Prantsuse valitsuse aruanne hoiatab kogu Euroopat Moslemite Vennaskonna vaiksest ohust

Prantsusmaa siseministri Bruno Retailleau eestvedamisel tellitud dokumendis esitatakse üksikasjalik uurimus Moslemi Vennaskonna kohaloleku, mõju ja pikaajalise strateegia kohta Prantsusmaal. Tuginedes luureallikatele, kohapealsetele külastustele ja intervjuudele usujuhtide ja akadeemikutega, on aruandes käsitletud, kuidas vennaskond püüab mošeede, koolide, ühenduste ja veebilehtede kaudu ümber kujundada Prantsuse ühiskonna osi. Aruande järeldused on sarnased Ühendkuningriigi ülevaatega, mis avaldati juba kümme aastat tagasi.

Aruande autorite sõnutsi on Moslemi Vennaskonnal neli peamist sihtmärki: religioosne taristu, haridus, meedia ja kohalikud kogukonnad. Vennaskonna ilmselge eesmärk paistab olevat saavutada mõjuvõimu kohaliku poliitika kaudu, astudes erakondadesse ja lubades valimistel tuua moslemite hääled. Avalikkuse ees etendatakse mõõdukust ja kuvand on lihvitud, kuid kulisside taga propageeritakse antisemitismi, soolist segregatsiooni ja ideoloogilist separatismi. 

Organisatsioon tegutseb muude ühenduste ja ka koolide kaudu

Aruandes selgitatakse, et Moslemi Vennaskond edendab oma eesmärke kogu Euroopas mitme organisatsiooni kaudu. Euroopa nn harudena on dokumendi järgi näiteks Euroopa moslemite nõukogu (Council of European Muslims, CEM), mis tegutseb Brüsselis 2007. aastast peale, ning Euroopa mosleminoorte ja üliõpilasorganisatsioonide foorum (the Forum of European Muslim Youth and Student Organisations, FEMYSO). FEMYSO-t kasutati väidetavalt vennaskonna ametnike koolitusstruktuurina ja vennaskonna sisering moodustas liikmeskonna CEM-is, mis koordineerib mõjutusstrateegiat Euroopa riikides ja institutsioonides. 

Moslemi Vennaskonna haarmed ulatuvad sedasi kaugele väljapoole Prantsusmaad. Nendega seotud organisatsioonid on aruande kohaselt üritanud mõjutada Euroopa Liidu institutsioone märkimisväärse lobitööga. Eriti tõsiselt on vennaskonna sihikul Euroopa Parlament ja selle liikmed. Näiteks on dokumendi algversioonis öeldud, et islamistliku rühmituse ideoloogilised liitlased püüdsid survestada Brüsselit kriminaliseerima jumalateotust. Samuti püüdsid nad edendada ühe religiooni kontseptsiooni, kuid see on vastuolus Prantsusmaa ilmaliku riigi range põhimõttega, mis kaitseb nii usuvabadust kui ka uskmatust.

Peale selle leiavad aruande autorid, et vennaskonnaga on seotud mitmed koolid Prantsusmaal. Näiteks Lille’i Averroès’i keskkool, Lyon’i lähedal asuv Al-Kindi koolid ja kaks Euroopa humanitaarteaduste instituuti, mis õpetavad araabia keelt ja Koraani. Haridustegevuste varjus on vennaskonna strateegia kehtestada ideoloogiline hegemoonia ning tegemist on vennaskonna jaoks n-ö pikaajalise investeeringuga. Kokku on leitud 21 kooli, mis moel või teisel on liikumisega seotud või soosivad seda. Nendes õpib enam kui 4000 õpilast ning koolid on olulised, et religioosseid ja kultuurilisi väärtuseid edasi anda juba noorest east peale. Näiteks pidavat koolides tarvitatama õppematerjale, mis propageerivad soolist segregatsiooni ja jumaliku seaduse ülimuslikkust. 

Mošeede võrgustike hästi organiseeritud struktuur ja lai vaatajaskond sotsiaalmeediplatvormidel

Moslemi Vennaskonna üks kõige kindlamaid tugipunkte Prantsusmaal on üsna laialdane mošeede võrgustik. Kokku loendati 139 mošeed, mis on ametlikult seotud organisatsiooniga Prantsusmaa Moslemid (Musulmans de France). Neile lisanduvad veel 68 mošeed, mis on organisatsiooniga tihedalt seotud. Kokku moodustavad need Prantsusmaal registreeritud 2800 mošeest küll vaid 7%, kuid see-eest hästi organiseeritud struktuuri. Aruande alusel ei ole need mošeed isoleeritud ega lõdvalt seotud, vaid tegutsevad koordineeritud juhtimise all ja jagavad ühtset ideoloogilist suunitlust. Säärane ühtekuuluvus suurendab nende mõju, eriti kui sõnumid, õpetused ja programmid on kooskõlas vennaskonna laiemate põhimõtetega.

Aruande järgi kasutab vennaskond üha enam ka digitaalseid vahendeid. Näiteks sotsiaalmeediaplatvormidel peavad vennaskonna taustaga isikud jultluseid, mis jõuavad suure prantsuskeelse publikuni, eriti nooremate kasutajateni. Jutluste toon on ligipääsetav ja mitteametlik, keskendudes pigem võimustamisele või kogukonnatundele kui doktriinile. Selline lähenemine leiab vastukaja noorte seas, kes kogevad sotsiaalset marginaliseerumist või kultuurilist ebamäärasust, pakkudes neile moraalset tuge. Mõju ei seisne ametlikes deklaratsioonides, vaid väärtuste ja maailmavaate järkjärguses kujunemises. Aruande järgi võib selline keskkond vaikselt tugevdada Moslemi Vennaskonna mõtteviisi, soodustades ideoloogilist ühtlustumist avaliku kontrolli radarilt väljaspool.

