Märt Läänemets: kontroll ja ajupesu on tugevnemas

Artikkel on valminud avaldatud vestlussaate põhjal, mida saab kuulata siit.

Eestimaalaste hoiak kommunistliku Hiina Rahvavabariigi suhtes on võrdlemisi positiivne ja ligi pool hiljutisele küsitlusele vastanutest näevad Hiinat heast küljest. Just selline huvitav tõsiasi selgus septembri esimeses pooles Riigikogus esitletud Tartu Ülikooli Aasia keskuse uuringust. Hiina seostub paljudele eestimaalastele tootmise, majanduse ja tehnoloogiaga ning 58% vastanute jaoks on mõistlik Hiinaga majandusliku koostöö jätkamine. Samuti peetakse oluliseks teadus- ja kultuurikoostööd.

Teisalt tuleb küsida, kas ehk selline hoiak ei ole liiga positiivne? Arvestades eriti Hiina viimase kümnendi arenguid kontrolliriigi ehitamisel ja tehnoloogia abil väga efektiivse jälgimisühisonna loomisel, peaks Xi Jinpingi Hiina oma ambitsioonidega meis pigem umbusku ja isegi hirmu tekitama.

Kontroll ka Läänes tugevnemas

Probleem on eriti terav selles mõttes, et silmnähtavalt on ka meil Euroopas valitsemas kohati juba sarnane mõttelaad – meie endi turvalisuse ettekäändel rakendatakse aina rohkem jälgimistehnoloogiat ja liigutakse kontrollimeetmete kasutamise suunas. Näiteks juuli alguses võttis Prantsusmaa parlament vastu seaduse, mis annab politseile volituse määrata kahtlustatavate asukohta nende endi telefonide või muude elektrooniliste seadmete abil. Seaduse järgi saab Prantsusmaa politsei kahtlustatavate järel ka otseselt nuhkida, lülitades nende telefonis või teistes seadmetes sisse kaamera, mikrofoni ja GPS-i.

See on vaid üks eriti markantne näide suunast, kuhu Läänes liigutakse. Pehmemaid näiteid on aga ridamisi, ka Eestis. Pisut enam kui kahe aasta eest arutasime ühiskonnas näiteks ohtusid, mis peituvad toona loodud andmebaasis, kuhu on koondatud kodanike biomeetrilised andmed – sõrmejäljed, silmaiirised jne. Õiguseksperdid nägid ühe suurema probleemina seal asjaolu, et näiteks passi taotlemisel on isik andnud riigile oma sõrmejälje kujutise, kuid riik võib seda nüüd kasutada ka näiteks kriminaalmenetluse või mis iganes muu ühel hetkel vajalikuks arvatud kontrollifunktsiooni täitmise raames. See annab juurde turvalisust, põhjendasid selle pooldajad.

Nagu viidatatakse turvalisuse tagamise vajadusele liikluses, kui jutt käib autode keskmise kiiruse mõõtmisest maanteedel – katseprojekt algas septembris. Kiirustamise ära hoidmine tuleb selle hinnaga, et kõigi maanteed kasutavate autode liikumisteekond salvestatakse ja olete seega pideva jälgimise all.

Tänaseks paljudel juba meelest läinud Covid-poliitika on kontrollimeetmetest samuti esinduslik näide. Ligipääs teenustele ja isegi töökohale mingi QR-koodi abil, telefonikõne riigi esindajalt peale kohustuslikku testimist ja politsei hilisõhtuti trammides maskikohustuse täitmist kontrollimas – ei tahagi kõike seda meenutada, aga tõsiasi on, et selliseid Hiina sarnaseid meetodeid inimeste vabaduste ja õiguste piiramisel hakkas rakendama kogu Läänemaailm, sh mõned demokraatlikud riigid veel eriti innukalt.

Kas Puna-Hiina mõju või demokraatliku ühiskonna paratamatus?

Sinoloog ja õppejõud Märt Läänemets ütleb, et sääraseid suundumusi peame tähelepanelikult silmas pidama ja nendega seotud ohtudesse tõsiselt suhtuma. “Kas see on nüüd otseselt Hiina mõju või ka lihtsalt meie liberaalse ühiskonna suund, aga on paraku läinud nii, et ühiskondlik kontroll ja teatud mõttes ajupesu, on tugevnemas,” ütleb ta. Lisaks sellele on Läänemetsa sõnul meie ühiskonnas praegu palju sallimatust teisitimõtlemise või valitsevatele ideedele alternatiivse vaate pakkumisele. “Kui me vaatame kasvõi meie armsa Eesti praeguse liberaalse valitsuse poliitikat, teerulli-poliitikat nii majandusküsimustes kui näiteks vihakõneseadus ja muu, siis toimub selline liberaalsest mudelist kaugenemine,” märgib ta.

