Professor Alar Konist: kui tahame siin elada, vajame ka toimivat energiasüsteemi – vaid taastuvenergiale lootes unustame energiajulgeoleku

Põlevkivi peaks vaatama palju laiemalt, kui vaid elektrienergia tootmiseks vajalikku ressurssi.

Kui meeldib:
Jaga postitust:
Toeta järgmise loo valmimist
Toeta täna

Tallinna Tehnikaülikooli energiatehnoloogia instituudi direktor professor Alar Konist tõdeb, et päikese- ja tuuleenergia tundub odav juhul, kui me selle rajamise tegelikke kulusid ei arvesta. Energiamajanduse tulevikku planeerides peaksime aga tema hinnangul vaatama ka seda, kuidas teised riigid käituvad ehk mitte sulgema oma põlevkivitööstust ajal, mil Saksamaa häbi tundmata pruunsöele toetub.

Eesti riigi võetud eesmärk toota aastal 2030 sama palju taastuvenergiat kui riigis tarbitakse, on küll statistiliselt tore ja võimalik, kuid ei ole päris aus, selgitab professor Alar Konist. “See tähendab tegelikult ju seda, et meil tekib siis suvekuudel see energia ja võib-olla kevad-sügis perioodil, kui meil energiavajadus kõige suurem veel ei ole. Aga külmal perioodil, kui energiat vaja on, meil seda nendest tootmistest ei tule,” kommenteerib Konist. Ehk teisisõnu võime me küll koguseliselt toota taastuvenergiat rohkem, kui aasta jooksul ära tarbime, kuid külmal talveilmal kui tuult ei ole ja päikesest midagi kätte ei saa, istuksime selle teadmisega kas sõna otseses mõttes pimedas või peaksime käimas hoidma muid tootmisvõimsusi ja elektrit teistest riikidest sisse ostma.

Seejuures elektrienergiat sisse ostma olemegi me juba aastaid pidanud. Viimati tootis Eesti oma tarbimisest rohkem elektrienergiat 2018. aastal, kuid sellest alates on see seoses põlevkivielektri tootmise järk-järgulise vähenemisega languses olnud. Näiteks aasta alguses avaldatud positiivses alatoonis esitletud uudis, et eelmisel aastal toodeti Eestis nn taastuvatest allikatest elektrit rohkem kui fossiilkütustest, ei peaks meid tegelikult rõõmsaks tegema. Asi on selles, et taastuvaks peetud tuulest, päikesest ja biomassist ehk puidust tootsime me mullu 2.6 TWh elektrienergiat, mis on tõepoolest rohkem kui põlevkivist ja muudest fossiilkütustest toodetud 2.3 TWh, kuid meie tarbimine oli samal ajal 8.6 TWh. Ehk tesissõnu pidime me oma elektrienergia vajaduse rahuldamiseks 3.7 TWh mujalt sisse ostma.

Mis puudutab aga eesmärki toota meile vajaminev energia vaid taastuvatest allikatest, siis Konisti sõnul oleks aus seada see selliselt, et taastuvenergia peab katma tarbimise igal ajahetkel. “Ja kui me seda ei suuda, siis me tegelikult tegeleme natukene eksitamisega ja selliseid eesmärke ei tohiks seada,” märgib ta.

Kas taastuvenergia on odav?

Taastuvenergiast räägitakse ka kui odavast lahendusest ehk selgitatakse näiteks, et mida rohkem on turul tuuleenergiat, seda odavam on elektri hind. Täitsa õige – turul ehk elektribörsil kehtibki reegel, et kui mingil ajahetkel on elektrienergiat turul rohkem ja tarbimine väiksem, siis hind kukub. On ju tõsi, et kevad-suvisel perioodil, kui tuult on ja päike paistab, võivad tänasel elektribörsil hinnad kohati ka negatiivsed olla. Aga aasta lõikes tervikuna ei pruugi tarbija sellest võita. “Mis kasu on meil sellest jaanuaris või veebruaris, kui meil on energiavajadus kõige suurem ja kui sellel perioodil hakkab energia hind olema 400 eurot või ka 1000 eurot megavatt-tunni eest?” küsib Konist.

Professor Alar Konisti sõnul tuleks tuuleenergiat arendades kalkuleerida nende võimekuste rajamise tegelike kuludega ning arvestada, et igal ajahetkel tuul ei puhu ehk neist kogu aeg elektrit ei saa. Foto: Wikimedia Commons.

