Kas kliimamuutuste inimtekkelisuse küsimuses valitseb teaduslik konsensus? “Sellist asja, nagu teaduslik konsensus, ei ole olemas,” annab Jeruusalemma Heebrea Ülikooli Racahi füüsikainstituudi professor Nir Shaviv küsimusele vastuse. “Teaduses tegeleme me avatud küsimustega ja küsimus kliimamuutuste põhjustest on samuti avatud küsimus. On palju asju, mille üle paljud teadlased sellega seoses ikka veel vaidlevad,” selgitab ta.
On tõepoolest olemas teadlasi, kes ütlevad, et kliimamuutusi põhjustavad inimesed ja olukord on väga hull. Samas on nende kõrval ka selliseid, kelle hinnangul inimene küll põhjustab soojenemist, kuid asi ei ole nii hull, kui seda meile poliitikute-aktivistide suu läbi meedia kaudu räägitakse. On neid, kes panevad praeguse kliimasoojenemise täielikult inimese CO2 süüks ja neid, kes ei pea CO2 rolli märkimisväärseks.
Shaviv ise hindab, et 20. sajandi kliimasoojenemisest mingi osa on tõepoolest selle tulemus, et CO2 kontsentratsioon atmosfääris on kasvanud, kuid see ei ole peamine põhjus. “Minu enda uurimistöö, tuginedes viimase 25 aasta jooksul kogunenud tõenditele, on pannud mind kindlalt uskuma, et suurem osa kliimasoojenemisest ei ole inimtekkeline, vaid see toimub päikese mõju tõttu,” ütleb ta.
Kuni kaks kolmandikku soojenemisest põhjustanud päike
Astrofüüsikuna on Shaviv oma uurimistöös paljuski olnud keskendunud just selle mõistmisele, kuidas päikese aktiivsus ja Maa kliima omavahel seotud on. Tema sõnul ongi 20. sajandi soojenemise puhul minimaalselt pool, aga võimalik, et ka kaks kolmandikku, olnud seotud päikese aktiivsuse kasvuga. Samuti on ta uurinud, kuidas kosmilised kiired ja nende aktiivsus mõjutavad pilvkatte teket. Koos Taani astrofüüsikust kolleegi dr. Henrik Svensmarkiga töötavad nand nende küsimuste selgitamise kallal ka praegu.
Shaviv ütleb, et kui päikese aktiivsuse ja kosmiliste kiirtre mõjudega arvestada, jääb kliimatundlikkus ehk see, kui suurt soojenemist põhjustab CO2 kahekordistumine atmosfääris, suhteliselt madalaks. Seda, kui palju Maa keskmine temperatuur CO2 kahekordistumise korral kasvaks, on pikalt püütud välja arvutada. Esimesena proovis seda 19. sajandi lõpus teha Rootsi keemik Svante Arrhenius, kes pakkus vastuseks kuni 6 kraadi. Hiljem on seda numbrit kogu aeg allapoole korrigeeritud, kuid Shavivi hinnangul mitte piisavalt. “Kui te avate näiteks rahvusvahelise kliimapaneeli (Intergovernmenal Panel on Climae Change, IPCC) aruanded, siis kanooniliseks vahemikuks on neis sõltuvalt sellest, millist aruannet vaatate, kuskil poolteist või kaks kuni neli ja pool kraadi soojenemist CO2 kahekordistumise korral. Ma leian, et kliimatundlikkus on kuskil ühe ja poolteise kraadi vahel CO2 kahekordistumise korral,” ütleb Shaviv ja lisab, et tema hinnangul ei tule 21. sajandi temperatuuritõus kuigi kõrge.