Hiina on Läänemetsa sõnul selle kõigega loomulikult mitu sammu ees. Eestimaalaste positiivsem suhtumine Hiinasse peegeldab tema hinnangul riigi kuvandit tõusva majandusena, mis oli esil 1990ndatel ja 2000ndate esimesel kümnendil. Siis räägiti eelkõige Hiina suurest majanduslikust potentsiaalist, sinna investeerimisest ja odavast tootmisest ning hiiglaslikust turust. Need inimesed, kes oma kuvandi Hiinast sel ajal on kujundanud, näevadki Hiinat eelkõige läbi majanduse ja kaubanduse prisma. Samas nooremad inimesed on eelnevalt viidatud uuringu järgi Hiina suhtes juba märksa kriitilisemalt või isegi negatiivselt meelestatud. Ka vanem põlvkond – 60-70 aastased, kelle hoiakud kujunenud tõenäoliselt Mao Zedongi jõhkra nn kultuurirevolutsiooni ajal – ei näe Hiinat positiivsena, märgib Läänemets. Ehk siis kokkuvõttes on Hiina positiivne pool inimestele tõenäoliselt tootmise ja kaubandusega seotud – “Made in China” (toodetud Hiinas) on ju ka näiteks arvuti, millel need sõnad kirja pandud.

Majanduslik tõus ei tähendanud liikumist vaba ühiskonna poole

Läänemetsa sõnul vastab tõele, et eriti hoogsalt on Xi Jinpingi režiim Hiinas vabadusi kinni keeranud viimasel viiel aastal. Siiski oleks tema sõnul arvamus, et riik oli alates 1990ndate algusest vabaduse kursil, liigne lihtsustamine. See vabadus seostus tema sõnul eelkõige ettevõtlusega ja selle lükkas käima 1970ndate lõpus Hiina tegelikuks liidriks tõusnud Deng Xiaoping, kes hakkas Hiinat Lääne investeeringutele avama. Ent see ei tähendanud, nagu tal olnuks plaan riiki demokratiseerida või rahvale poliitilisi vabadusi juurde anda. Tema mõte oli selles, et Hiina jääb sotsialistlikuks riigiks, aga see ei pidanud tähendama, et rahvas peaks vaene olema. Ühelt poolt see toimis ja riigis toimus hüppeline majanduslik areng, teisalt jõuti 1989. aastaks suure rahulolematuseni, mis viis protestideni majandusliku ebavõrdsuse vastu ja lõpuks suure poliitiilise väljaastumisteni – 1989. aasta Tiananmeni väljaku suurtel võimuvastastel meeleavaldustel osalesid sajad tuhanded inimesed. Väljaastumised uputati verre ja vaikiti maha, nii et Hiina praegused noored neist suurt midagi ei teagi. Kuid riigi juhtkonda need hirmutasid ja poliitiliselt võeti suund sellele, et hiinlaste elujärge tuleb parandada, neid samal ajal poliitilisest protsessist välja lülitades. “Lääs läks sellega muidugi kaasa, unustas veresauna ruttu ära. Lääne jaoks oli Hiina hiigelturg, kuhu sai investeerida. See oli selline naiivne Lääne suurriikide poliitika alates Ameerika Ühendriikidest, et viime Hiinasse turumajanduse ja turumajandus teeb selle riigi ise demokraatlikuks. Hiinlased kasutasid seda kanapimedust ära,” kommenteerib Läänemets.

2001. aastal võeti Hiina Maailma Kaubandusorganisatsiooni ja see hoogustas ülikiiret majandusarengut tagant. Aga mida seal kunagi ei tulnud, olid vabadused ja demokraatia. Praeguseks on protsess Läänemetsa sõnul jõudnud sedavõrd kaugele, et Hiina juhtkond on hakanud üsna jõuliselt oma kaarte avama, kuna ollakse piisavalt tugevad. Hiina Kommunistlik Partei tunnetab, et nüüd on aeg kehtestada maailmas oma mängureegleid. “Nii et tegelikult ei ole Xi Jinping mitte midagi muutnud. Ta on nüüd lihtsalt kaardid avanud ja me võime öelda, et Läänemaailm on enda loodud koletisega hädas,” selgitab Läänemets.