Selliste lihtsate kalkulatsioonide tegelik probleem on aga selles, et need jätavad taastuvenergiavõimsuste rajamisega seotud tegelikud kulud arvestamata. Näiteks ei ole seal sees taastuvenergia tootajatele makstavaid toetusi, mis tulevad otse tarbija ja maksumaksja taskust. Eesti meretuuleparkide puhul võivad dotatsioonisumma hakata ulatuma mitmesaja miljoni euroni aastas.

Või võtame siia juurde näiteks võrguehituse kulud, sest kui sa ehitad uusi hajali asuvaid võimsusi, tuleb sul ehitada välja ka uus elektrivõrk, mis tekkivat energiat edasi-tagasi transpordiks. “Kui me täna teeme meretuulepargi, siis sinna on vaja viia võrk ja seda me elektri hinna sees ei kuva. Aga see ei ole aus. Tegelikult me peaksime seda ka kuvama, kui palju siis selle võrgu ehitus sinna juurde maksma läheb,” ütleb Konist ja lisab, et võrkude puhul on meil Eestis suur probleem ka nende vanus ehk amortiseerunud võrkude uuendamiseks kulub juba niigi palju raha.

Et tuulevaikuses ja pilvede all selliste tootmisvõimsuste puhul elektrienergiat ei tule, on lisaks tarvis investeerida ka muudesse kompenseerivatesse tootmisvõimsustesse, mis sel ajal töös oleksid – näiteks ehitada juhitava võimsusena gaasijaamad, mida sisse lülitada. See aga tähendab taas täiendavaid investeeringuid, millega arvestada.

Teine võimalus oleks näiteks tuulise ilmaga üle jääv elektrienergia salvestada, aga see muudab kogu projekti Konisti sõnul samuti väga kalliks. Ja tegelikkus on ka see, et selliseid salvestuslahendusi, mida meil talvekuude üle elamiseks vaja oleks, praegu ei olegi. Kusjuures tasub tähele panna, et väiketarbijate kõrval on meil ka neid, kes suures mahus pidevalt energiat vajavad. “Me ei räägi ainult ju kodutarbijate energiakasutusest, vaid me peaksime rääkima ka sellest, et meil oleks siin ka suurettevõtteid ja suurtööstust,” ütleb Konist, kelle sõnul peab energia tööstusele olema taskukohase hinnaga ja igal ajahetkel, kui seda vaja on, kättesaadav. Tuul ja päike üksi või ka koos tänase salvestusvõimekusega seda lihtsalt ei taga.

Kas õppida teiste vigadest?

Üks õpetlik näide selle kohta, kuidas meiega sarnane elektri börsisüsteem, mis laseb tuulise ilmaga hinnal negatiivseks minna, ise oma raskuse alla kokku võib kukkuda, on pärit 2021. aasta veebruarist Ameerika Ühendriikide Texase osariigist. Kuna sealsel börsil olid hinnad veebruaris tavapäraselt madalal tasemel, otsustasid paljud tootjad oma seadmed selleks ajaks hooldusesse panna. See tähendas, et neid ei saanud ka häda ja suurte puudujääkide korral kiiresti uuesti tööle panna. Tuulikud aga, mis pidanuks samal ajal tootma, ei olnud külmakindlad ning seiskusid. Samamoodi ei suutnud energiat toota ka päikesepaneelid. Ehk lõpuks lihtsalt ei olnud turul enam tootmisvõimsusi, mis tarbimisvajaduse katnuks. “Hakati tegema siis halbadest valikutest parimaid, mis tähendas seda, et selleks, et kogu võrk päris kokku ei kukuks, lülitati piirkondi võrgust välja,” kirjeldab Konist olukorda. Selliste katkestustega kaasnevad aga nii ettevõtetele kui kodutarbijatele tohutud probleemid ja kulud. Texases tekkis lühikese ajaga toidukaupade ning joogivee puudujääk. Kuna pumbad ei töötanud ja vesi torudes ei liikunud, hakkasid need lõhki külmuma. Teisisõnu – ühiskondlikud kahjud olid märksa suuremad kui aastate jooksul saavutatud hinnavõidud börsil. “Ehk kokkuvõte oligi see, et börsisüsteem oli olnud üle 20 aasta ja piisas sellest ühest kriisist, mis läks kodanikele ja ettevõtetele palju kallimaks, kui kõrvalasuvatel piirkondadel, kus oli reguleeritud kujul hind ja süsteem,” nendib Konist.