Kusjuures soojenemise selgitamine eelkõige CO2 abil on koht, kus IPCC teadusaruanded Shvavivi hinnangul eksivad – need ei arvesta päikese mõjuga. Ja kuna need seda ei tee, aga temperatuuritõusu on siiski vaja selgitada, on selgitamiseks kasutatud inimesest põhjustatud CO2 taseme tõusu atmosfääris. Kuid Shaviv selgitab, et selliselt arvutades saadakse selgelt vale vastus, sest kõiki tegureid ei ole arvesse võetud.
“Me peame lihtsalt kohanema muutustega.”
Kas aga selline temperatuuritõus on põhjustamas või juba põhjustanud meile kliimakriisi? Shaviv vastab küsimusele lihtsalt ja selgelt: “Ei.” Ta selgitab, et keskmine temperatuur planeedil on tõepoolet alates umbes aastast 1900 tõusnud ühe kraadi jagu, ent see ei ole midagi enneolematut. Me tunneme näiteks keskaja soojaperioodi, mil viikingid kaardistasid Gröönimaa rannikut ka selle põhjaosas, mis tänapäeval on ka suviti endiselt jääga kaetud. “Selliseid muutusi on alati esinenud. Osa praegusest soojenemisest on inimtekkeline, kuid tegemist ei ole kriisiga selles mõttes, et temperatuur tõuseb sajandi jooksul viie kraadi võrra ja me kõik oleme hukule määratud. Me peame lihtsalt kohanema muutustega. Mõned neist on loomulikud ja mõned mitte, kuid need ei ole suured,” selgitab Shaviv.
Temperatuuritõusu puhul on välja toodud ka seda, et nii 2023 kui 2024 olid rekordiliselt soojad. ÜRO peasekretär António Guterres teatas sellele temperatuuride tõusule viidates juba 2023. aasta juulis, et oleme jõudnud “keemise ajastusse”. Shaviv ütleb, et loomulikult võib meil keskmine pinnatemperatuur olla mingit lühemat ajaperioodi vaadates rekodriliselt kõrge – nt 100 või 150 aasta lõikes. “Aga kui minna ajas tagasi 1000 aastat, oi sama soe või soojem. Või kui minna 5000 aastat tagasi, oli kindlasti soojem. Ehk see ei tähenda kuigi palju,” selgitab ta.
Kui vaadata pikemat ajaskaalat, siis on soojemad perioodid kogu aeg vaheldunud külmemate perioodidega. Viimase 100 000 aasta vältel on Maa näiteks suurema osa ajast olnud külmemas perioodis ning jää taandumine Euroopas ja Põhja-Ameerikas toimus umbes 12 000 aastat tagasi.
Ekstreemseid ilmastikunähtusi ei esine rohekm
Siiski väidetakse meedias sageli, et oleme enneolematus ja kriitilises klimaatilises olukorras, millega on seotud kõik vähegi ektreemsemad ilmastikunähtused. Tegelikkuses ei ole enamiku ekstreemsete ilmaolude puhul mingeid viiteid sellele, et neid esineks rohkem või need oleks varasemast kuidagi tugevamad. Võtame näiteks orkaanid. Tõsi on see, et nende tekitatud kahjud on ajas kasvanud, kuid Shavivi sõnul on see tingitud sellest, et ranniku lähedal elab rohkem inimesi. “Ent kui te vaatate näiteks USA-s maale jõudnud orkaanide statitikat, mis on suhteliselt usaldusväärne, siis näete, et märkimisväärseid muutusi ei ole toimunud,” märgib ta.
Shaviv lisab, et tegelikkuses ei ole isegi põhjust eeldada, et soojenev kliima rohkem orkaane kaasa tooks. “Muidugi on orkaanide tekkimiseks vaja soojemat vett, kuid selleks on vaja ka temperatuuri erinevust ekvaatori ja subtroopika vahel. Soojemal Maal on tegelikult väiksem temperatuurierinevus. Seega ei ole isegi selge, kas meil tekib rohkem või vähem orkaane, kui kliima soojeneb,” selgitab Shaviv.