Hiina inimese reaalsus – pidev kontroll

On selge, et materiaalselt on Hiina elanike elujärg tuntavalt paranenud – ühtki teist näidet nii kiirest kasvust ja inimeste elujärje paranemisest ajaloost ei leia. Selle kõrval on elanikkond aga harjunud elama vabadusteta, mis meile seni veel täiesti elementaarsed tunduvad. Dissidentide osakaal on ühiskonnas väga väike, märgib Läänemets, ja inimesed oskavad arvestada, et näiteks poliitilisele suupruukimisele järgnevad võimudepoolsed repressioonid. See ei tähenda siiski, et hiinlased mingis mustas kastis elaksid või täiesti ajupestud oleks ega tahakski näiteks poliitilisi vabadusi. On neile ka ju internet vaatamata kõigile tulemüüridele ja takistustele kättesaadav. Et probleeme vältida, kasutatakse võimukriitilistes sõnavõttudes ja kommentaarides tihti kujundlikku keelt, ümbernurga ütlemist, mida hiina keel väga hästi võimaldab.

Läänemets lisab, et jälgimine ja pealesunnitud lojaalsus valitsusele ei ole riigis tulnud kommunistliku korraga, vaid seda on rakendatud ka kõigis varasemates keisririikides. “Juba muistsest ajast peale öeldakse, et keiser ja keisri valitsus ehk tänapäevased partei ja valitsus, on rahvale nagu ema ja isa. Riik on nagu selline suur peremudel. Ja siis kõnekäänd ütleb, et ema ja isa võivad ka karmid olla, vitsa anda ja lapsed ei pruugi olla väga rahul ning õnnelikud, aga nad on ikkagi ema ja isa,” selgitab Läänemets.

Jälgimisühiskond on mitu tuhat aastat vana. “Hiina esimene keiser, kes valitses üle 2000 aasta tagasi, ühendas Hiina ja valitses üsna üsna karmi käega, kehtestas range kontrolli oma alamate üle sellega, et elanikkond jagati sõjaväe eeskujul nö üksustesse. Kõige väiksem üksus oli viis kuni kümmekond peret ning need pidid kõik pidevalt üksteist jälgima ja võimudele aru andma. Kui selle kogukonna või üksuse üks liige eksis, karistati tervet peret või suuremate eksimuste puhul tervet kogukonda,” ütleb Läänemets. Tema sõnul on Hiinas ka vabamaid perioode olnud, kuid kui kommunistid 1949. aastal võimule tulid, siis võtsid nad kontrolliaparaadi üle ja tõhustasid seda tasemeni, mida varem ei olnud Hiinas nähtud. Lääne, eriti Nõukogude Liidu kommunistlik teooria ja praktika, ühendati Hiina enda iidse repressiivse valitsemismudeliga. Läänemets toob näiteks nn naabruskonna komiteed, mis külades ja linnades Mao ajal loodi. Need moodustati näiteks kortermaja trepikoja baasil, kus siis üksteist jälgiti. Volitatud isikud pidid kõigi tegevustest organitele ette kandma. Kuna telefone oli vähe, näiteks trepikoja peale üks, märgiti seal kogu suhtlus üles – kes helistas, millal helistas, kuhu ja kellele. Samuti olid kehtestatud liikumispiirangud – st võimude loata ei tohtinud oma piirkonnast välja minna.

Orwellilik tehnoloogiline jälgimissüsteem

Praegusel ajal on aga tehnoloogia andnud inimeste jälgimiseks enneolematud võimalused. Me ei räägi mitte ainult kaameratest, vaid ka näotuvastussüsteemidest, erinevatest nn läbipääsupunktidest, kus tarvis lube näidata, kuni päris orwellilikult mõjuvate droonideni, mis lendasid näiteks Covid-piirangute ajal inimeste akende taga ja teavitasid neid käsust kodus olla. Sellist jälgimist ei ole suures riigis Läänemetsa sõnul ilmselt mitte igal pool, kuid suurlinnades küll. Ta toob näiteks valvekaamerad, mis on meilgi tavalised. Ent Hiinas ühe suurlinna keskuses, meenutab ta üht loetud artiklit, on neid kaameraid iga 15 inimese kohta üks – loomulikult turvalisuse ettekäändel. Kuna inimeste info ja biomeetrilised andmed on kokku kogutud ning rakendatakse hoogsalt tehisaru, on põhimõtteliselt iga inimese puhul võimalik igal ajamomendil tuvastada, kus ta on ja millega tegeleb. Tavaline on sealses ühiskonnas ka see, et kui keegi mingi normi või ka avaliku korra vastu eksib, demonstreeritakse teda avalikult – linnades näiteks on paigaldatud suured LED-ekraanid, kuhu nende inimeste näopilte kuvatakse. “Poliitiline vastandumine on muidugi kõige kõvem eksimus ja hiinlased teavad seda. Selles suhtes võib-olla ollakse isegi ettevaatlikumad. Aga arvestatakse ka kõiki muid igapäevaseid eksimusi alates punase tulega üle tänava minekust kuni töökollektiivis kellelegi halvasti ütlemiseni või tülitsemiseni. Ka lubamatud suhted välismaalastega, näiteks sidepidamine internetis,” selgitab Läänemets võimalikke rikkumisi ja lisab, et avalik häbistamine on samuti vana praktika, ehkki nüüd tehnoloogia ajastul saab sedagi efektiivsemalt ellu viia.