Texase 2021. aasta veebruari energiakriis tõi endaga kaasa tühjad poeriiulid. Foto: Wikimedia Commons.

Eesmärk kogu aeg tarbijatele võimalikult soodsalt energiat pakkuda tähendabki sellistes tingimustes lõpuks seda, et soodne ei tähenda kättesaadavust igal ajahetkel. “Nad olidki selle süsteemi nii ära optimeerinud, et nad ei arvestanud väga selliste kriisistsenaariumitega, kus temperatuurid võiksid väga madalaks minna, neil ei olnud ka reservi ja tulemus oligi käes,” ütleb Konist. Tema lihtne järeldus sellise näite põhjal on, et börsipõhine süsteem ei taga pidevat elektrienergiaga varustatust, vaid selle tagamiseks on vaja püsivalt hoida piisavat reservvõimsust. See on aga täiendav kulu, millega peab arvestama. Konisti hinnangul tulekski Eestis rohkem võimalikele riskistsenaariumitele mõelda – näiteks arvestama kasvõi sõjategevuse võimalike mõjudega. Sellistes olukordades ei ole meil tõenäoliselt võimalik oma energiamajanduses naabritele toetuda ning me vajame ise usaldusväärseid tootmisvõimsusi.

Tuulikute kõrval on ka teine lahendus

Ehkki Konist räägib taastuvenergiaga seotud probleemidest, ei ole ta kindlasti ühegi energialiigi vastane. Näiteks pakub ta, et energia salvestamine ei pea tingimata tähendama akusid, vaid seda võiks salvestada meile vajalikesse materjalidesse. Ehk kui tuult on palju ja turul parajasti elektrienergia ülejääk, võiks tegeleda sünteetiliste kütuste, vesiniku või vajaminevate kemikaalide tootmisega, mis on energiamahukad tegevused. Seejuures vaataks Konist CO2-te, mille vähendamise nimel selle energiamajanduse jõulise ümberkorraldamisega tegeletakse, hoopis toorainena ehk näiteks võiks seda kasutada ühe komponendina kütuste tootmisel.

Konist ütleb CO2 kohta, et ju poliitikud ei ole paremat mõõdikut suutnud keskkonnaprobleemidega tegelemiseks välja mõelda. Konisti sõnul oleks aga sel juhul oluline, et see mõõdik kehtiks ühetaoliselt üle maailma. “Aga ta ei ole ju. Võtame kasvõi meie kõrval Venemaa, kes sisuliselt vilistab selle peale või võtame Ameerika. Ja siis tulevad veel Hiina ja India. Me peaksime aru saama, et me ei ela siin planeedil üksi. See ei tähenda, et me peaksime siis arutult kuidagi raiskama ja keskkonda saastama, aga me peame aru saama, et ongi erinevad kultuurid, erinevad arvamused. Ja kui me ei suuda ühtemoodi mõelda, siis me neid eesmärke täita ei suuda,” ütleb Konist. Ehk teisisõnu, sõltumata sellest, kas meie oma CO2 emissioone siin vähendame või mitte, tervikuna see atmosfääris kasvavate tööstusmaade, nagu Hiina ja India, panuse tõttu, mingit mõju ei avalda. Konisti sõnul ei olekski kudagi võimalik ega mõistlik näiteks Indiale öelda, et meie siin ehitasime oma majanduse tänu fossiilkütustele üles, aga ärge teie nii tehke ja võtke kasutusele need märkimisväärselt kallimad taastuvenergia-lahendused. Kui neil oleks selleks isegi mingi huvi, siis rahalisi võimalusi kindlasti mitte.