Samuti seostatakse kliimasoojenemisega näiteks suuri metsa- ja maastikupõlenguid, kuid ka selleks ei ole Shavivi sõnul mingit põhjust. “Iga-aastane metsa- ja maastikupõlengute pindala USA-s oli 1930-ndatel aastatel palju suurem kui tänapäeval,” ütleb ta ja lisab, et tegelikkuses on suure osa põlengute põhjus hoopis kehv metsamajandamine, sest metsaalust ei puhastata tuleohtlikust materjalist.
Kalli tuuleenergia asemel tuumaenergia
Eelnevat arvesse võttes ei ole kliimamuutuste tõttu fossiilkütuste kasutamisest loobumine vajalik. Kuid sellegipoolest tuleks meil Shavivi sõnul liikuda puhtama energia poole. Esiteks põhjustab fossiilkütuste põletamine CO2 kõrval siiski ju keskkonnasaastet – eelkõige näitkes kivisüsi, mille kasutamine maailmas endiselt kasvab. Teiseks saavad fossiilkütused ühel päeval ka otsa.
Ent inimkond ei saa neid kütuseid asendada tuule- ja päikeseenergeetikaga. “Esiteks on tuule- ja päikeseenergia tootmine väga kallis,” ütleb Shaviv. “Kõik riigid, kes on neid energialiike eelisarendanud, maksavad elektri eest märksa rohkem,” lisab ta ning soovitab vaadata elektrihindu näiteks Saksamaal või Taanis, kus tuule- ja päikeseenergiat miljardite eurode toel arendatud ning võrrelda neid näiteks tuumaenergiat kasutava Prantsusmaa omadega. Kalliks ajab tuule- ja päikeseenergia selle juhuslikkus – tootmine toimub siis, kui päike paistab ja tuul puhub. Ehk elektrivarustuse tagamiseks on tarvis kas ülikalleid salvestusvõimsusi või tagavarasüsteeme, nt gaasielektrijaamasid, mida selleks ajaks tööle panna.
Shavivi hinnangul tuleks tulevikus toetuda tänasest palju enam hoopis tuumaenergiale, millel puuduvad fossiilkütustega võrreldavad keskkonnasaaste probleemid ja mis suudab erinevalt tuulest ja päikesest pakkuda püsivat energiavarustust. Selle plaani kriitkud meenutavad meile aga minevikus toimunud tuumajaamadega seotud õnnetus – Tšerbobõl Ukrainas, Three Mile Island USA-s ja Fukushima Jaapanis. Kõigil neil õnnetustel olid aga oma põhjused – Tšernobõli ja Three Mile Islandi puhul tehnilised puudujäägid segatuna inimlike valearestustega ning Fukushima puhul loodusjõud ehk maavärin ja tsunami. Seejuures 2011. aasta Fukushima õnnetuse puhul ei hukkunud otseselt tuumajaama õnnetuse tõttu kedagi, küll aga hukkus tuhandeid inimesi rannikut räsinud tsunami tõttu.
Shaviv ütleb, et õnnetustesse sattunud tuumajaamasid ei ole ohutuse poole pealt mõtet tänapäevase tehnoloogiaga võrrelda. “Ma arvan, et ohutus ei ole probleem. Meil on võimalik kasutada äärmiselt turvalisi lahendusi,” ütleb ta ja lisab, et tuumaenergia laialdasem kasutuselevõtt toimub sõltumata sellest, kas Lääs seda teeb või mitte. “Kui te vaatate Hiinat, mis on energianäljas, siis nad ei hooli üldsuse arvamusest nii palju kui meie. Ehk nad lihtsalt lähevad sellega edasi ja selle asemel, et avada iga paari nädala tagant uus kivisöeelektrijaam, hakkavad nad avama tuumaelektrijaamu,” ütleb Shaviv. Ta lisab, et ka Läänel oleks targem selles arengus osaleda, mitte vastassuunas liikuda.