Pideva jälgimisega haakub ka nn sotsiaalse krediidi süsteem, mida Hiinas on kohati rakendatud. Läänemetsa sõnul on tegemist punktisüsteemiga, kus iga rikkumise eest võetakse punkte vähemaks ja nö tubli olemise eest saadakse punkte juurde. Näiteks on inimesel 1000 punkti. Ta teeb valitsuskriitilise avalduse, võetakse 200 punkti maha. Mingi väiksema eksimuse korral on kaotus väiksem. Teed aga midagi head, oled riigitruu ja aitad vanainimese üle tee, võid punkte juurde saada. Üldiselt sellest midagi eriti ei pruugi sõltuda, aga aeg-ajalt võib see inimese elu mõjutada. “Tahad näiteks uut töökohta või edutamist, võetakse see ette ja vaadatakse, milline konto seis on. Vaadatakse näiteks, et kuule mees, sul on 300 punkti ainult järgi jäänud ja sa tahad paremat töökohta või palgatõusu? Ei, nii ei lähe. Saad halvema töö, vähendame palka. Aga teine kolleeg seal kõrval, tal on 2300, tubli inimene, teda edutame,” toob Läänemets elulise näite. Ta lisab, et mõnede uurimuste järgi hiinlased selle süsteemi vastu väga ei protesteeri ja näevad selles positiivset – aitabki inimestel paremini käituda.

Eraldi toob Läänemets välja piirkonnad, mis juba ajalooliselt allumatud ja keskvõimu suhtes kriitilised, nagu islamiusuliste uiguuride autonoomne piirkond Xinjiangi provints, aga ka budistlik Tiibet ja Sise-Mongoolia. Seal rakendatakse tehnoloogia abil nii repressioone kui jälgimissüsteeme eriti jõhkralt. Nii on olnud kuni paar miljonit uiguuri suletud koonduslaagritesse, mida nimetatake ümberõppelaagriteks, ehkki viimastel aastatel on teema maailma tähelepanu all olnud ja selliseid kinnipeetavaid vähemaks jäänud. Läänemetsa sõnul on sealt läände põgenenud inimesed rääkinud nii vägivallast kui täielikust jälgimissüsteemist ka väljaspool laagreid. “Kuni sinnamaani välja, et kõiki jälgitakse ükshaaval. Seal on iga mõnesaja meetri taga politseijaoskonnad, kus jälgitakse ka nö silmaga ja iga hetk võidakse kontrollida, kui sa oled uiguur,” räägib Läänemets. Ta toob näite, et kui inimene käib iga päev kodust tööle kindlat marsruuti pidi ja ühel päeval läheb teist teed mööda, on võimudel kohe põhjus tema kahtlustamiseks ja kinni pidamiseks. “Nii et Uiguristanis on nüüd Xi Jinpingi ajal kasutusele võetud eriti karmid meetodid, et juurida välja rahvuslus ja islami usk, teha neist kuulekad alamad,” märgib Läänemets ja lisab, et tehnoloogiline areng annab sellistele hullumeelsetele reziimidele ohtikud tööriistad kätte.

Covid-kriis kui elu piiramise võimalus

Nagu teame, siis Covid-i tõttu rakendati Hiinas pikaajaliselt eriti rangeid piiranguid. Läänemets usub, et Hiina võimud kartsid pandeemiat ning hulle piiranguid panigi tegema hirm, et viiruse levikut ei suudeta kontrollida. “Majade uksed keevitati kinni, droonid käisid akna taga ja on ka juhtumeid, et inimesed lausa surid kodus nälga, kuna ei tohtinud väljas käia,” toob Läänemets näiteid.