Enda tekitatud hädad: Saksamaa sõltub söe-elektrist

Tegelikult ei hakka keegi söe-energiat ka Euroopas kohe sulgema. Euroopa juhtiva majanduse Saksamaa suund oli pärast tuumajaamade kinnipaneku otsust oma majandust Venemaa gaasi abil käigus hoida ja arendada samal ajal tuule- ja päikeseenergia tootmist. Kusjuures mõnel päeval saavutatakse taaastuvelektriga suurepäraseid tulemusi, märgib Konist. Ta toob näiteks intervjuule eelnenud päeva. “Fantastilised tulemused. Pea poole tarbitavast energiast said nad eile näiteks päikeselt. Neil on veel hüdroenergia, nad kasutavad biomassi ehk puitu, põletavad seda. Ja siis baaskoormus tuli neil pruunsöest, kivisöest ja maagaasist. Baaskoormus ongi neil täna valdavalt pruunsüsi ja kivisüsi. Et ei ole nii, et kuskil mujal Euroopas täna fossiilkütuseid ei kasutata,” räägib Konist. Ehk teisisõnu on Venemaa gaas asendatud pruunsöe või kivisöega ja kui sellest puudu jääb, ostetakse näiteks prantslastelt sisse tuumaenergiat, mille nad ise otsustasid kinni panna.

Sellises kontekstis ongi Konistil keeruline aru saada, miks peab inimtekkelise CO2 vähendamine Eestis tingimata tähendama senisest energiamajandusest täielikku loobumist. On näiteks olemas ka seadmed, millega me CO2 korstna otsast kinni võime püüda, et seda siis hoiustada või ka mõnel muul vajalikul otstarbel kasutada. Seejuures ütleb Konist, et põlevkivielektri hind koos tänase CO2 kvoodi hinna ning selle kinni püüdmiseks vajalike seadmete maksumusega, jääks ikkagi 150 euro juurde megavatt-tunnist. See ei tuleks tema sõnul kindlasti kallim, kui ükskõik millised teised lahendused, millel on varjatud kulud. See tähendaks ka, et me saaks edasi kasutada juhitavat põlevkivivõimsust ja meil ei tekiks võrgus sageduse hoidmise probleeme.

Professor Konisti sõnult tuleks põlevkivi kui ressurssi vaadata laiemalt kui pelgalt elektri tootmiseks vajalikku toorainet. Foto: Wikimedia Commons.

Kuid lisaks sellele selgitab Konist, et me ei peaks põlevkivi üldse vaatlema kitsalt elektrienergia tootmiseks vajaliku ressursina, vaid palju laiemalt ehk arvestama ka põlevkivitööstuse lisandväärtust. “Kui me nüüd ütleksimegi, et põlevkivi ei ole meil ainult energia saamiseks, vaid põlevkivi on meil hoopis tsemendi sisendaine, põlevkivi on meil ka väetise sisend, põlevkivist me saame kemikaale ja lisaks saaksime põlevkivist ka energia, siis see sünergia, mis sellest tekiks, oleks ju midagi väga head,” selgitab Konist.

Ühest äärmusest teise

Konist märgib, et arvestab ka sellega, et fossiilkütused on ressursina piiratud. Näiteks põlevkivi jaguks meile praeguste teadmiste kohaselt paarisajaks aastaks. Ent tema sõnul ei räägita üldse sellest poolest, mis puudutab taastuvenergialahenduste tootmist ja nende jaoks vajaminevat ressurssi, mis on ju samuti piiratud. Ta toob näiteks tuulikud. “Meil on vaja teha betoonist vundament ja terasest mast, naftakeemiast labad. Siis on haruldasi muldmetalle kasutatud seal magnetites ja vaske on mähistes. Ka kõik see tuleb meie maapõuest ja meil on vaja neid ressursse kaevandada ning ega need ka ei taastu,” räägib Konist ja lisab, et hoogustuv kaevandustegevus viib ka meie energiatarbimise üles. “Nüüd me läheme minu arvates ühest äärmusest teise,” ütleb ta.

Lisaks on probleem selles, kes ja mis tingimustel meile vajalikku toorainet, materjale või tehnoloogilisi vahendeid pakub. Näiteks ehitusmaterjalina vajamineva betooni puhul on Ida-Euroopas kasutatud söejaamadest pärit lendtuhka. “Kui me nüüd ütleme, et me sütt ei kasuta, siis järelikult lendtuhka ei teki ja meil on vaja hakata rohkem kaevandama, et saada sellises koguses tsementi, et toota nii palju betooni, kui meil vaja on,” ütleb Konist. Teisalt peame arvestama aga, et näiteks haruldaste muldmetallide puhul, mida taastuvenergia-tehnoloogiad vajavad, on Hiinal praegu sisuliselt monopoolne seisund. Samuti oleme suure osa vajalikust tööstusest Euroopast välja viinud ehk sõltumegi oma energiapööret tehes teistest maailma piirkondades. Ja kuivõrd tuulikud ja päikesepaneelid ei ole igavesed ning nende taaskasutamine samuti väga suur väljakutse, siis ka seal on probleeme, mida lahendada.

