Jõuluturud on üks omalaadne Euroopa kultuurifenomen, millel on väga pikad kogukondlikud traditsioonid. Küla, kirikkond, asum tulid kokku, kõik tundsid kõiki, suheldi, peeti meeles ka neid, kes enese eest enam hoolitseda ei saa ja koos oli tore olla. Kaasaegne turismiturundus on muidugi tarbitavat ja olustikku standardiseerinud, loonud ettekirjutusi, mida ja kuidas peaks laadal külalistele pakkuma, toonud juurde võõraid masse, kuid oma nägu ja tegu on eri maades suudetud siiski veel üsna hästi säilitada. Kõikjal, kus käib palju erinevat rahvast, on otseloomulikult vaja ka avalikku korda hoida, sest teineteisemõistmine ei ole ka suure harmoonia taustal alati samal lainepikkusel. Kui varem piirdus see peamiselt hõõguvate jookide ületarbimisel tekkinud kodanike korralekutsumisega, hügieeninõudeid eiravate või ka müügilitsentsi mitte omavate kaupmeeste sanktsioneerimisega, paugutajatega koerust tegevate poisikeste noomimisega, siis praeguseks on multikultuurne Euroopa etableerunud aga täiesti uues arengufaasis.
Jõuluturu rünnakud: Euroopa uus reaalsus
20. detsembril 2024. a. kihutab mees autoga Magdeburgi jõuluturu jalakäiatetsooni. Esialgsetel andmetel on hukkunuid 5 ning vigastatuid üle 200. Kahtlustatav, kes on pärit Saudi-Araabiast, elab Saksamaa Liitvabariigis juba alates 2006. aastast ning töötab Saksi-Anhalti liidumaal arstina.
Tule taevas appi! See ei ole 1. aprillil kõlav rumal nali ega ringhäälingust jõulude ajal tulev märulifilm vaid reaalsus. Euroopa uus reaalsus.
Juba alates 2000. aastast kui politsei võttis kinni Saksamaal resideeruvad islamistid, kes plaanisid Strasbourg’i jõuluturule sealsete uskumatute vastu üllatusrünnakut, kerkisid mitmele poole jalakäiatetsooni või linnplatsile suubuvate teede ette, kus traditsiooniliselt jõuluturud aset leiavad, betoonist barjäärid. Hilisemate rünnakute varjus jõuluturgudele – näiteks Nantes’is (2014), Berliinis (2016), Pariisis (2018) – peab pelgalt nentima tõsiasja, et ilmselt nii see rahvaste integratsioon kulgebki. Läbi ajaloo on paljud rahvad ehitanud müüre, kaitsmaks end väljaspoolsete agressiivsete jõudude, barbarite vastu või põhjendades seda hoopis isalikult hoolitseva vajadusega hoida oma inimesi „vale ideoloogilise reostuse“ eest turvalisel kodumaal. Praegu peab aga Euroopa juba püstitama müüre enda sees, et kaitsta oma kogukondi, kodanikke, teiste võõraste ning agressiivselt peremehetsevate kaasresidentide eest. See on ju absurd!
Kodanike turvalisust ja heaolu valvav politsei paistab Euroopas aga silma reaktiivse, mitte preventiivse poole pealt (ennetuste PR-i ei tasu ülehinnata) – näiteks jõuluturgudel korraldatakse tugevdatud turvakontrolli mitte sellepärast, et see oleks nii innovatiivne, vaid et esimesed pussitamisohvrid on turvalisuse puudumise eest juba oma verega maksma pidanud. Betoontõkkeid – kaugel see okastraatki on – asetatakse laadast järjest kaugemale, piirates nii ka inimeste mobiilsust ning luuakse uus hirmutav foon päriselt me ligidal eksisteerivast sõjafrondist. Kogu see turvalisuse tagamise teema on formaalselt väga hea põhjus, mille pärast avalikku ruumi veelgi enam kontrollida – paigutada sinna enam kaameraid, personali ja autopatrulle ning seeläbi inimeste vabadust koomale tõmmata. Ent see ei ole sisuline lahendus, vaid pigem justkui odav vabandus ebamugavana tunduva ja poliitiliselt mittekorrektse põhjusega mitte tegelemiseks.
Nad ei austa kohalikku kultuuri, traditsioone, vabadusi
Saksamaal ei julgenud seda öelda välja liidukantsler Merkeli-aegne ega ka -järgne valitsus, ent seal on selline front ühiskonna sees juba täiesti olemas. Me ei räägi ju ainult pelgast kriminaalstatistikast, teatud tüüpi raskete kuritegude kasvust ning nende toimepanijate etnilisest päritolust, sotsiaalsest ja religioossest kuuluvusest. Reaalselt on olulised kaks aspekti.
Esmalt, Magdeburgis 20.12.2024 toimunud rünnaku valguses paljastub ilmekalt, et islami-taustaga inimeste integratsioon kui selline ei toimi absoluutselt. Oli ju tegu juba pea 20 aastat Saksamaal elava ning arstiametit pidava mehega. Ühiskondlikku prestiižiredelit arvestades ei saa teda kindlasti pidada marginaaliks või asotsiaalist heidikuks, kes nüüd mingite faktorite kokkusattumuse tõttu oma kibestumust „tõotatud maa“ või „Saksamaa unistuse“ purunemise eest sealsete kodanike peal välja elab. Aus tõde oleks öelda – nad ei austa kohalikku kultuuri, traditsioone ning vabadusi ja nende käitumismuster ja psühholoogia on nii erinevad, et nad teevad niikuinii vajadusel kõike omamoodi ja rullivad neile mitte meeldivast või neid ärritavast üle.
Teiseks, miks peaksid kohalikud inimesed, aborigeenid, kes on harjunud elama avatud ühiskonnale omaste reeglite järgi, kus võtmesõna on usaldus, mitte sund, nüüd äkki oma koduste kultuuri- ja sotsiaalharjumuste pärast hirmu tundma? Et võib-olla kellelegi väljaspoolsele ei meeldi, miskit ärritab teda ning siis laseb ta lihtlabaselt käiku vägivalla. Organiseeritud rünnakud ei ole ju ka mingid afektiseisundis või mingisuguste ainete mõju all läbiviidud ja kontrollimatu käitumine, vaid ikkagi süsteemne rünnak kohaliku elu häbituse vastu.
Sellisena lakkab ka jõuluajale omane rahulikkus olemast. Parafraseerides tuntud ütlust, kas roomlased peaksid end nüüd külaliste järgi kohandama või on alternatiiviks oma majade kinnimüürimine, et ikka saaks omamoodi elada? Kas iga kriiksatuse peale tänaval peaks nüüd alateadliku hirmuga õhku kargama, sest akustiliselt ei olnud päris selge, kas keegi ikka tõesti peatus punase fooritule ees või oli see hoopis kohapealt sööstva (sõja)masina, mille roolis hullunud džihadist, kummivilin?
Ainuke võimalik lahendus on, et rahvas teadvustaks probleemi sügavust ning survestaks ka ühiskondlikke institutsioone oma kohalikevaenulikku poliitikat muutma. Lisaks eri ajaloolistele taustadele Euroopas on ühisteks tõketeks peamiselt inimeste mugavus rutiini suhtes, sest seni on ju asjad enam-vähem hästi olnud, ning muidugi allaheitlik vaim. Teatud kultuurides on need nõrkuse indikaatorid. Siis tulebki ootamatu külaline ja paneb sinu oma kodus jalad sinu lauale, kui ta just halvemal juhul enamat ei tee.