Piirangute leevendamiseni viisid eelmise aasta lõpus aga viimaks laiaulatuslikud protestid, mis algasid pärast seda, kui ühes Uiguristani pealinna Urumqi kortermajas, kus inimesed olid nö Covid-karantiinis, puhkes tulekahju. Kuna inimesed ei saanud sealt välja, hukkus vähemalt 10, teistel andmetel lausa kümneid inimesi. Nõudmised meeleavaldustel muutusid kohati ka poliitilisteks ja võim hakkas neid lõpuks rohkem pelgama kui viirust. Seetõttu loobutigi järsult enamikust Covid-piirangutest, ehkki vaid mõni nädal varem oli kõige kõrgemal tasemel kinnitatud, et leevendusi ei ole plaanis enne kui viirus on täielikult maha surutud. Poliitika muutus tõi kohe kaasa ka haigestumiste laine, kuid nüüd enam statistikat ei avaldatud ehk sellel enam justkui tagajärgi ei olnudki. Meeleavaldustel osalejatega tegelemine ja jälitamine oli tehnika abil aga samuti väga lihtne. “Mobiiltelefonide positsioneerimise kaudu võeti ükshaaval kõik ette, kes viibisid meeleavalduse ajal seal, kus ei oleks pidanud viibima ja sellepärast siis meeleavalduste nö mahasurumine ja tasalülitamine käis ka väga kiiresti,” selgitab Läänemets. Läänemets lisab, et ühelt poolt oli pandeemia Hiina võimude jaoks katsumus, teisalt aga võimalus piiranguid kehtestada ja rahutusi vältida. Samas kui rahutused ikkagi puhkesid, reageeriti jõuliselt ja võeti sellest tulenev oht kiiresti maha.

“Vabaduste seisukohalt on meil üsna tume olukord”

Väljapoole peegeldati aga Covidi-i puhul otsutavust ja sihikindlust viirusega võitlemisel ning teadlikult püüti eriti pandeemia alguses näidata ka seda, et Lääs ei saa hakkama. “See propaganda oli päris kõva. Propageeriti, et näete, Lääs on käpuli maas, nad ei oska pandeemiat ohjata. Aga vaadake, meie oleme palju efektiivsemad,” ütleb Läänemets ja lisab, et ilmselgelt oli sellel oma mõju ka meile. Ühelt poolt vaadati, et Hiinas minnakse kortermajade uste kinni keevitamisega ikka täielikult liiale, samas hakati ka siin lukustamispoliitikat rakendama ja sunnimeetmeid kehtestama. Läänemets märgib, et ühelt poolt oli selge, et viiruse leviku tõttu tuli midagi ette võtta, kuid selliste Hiina-sarnaste meetodite kasutamine Läänes oli ootamatu. “Ilmselt on valitsuste poolne kontroll pärast Covid-it tugevam kui ta oli enne. Nagu ka pärast aastat 2001, kui terrorismi vastu võitlemise sildi all kehtestati kohe piirangud, mis olid ühelt poolt õigustatud, aga kehtivad siiamaani. Näiteks lennujaamade ranged kontrollid, piirikontrollid ja nii edasi. Tekib küsimus, kas ei ole kusagil ikkagi vinti üle keeratud?” arutleb Läänemets. Ta toob näiteks Rootsi, mis oli üks vähestest riikidest, mis pandeemia ajal nö hiinastamise peale ei läinud ja tuli pandeemiast läbi paljudest teistest edukamalt.

Ehk kokkuvõttes tulebki Läänemetsa sõnul kodanikuühiskonnas selliseid autoritaarsuse poole liikumise arenguid tähelepanelikult jälgida, et me ühel hetkel end Hiina-sarnasest riigist ei avastaks. “Igasugused vabaduste uuringuid teostavad organisatsioonid ja mõttekojad ju ka väidavad, et viimasel viiel või isegi kümnel aastal on autoritaarsuse pealetung kiirenenud ja vabasid riike ning ühiskondi jääb vähemaks. Nii et vabaduste seisukohalt on meil üsna tume olukord,” märgib ta. Seega ei ole Läänemetsa sõnul üldse kindel, et maailm ei hakka hoopis Hiina suunas nö ühtlustuma ja seetõttu tuleb tema sõnul valvas olla. “Kui meie liberaalses ühiskonnas süveneb selline hiiliv kontroll ja sallimatus, mis päädib autoritaarsete võtete tugevnemisega, siis on see vesi Hiina veskile ja ühel päeval võime ollagi sellises orwellilikus maailmas,” ütleb ta. Vabad inimesed ei tohiks igasuguseid uusi piiranguid lihtsalt registreerida ja fikseerida, vaid peaks nende vastu sõna võtma ja vajadusel protestima, märgib Läänemets. “See on ainuke efektiivne meetod selle nö hiinastumise vastu,” lisab ta. “Igaüks meist vastutab.”