Siit tekibki küsimus, kas sellises kontektstis peaks pea ees nn rohepöördega edasi tormama? “Me peame vaatama neid maailma trende, Euroopa trende ja tegema asju mõistlikult,” ütleb ta. Kui väga palju teisi riike ütleb, et nemad ei torma, siis peaks ka meie asja rahulikumalt võtma. Ka juhul, kui jätame endale eesmärgi aastaks 2050 CO2-te mitte emiteerida, siis seda saaks Konisti sõnul saavutada pigem talupojamõistust kasutades – näiteks sellise järk-järgulise nulli poole liikumise asemel hoopis ühe astmena. “Miks ma nii julgen rääkida, on see, et CO2 püüdmine seda võimaldabki. Ehk kui aastal 2050 me näeme, et kogu maailm on jõudnud punkti, kus keegi ei emiteeri, pooltel jaamadel Hiinas ja Indias on CO2 püüdmistehnoloogia peal ja teine pool on kinni pandud, siis nii teeme. Aga me ei saa väita, et aastal 2050 fossiilkütused maailmas üldse ei kasutata,” selgitab Konist. “Ja siis me peamegi olema ka targad, et kui muu maailm jätkab nende kasutamist ja kui me täna Eesti võtmes vaatame, kuidas seda ressurssi on võimalik maksimaalselt väärindada, nii et me saame sellest materjale, kemikaale ja ka energiat ning ühel hekel on võimalik seda CO2-te, mille me kinni püüame, ka tootestada ehk, siis miks me selle sulgema peaks?” küsib ta.

Alar Konist soovitab endalt küsida, kas ja kui palju oleme me nõus energiasüsteemi ebakindlamale alusele rajades oma konkurentsivõimes järele andma? Foto: erakogu.

Kui me aga teist teed läheme, siis võime endalt Konisti hinnangul küsida, palju me oleme näiteks majanduse konkurentsivõimes nõus järele andma. “Tööstuse üks edu pant on soodne energia, aga kui me täna enda energiatootmise viime niivõrd kalliks, niivõrd kulukaks, siis meie ettevõtted, meie tööstus, ei ole enam konkurentsivõimeline,” märgib Konist. Ta selgitab, et kokkuvõttes oleks kõige lihtsam keskkonna- ja kliimaeesmärke täita juhul, kui me üldse mitte midagi ei teeks. Ei tarbiks ega toodaks energiat: “Siis ei ole siin ka elu.”

“Ehk kui me tahame siin elada, siis meil on vaja ka töökohti ja tootmist, mida tagavad ettevõtted ja tööstus. Meil on vaja, et tuli toas põleks, et ruum oleks kas soe või jahe ja kõik need muud eluks vajalikud tingimused, ka toit. Ja sellest lähtudes peaksime me tegema erinevaid valikuid, erinevaid otsuseid,” ütleb Konist.

Kogume 25 000€ järgmise poolaasta tegevuseks – palume Sinu toetust!
TOETA SOBIVA SUMMAGA TÄNA
Kommentaaride teavitused
Teavitus
6 Kommentaari
Enim hääli saanud
Uuemad Vanemad
Inline Feedbacks
View all comments

Alar Konisti artiklile annan 10 punkti, aga kogu seda lugu ligeda ja mõista!- vist paljudele liiga
igav? Minu lihtne seisukoht: kuni on, kaevame ,tarbime omi fossiilkütuseid- nii ongi! Ja mõtleme
kuidas edaspidi minna tuumaenergeetikasse. See võtab vist sajandi aga seniks meil jagub tvapäraseid
energiaallikaid. Tuul ja päike on äge aga meil siin pole neid siis kui on vaja! Energiastabiilsuse mõttes on need lähiajal mõttetud üritused, aga tänu poliitikutele kellelegi väga kasulikud äriprojektid!

Tuleb nõustuda, jah nii on!
Ainult need poliitikud ei mõtle ju nii. Ossinovski tahab tuule-elektrit akudesse salvestada – see on ju veel pöörasem idee. Aga tema on poliitik ja tema sõna jääb peale kui ta ainult piisaval arvul hääli saab.

