Maailmal on palju erinevaid mõõtmeid. On olemas nähtav ja on nähtamatu, on mõõdetav ja on ainuüksi adutav tasand. Mis ühikuga mõõta luuletuse suurust, mis kaalunumbrit omistada kogetud headusele või ilule? On niisiis kogemusi ja nähtusi, mis võivad kanda meie elus väga suurt tähtsust, ent millele meil ei õnnestu ka parema tahtmise juures anda ühest, objektiivset mõõtu või määratlust.
Üks neist on minu jaoks loodus. Mulle on raske, kui juhtub, et mul ei õnnestu tükil ajal looduses käia. Eelistatult kusjuures justnimelt käia – kõndida, või ka joosta, olgu aastaaeg mis tahes. Kui mõtlen tagasi, on mu elu kõige enam rahuldust pakkunud ajad olnud just need, kus mul on õnnestunud regulaarselt metsas, rabas, niitudel, jõe või mere ääres olla. Vahest on see pakkunud mulle isegi suuremat rahuldust kui näiteks mõni viljakas loomepalang. Isegi kui viimane võib olla õnnistav.
Looduski on minu jaoks ühtaegu nii nähtav kui ka nähtamatu. Võime teda küll mõõta – mitu ruutkilomeetrit metsa, mitu tihumeetrit puitu selle sees, mitu meetrit järvel sügavust, jne – aga kogemus loodusest sõltub lõpuks ikka eeskätt sellest, kuidas me teda adume. Loodus laseb meelel puhata inimese enda loodud maailmast, vabastab meid hetkeks meie eneste raamistusest ja loogikast, peegeldab meile tagasi seda osa meist, mis on sügavam ja instinktiivsem kui kõik me arutlused, arvamused, mõtleminegi. Looduses vabaneme vähehaaval meisse talletunud mürast, lülitume ümber teistsugusele rütmile.
Teadvustame me seda või mitte, loodus on justkui osa me alateadvusest – loodus tuletab meile meelde, kust ja milliste tajude keskelt me pärit oleme. Ja ma ei mõtle seda isegi mingis darvinistliku evolutsiooniteooria mõttes, vaid selles tähenduses, et suurema osa oma olemasolust on suurem osa inimkonnast elanud looduse keskel või läheduses. Miks muidu viiksime haigele lilli, miks muidu hoolitseksime lemmikloomade eest, kopeeriksime mänguasjadega elusat? See kõik on lüli meie minevikuga, meie janu looduse puudutuse järele ka siis, kui oleme ise sellest võõrandunud või sellest kaugel.
Peale rahustuse, tasakaalustuse, on loodusel minu jaoks veel üks oluline mõju või mõõde. Loodus tuletab mulle meelde, et olen osa suuremast tervikust. Miks nurmenukk õitseb? Miks kuldnokk pesakasti pesa teeb? Miks ämblik koob võrku? Kindlasti saab neile küsimustele anda ka pragmaatilisi vastuseid: selleks, et tolmelda, paljuneda, toituda. Aga kõik nad täidavad ühtaegu ka lihtsalt seda, mis on nende roll – sest kui nemad seda ei täidaks, siis neid ju polekski. Ja muutuks küllap ka muu, millest nad on osa. Siit siis ka tõdemus – et igaühel on oma roll, ja meie väljakutse on seda ikka jälle mõista.
Ajal, mil inimene loodusest ikka enam kaugeneb – juba ainuüksi oma elukeskkonna mõttes (linnakeskkonnas elab tänaseks protsentuaalselt rohkem inimesi kui maakeskkonnas) –, tasuks kindlasti küsida, kuidas mõjutab see asjaolu tema laiemat maailmakäsitlust ja otsuseid. Seda enam, kui ta otsused ei mõjuta ehk mitte ainult teda ennast, vaid veel ka suuremat kogukonda, või kellegi puhul ehk isegi ühiskonda laiemalt – milliseks kujundame oma kodud, milliseks oma linnad, siis, kui loodus on meile tähtis, kui ta on meile isiklik, ja milliseks siis, kui ta seda pole? (Peaks ju tänaseks olema selge, et ka nn rohepoliitika saab olla enam kui lühinägelikult looduskauge – sest loodus on selles võrrandis mitte isiklik, vaid abstraktne, isegi utilitaarne kategooria; olen teemast kirjutanud saamide näitel siin.) Milliseks kujundame me oma arusaama inimese eneseteostusest, tema vajadustest, tema tervisest siis, kui loodus meid kõnetab, ja siis, kui me “kõrvad” on looduse ees kinni?
Mõtlen vahel, et maailmas on olemas igasugu uuringuid ja statistikat. Nende põhjal me suuresti usumegi, mis on maailma “tõde”. Aga tihti võib uuringute juures vaadata sedagi, mis oli see, mida ei uuritud, või kui uuriti, siis jäeti tähtsustamata ja varju. Kuulsin hiljaaegu statistikast, mis ütles, et haiglates, mille akendest paistab rohelus, nagu ka neis, kus on aiad, tervenetakse kiiremini kui seal, kus rohelust, aedu ei ole – kui see on nii, peaks sellest saama ju iga uue haigla rajamise eeldus. Või kuidas on statistikaga selle kohta, milline on nende inimeste vaimne tasakaal, kes askeldavad aiamaal, kelle kõrval on loodust, võrreldes nendega, kel seda pole? Või kas ja kuidas on linnainimese loodustaju muutunud, kui tema ümber hoitakse rohkem rohelust ja haljust, ja seda ei asuta esimese “vaenuliku” kõrre tõustes kohe siledaks pügama?
Tundub, et loodusest eemal oleme oma tunnetuse ohverdanud mehhanistlikule, ühepoolselt ratsionalistlikule maailmale, kus oleme aga seeläbi muutunud ka ise, määral või teisel, mehaanilisteks ja tehislikeks. Oleme arvanud end võrreldamatuiks ja kõrgemalseisvaiks, kellel ongi voli loodust enda tahte alla seada, öelnud, et me ainsad juured on geneetika ja suurem ostujõud on eneseteostus. Ning et sotsiaalvõrgustikus sõnumeid saata on sama, mis kogeda ühendust. Nõnda oleme veennud end, et oleme läbi ja lõhki mõistuslikud olendid. Aga vahest oleme me sel moel unustanud, mis on see suurem ja sügavam ühendus ja teostumispüüe, mis end niisamuti meie sees kannab. “Ühe päeva tahaksin elada koos sinuga selles majas, kus pole midagi,” kirjutasin kunagi luuletuses tütrele, mõeldes meie tollasele, askeetlikule, üksikule maamajale metsatukas.
Mis oleks, kui ka meie otsustelangetajad, võimulolijad, võtaksid nõuks igal aastal korraks taanduda majja, kus pole internetti ega telerit ja lähim kauplus on kilomeetreid eemal, mets, mäed või meri ümberringi? Mis oleks, kui kõik võtaksid kord aastas päeva või paar, et ise looduses matkata? Kas sellest ei võiks ehk sündida meid kõiki toetav hüve? Elu on ju alati suurem kui ükski loosung või lubadus. Elu on kõik elav me ümber. Ja üks lõputu kihelev loomine meis enestes.
