Portaali vabadused.ee dokumentaalfilm „Planeet ei põle“ teeb Eesti ja välismaa mainekate teadlaste ja ekspertide abil põhjaliku ülevaate kliimamuutuste olemusest ja ajaloost ning esitab selged faktidele tuginevad vastuargumendid valitsevale kliimaalarmismile. Kliima on alati olnud muutumises, ütlevad filmis sõna saavad eksperdid, ja inimesel jääb vaid üle nende muutustega kohaneda. Samuti selgitab film, miks kliimaalarmismist võrsuvad energialahendused, tuulikud ja päikesepaneelid ehk nn juhuelekter, ei suuda meie vajadusi katta ning elu väga kalliks teevad.
Kliimateaduse olemust ja kliima tegelikku olukorda selgitavad filmis Princetoni Ülikooli emeriitprofessor William Happer, MIT emeriitprofessor Richard S. Lindzen, Ameerika Teadusedenduse Assotsiatsiooni liige, klimatoloog Judith Curry, Tartu Ülikooli füüsika instituudi kaasprofessor Valter Kiisk ning bioloog ja loodusetundja Arne Ader.
Energeetika teemal saavad filmis sõna ka Teaduste Akadeemia energeetikakomisjoni endine esimees Arvi Hamburg ja Tallinna Tehnikaülikooli energiatehnoloogia instituudi direktor Alar Konist.
Vaata filmi SIIT!
Küsisin kunagi AI-lt, et kas ta suudab olemasoleva info põhjal luua enesele reaalsustaju selliselt, et ta saaks oma reaalsustaju abil koostada lihtsamaid tuleviku-prognoose?
AI vastas, et reaalsustaju tal ei ole aga ta suudab modelleerida ja koostada võrdlevaid analüüse.
Sellest on vähe. Reaalsustaju on tarvis.
Polegi vahet, et kas AI või inimene. Kui suudab oma reaalsustaju abil koostada paikapidavaid tuleviku-prognoose, alles siis saab seda(teda) arvestatavaks pidada.
…………………………
Minu arust on tänapäeval reaalsustaju kriis.
Palju on räägitud kliimakriisist, pandeemilistest kriisidest ja nüüd on lõpuks rääkima hakatud ka rahvastikukriisist, kuid keegi ei taha rääkida ühest olulise tähtsusega kriisist – reaalsustaju kriisist.
Kui see masinavärk (ehk AI) saaks kunagi nii targaks, et omandaks reaalsustaju (selliselt, et oskab teha täituvad tuleviku-prognoose) siis võiks see aidata inimestel ära lahendada reaalsustaju kriisi.
Kui reaalsustaju kriis on lahendatud siis oleks juba teisi kriise lihtsam lahendada.
Nüüd, kui järjest rohkem teavet viitab sellele, et senised seisukohad võivad vajada ümberhindamist, tuleks kaaluda nende isikute ja organisatsioonide vastutust, kes on eksitavat teavet levitanud või seda aktiivselt toetanud. Kui leitakse, et CO₂-ga seotud maksud on kehtestatud eksitava või ebaõige teabe alusel, tuleks hinnata võimalust hüvitada nende maksude tasumise tõttu tekkinud kahju kõigile, kes on neid makse tasunud.
See on tühi unistus. Ned totukesed ei hüvita mingeid kahjusid. Aga järgmisi vale-otsuseid teevad nad küll.
Ma pean ikkagi reaalsustaju kriisi lahendamist kõige olulisemaks.
(esmalt on vaja üldse kogu ühiskonda seda tunnistama saada, et reaalsustaju kriis eksisteerib)
Nõus! Reaalsustaju lämmatamisega alustatakse juba lasteaias ja korralikud pöörded saab see sisse koolis. See kriis ei ole mitte isetekkeline vaid teadlikult suunatud ammustest aegadest. Kogu ühiskond ei tunnista seda kriisi kunagi. Kuidas on võimalik tunnistada seda millest sa teadlik ei ole?
Samuti valdavat nõus.
Kuid ükskord tuleb reaalsustaju kriisi tunnistama hakata.
Lasteaed, kool ja ühiskond võivad inimestele õpetada mida iganes aga reaalsuse eest põgeneda pole ikkagi lõpuks kusagile võimalik.
Asi saab minna ainult nii kaugele, see rahvas siin kohapeal kaob ja asendub uue rahvaga.
Siis on siin uus rahvas, kes räägib anekdoote eelmise kadunud rahva (ehk meie) puudulikust reaalsustajust.