Sellisel juhul on juba mõistlikum välja pakkuda tuuleenergia salvestamist otse raskusenergiasse.
Raskusenergia salvestid võiksid olla väga pika-ealised ja töökindlad kui need on korralikult ehitatud (kõikvõimalikud hõõrdumised ja kulumised tuleb viia miinimumini).
Akud ei suudaks kindlasti võistelda töökindluses ja pika-ealisuses raskusenergia salvestitega.

Pealegi – selleks, et tuuleenergiat akudesse saada tuleb seda muundada mitu korda ühest energialiigist teise energialiiki. Energeetilised kaod, mis selle juures tekivad ei ole üldsegi väikesed.
Tuuleenergia muundamine raskusenergiaks toimub hoopis väiksemate kadudega.

Kui Teile antakse suurem summa raha kohustusega see investeerida ja investeerimise valikuid oleks kaks: Ossinovski akupank või minu raskusenergia salvestid?
Kumbasse Teie investeeriksite?

Väga hästi lahti seletatud ja kirjutatud artikkel. Tänud

Energia muundamisel ühest energialiigist teise energialiiki tekivad alati energeetilised kaod. Mõnikord päris suured energeetilised kaod.

Kõik tuulikud on valesti ehitatud. Need ei peaks tootma elektrit vaid tirima ülesse raskusi. Raskuste langetamisel omakorda käivitama generaatorid (teoreetiliselt peaks 1kg langetamisel saama kätte sama palju energiat kui 1kg ülesse tõstmisele kulus).
Analoog-näide oleks vanad pommidega seinakellad – ühe käeliigutusega tiriti kellapomm (ehk raskus) ülesse ja kogu kellasüsteem tiksus selle arvelt vähemalt 12 tundi.

Sellised energia salvestamise viisid võivad tunduda arhailised, kuid ometi peaks need töötama võimalike väikseimate energeetiliste kadudega.

Mis selliste energia salvestamise süsteemide ehitamine maksab ja kas see lõpp-kokkuvõttes põlevkivienergeetikaga hinna poolest võistelda suudab…ei tea…?

Rohepöördel on ees fundamentaalne majandusprobleem: millest hakkavad tulevikus elama energiakandjaid eksportivad diktatuuririigid nagu Venemaa, araabiamaad, samuti USA? Soov riigieelarveid rahaga varustada jätab fossiilkütused nähtavas tulevikus soodsaks ning 99,17% tõenäosusega ei jäta Hiina-India, samuti paljud Aafrika riigid oma tulusat ja odavamat võimalust ära kasutama.

Eikile:
Kõik kena aga paraku vaid neile kes koolis füüsikatunnist viilisid.
Ühe tuuliku elektri kellapommide põhimõttel energia salvestamiseks on vaja üle 100 000t massi tõstmist enam kui 100 m kõrgusele. Edu! 😉

Ainus võimalus kirjeldatud viisil elektrit salvestada on kasutada olemasolevaid suuri hüdroelektrijaamasid mis lihtsalt tuulisel ajal tootmist vähendavad või ka võimalusel reservuaari vett 50% kasuteguriga tagasi pumpavad.

Raskused võivad ka olla vaid (mõne) tonnised, kuid koguraskuses peaks neid olema palju rohkem, kui 100000 tonni jagu. Oleneb kui palju võimsust kui pika aja jooksul saada soovitakse? (ajaühikut ja võimsust Te oma arvestuses ei maini)
Mitu raskust on korraga languses või mitu on ooteasendis – see on juba insener-tehniline küsimus (oleneb ikka võimsuse soovist)

Hüdroenergia arvelt vett tagasi reservuaari 50% kasuteguriga peaks saama. Kuid mul pole usku selliste pumpade töökindlusesse ja pika-ealisusesse. Raskusenergia salvesteid on võimalik teha töökindlamaid (juba see vanaisa pommidega seinakell tiksus pea terve sajandi, enne kui seal midagi katki läks)

Kui aga toota tuulest elekter ja elektri-pumpade abil pumbata vett reservuaari, reservuaarist langevast veest jälle toota elekter – see on sama totter idee, kui Ossinovski akupank.

(pärast seda, kui Greta Thunbergile ühest Helsingi ülikoolist diplom anti, ei ole mul diplomitesse enam eriti usku. Mitte ei tea, kes seda füüsikaõpikut rohkem käes on hoidnud…?)