinna, kus religioonis nähakse vabandust isiklikuks üleolekutundeks, mitte aga hingekohust süvenevaks sisekaemuseks ja teenimisvalmiduseks. Poliitikas on sama kalduvust soodustamas vajadus igas olukorras “säilitada nägu” (mis tähendab paradoksaalselt reeglina just “maski” kandmist, nii nagu seda teeb ka Driveri tegelaskuju “Tähesõdades”) ja mitte kunagi avalikult tunnistada oma vigu, hirmus kaotada seeläbi valijate hääli. Võimuiha püüab end alati näidata süütu ja omakasupüüdmatuna, aga tõe otsimisest saab selle mõjuvallas hoopis püüd seda ainuisikuliselt omada. Üleskutsed saavutada oma tegevuskava “ükskõik mis vahenditega” peaksid seetõttu meid alati ärgitama valvsusele, kuulugu nood mistahes leeri ja kandku mistahes nimesid.
Ehk sellest olulisemgi on aga märgata – oleme unustamas kõige ilmsemat, seda, et kurjuse, nagu ka headuse seeme leidub igaühe südames. Küsimus on vaid selles – nagu ka nüüdseks “vastuoluline” J. K. Rowling on oma Harry Potteri lugudes märkinud (isegi kui mõte ise pole maailma vaimutraditsioonides muidugi ei algupärane ega uus) –, kumma ajel me tegutseme. Adam Driver jõuab oma intervjuus kurjuse juurpõhjusele üsna lähedale, niivõrd, kui see mõne lihtsa lausega on võimalik. Küsimus on inimese soovimatuses pühendada aega oma südametunnistusele ja pärida endalt, kui palju õigust meil tegelikult on meist teisiti mõtleva inimese üle automaatselt moraalset kohut mõista. Võimetuna teisi ära kuulata, nagu Driveri kehastatud galaktiline valitseja, võime aga arvata – olgu siis oma mikro- või makroilmas –, et meie kavatsus või agenda on igal juhul õiged ja meetmed nende rakenduseks möödapääsmatud. Näib, et just selle asjaolu märkamata jätmisest saab aga kurjus enesele tihti enim voli.
[päise foto: Thomas Evans, Unsplash]
Aitäh mõtlema paneva artikli eest.