Kokkuvõtvalt iseloomustab vennaskonna poliitilist strateegiat Prantsusmaal tagasihoidlikkus, legaalsus ja läbimõeldud positsioon ametlikes religioossetes ja kodanikuühiskonna struktuurides. Selle asemel, et astuda riigiga otseselt vastamisi, eelistab liikumine töötada tunnustatud institutsioonide kaudu ja kasutada eesmärkide saavutamiseks väljakujunenud õiguslikke mehhanisme. Välditakse avalikke avaldusi ja provokatsioone, rõhutades selle asemel diskrimineerimise, tõrjutuse ja islamofoobia teemasid, mille varjus korraldatakse sageli ka oma kampaaniaid. Positsioneerides end marginaliseerimise ohvrina, suudab vennaskond kõrvale juhtida kriitika, diskrediteerida riigi sekkumist ja koguda laiemat toetust usuvabaduse ja vähemuste õiguste lipu all.

Prantsusmaa president Emmanuel Macron on aruande tõsidust arvestades nõudnud valitsuselt uusi ettepanekuid, et võidelda Moslemi Vennaskonna mõju vastu. Valitsuse pressiesindaja sõnutsi tunnistab president, et Moslemi Vennaskond tõesti ohustab riiklikku ühtekuuluvust ning et hädasti on vaja teavitada üldsust ja kohaliku võimu esindajaid organisatsiooni toimeviisidest. „Aruanne kinnitab tegelikke fakte ja võimaldab meil tegutseda,” kirjeldas valitsuse pressiesindaja Sophie Primas.

Siseminister Retailleau väljendas aga muret kohaliku taseme islamismi pärast, mille lõppeesmärk on tema sõnutsi painutada kogu Prantsuse ühiskonda šariaadi seaduste järgi. Aruande autorite andmetel siiski ei ole tõendeid, et Prantsusmaa moslemid sooviks seal luua islamiriiki või kehtestada šariaadi seadusi. 

Prantsusmaa vasakäärmusliku partei Alistamatu Prantsusmaa (La France Insoumise, LFI) juht Jean-Luc Mélenchon asus aga vastupidisele seisukohale ning süüdistas valitsust islamofoobia õhutamises ja äärmusparempoolsete seisukohtade võimestamises. Siinkohal tasub meenutada, et just Jean-Luc Mélenchon  sõnas hiljutistes kõnedes, et prantsuse vanem põlvkond tuleb asendada kreooli põlvkonnaga, mis koosneb segarassidest ja -kultuuridest ehk teisisõnu rääkis rahvastikuasendusest. 

Moslemi kogukondades on aruanne mõistagi ägedat kriitikat tekitanud. Näiteks organisatsioon Musulmans de France nimetas süüdistusi põhjendamatuteks ning nimetas põhjuseks moslemite stigmatiseerimist. Prantsuse moslemite usunõukogu (The French Council of the Muslim Faith, CFCM) väljendas muret võimalike kuritarvituste pärast ja rõhutas oma võitlust islamiäärmusluse vastu.

Mis on Moslemi Vennaskond?

Moslemi Vennaskonna asutas Hassan al-Banna 1928. aastal Egiptuses vastureaktsioonina koloniaalvõimule ja islamiväärtuste väidetavale langusele. Algusest peale positsioneeris vennaskond end liikumisena, mis peale religioosse uuenemise soovis kujundada ühiskonda šariaadi kaudu. Al-Banna kirjeldas Moslemi Vennaskonda kuulsalt kui „suurt saali, kuhu iga moslem võib siseneda mistahes ukse kaudu”, otsigu ta siis vaimset juhendust, poliitilist aktivismi või sotsiaalteenuseid.

Euroopasse asus rühmitus laienema 1950. aastatel, kui liikmed põgenesid repressioonide eest Lähis-Idas. Peamised sihtriigid olid Prantsusmaa koos Belgia, Saksamaa ja Ühendkuningriigiga. Ajaga muutus Euroopa paguluskohast ideoloogilise järjepidevuse strateegiliseks areeniks. Kui Moslemi Vennaskond kaotas repressioonide ja poliitiliste muutuste tõttu Araabia maailmas mõjuvõimu, hakkas ta investeerima pikaajalistesse struktuuridesse kogu Euroopa mandril.

Prantsusmaal võttis see organisatsioonilise kuju 1980. aastatel, mil loodi Prantsuse islamiorganisatsioonide liit (Union of Islamic Organizations in France, UOIF), mida juhtisid Ahmed Jaballah ja Faycal Mawlawi. Vennaskonna pikaajaline strateegia põhineb kahesel struktuuril: avalike koolide, mošeede ja ühenduste võrgustik ning märkamatum juhtkond, mis kujundab ideoloogilist suunda.

Selline süsteem võimaldab liikumisel tegutseda seaduslikult, edendades samal ajal ühiskonnamudelit, mis seab jumalikud seadused ilmalike vabariiklike väärtuste kohale. Araabia baasi nõrgenedes leitakse, et vennaskond peab nüüd Euroopat – ja eriti Prantsusmaad – oma ideoloogilise mõju keskpunktiks.