Sotsiaalse õigluse keskuse (CSJ) uuring „State of Dependency“ käsitles sotsiaalkulude kasvu ja selgus, et EL-väliste kodanike kätte on kõige enam töökohti läinud 2020. aastast peale. Siis algas nn Boriswave, kus ligikaudu 4 miljonile sisserändajale anti Ühendkuningriigis töötamise või õppimise viisa ning EL-väliste töötajate arv hulk suurenes 2,1 miljoni võrra, kirjutab The Telegraph.
Samal ajal vajas ligikaudu 2,3 miljonit britti rohkem töötushüvitist. Inglismaal, Walesis ja Šotimaal saab praegu vähemalt ühte töötushüvitist ligikaudu 6,7 miljonit inimest ehk ligikaudu iga kuues tööealine täiskasvanu. 2019. aastast on peaaegu 1,7 miljoni võrra kasvanud nende tööealiste hüvitisesaajate arv, kellel pole kohustust tööd otsida. Briti kodanikest tööealiste hüvitiste peale kulus 2019.–2020. aastal 50 miljardit naela rohkem.
Seejuures tõdeb aruanne, et kuigi Ühendkuningriigis palka saanud EL-väliste kodanike arv on 2020. aastast peale kasvanud 2,1 miljoni võrra, moodustab see ikkagi vaid 61% netorändest. Mõneti võib asjaolu seletada välisüliõpilastega, keda on 2020. aastast peale riiki saabunud 1,2 miljonit, aga ikkagi on aina enam ka sotsiaaltoetuseid saavaid EL-väliseid kodanikke. Näiteks on universaaltoetuseid taotlenud väliskodanike arv 2022. aastast kasvanud 38%, ulatudes 1,3 miljonini. Neist 745 000 taotlejat on EL elamisloa programmis, kuigi nende arv on viimase aasta jooksul vähenenud. Väljastpoolt Euroopa majanduspiirkonda pärit, universaaltoetust taotlenud sisserändajate arv on 2022. aasta aprillist aga peaaegu kahekordistunud, ulatudes 537 000-ni. Neist vaid 43%-l on tähtajatu elamisluba. 2025. aastal sai sotsiaaltoestust umbes 1,9 miljonit väliskodanikku, sh ligikaudu 200 000 inimest, kes said puudetoetust, ning umbes 200 000 inimest, kes said haigushüvitist. Vanaduspensioni saavad umbes 409 000 miljonit inimest, kellest 76 000 saavad pensionitoetust. Tööealiste väliskodanike leibkondade sotsiaaltoetusteks kulus 2025. aastal 14,3 miljardit naelsterlingit ja ennustatakse, et kümnendi lõpuks küünib summa juba 16,3 miljardi naelsterlingini aastas.
Peaaegu kakskümmend aastat enne nüüdset uuringut ilmus Iain Duncan Smithi seeria „Breakdown Britain“, mis pani aluse universaaltoetusele (universal credit), mis pidanuks toimima kui sild toetuse juurest tööturule. Sisserändesüsteemi algeesmärk oli seejuures ligi meelitada vaid õppinud töötajaid, kes suudavad end ja peret ise üleval pidada. CSJ aruande järgi on sellest peale mitmed valitsused töökohtade juures tuginenud aga hoopis madala kvalifikatsiooniga sisserändajatele ja süsteem meelitab nüüd ligi sisserändajaid, kes on kas töötud või teenivad nii vähe, et vajavad ka töötades toetuseid. Samal ajal on sotsiaalsüsteem miljonid britid n-ö maha kandnud.
Aruande järgi on muutus koroonakriisist peale olnud veelgi kiirem ja moonutanud tööturgu: „Kõige hoolimatum „inimeste kvantitatiivse lõdvendamise“ näide ilmnes pärast Covid-19 pandeemiat, mil toonane valitsus kiirendas sisserännet selge eesmärgiga suruda palku alla, et ohjeldada inflatsiooni.” Sellest peale ongi kuni tänaseni vähenenud Briti kodanikest palgasaajate arv 9 maakonnas 12-st, kuid EL-väliste palgasaajate arv on kõigis maakondades suurenenud. Näiteks registreeriti Šotimaal Briti kodanikest palgasaajate suurim langus – 53 000 võrra. West Midlandis vähenes see 32 000 võrra, Kagu-Inglismaal 31 700 võrra, Ida-Inglismaal 29 400 võrra ja Londonis 26 500 võrra. See-eest EL-väliste kodanike tööhõive suurenes näiteks Londonis 465 200 töökoha võrra, Kagu-Inglismaal 284 500 võrra, Loode-Inglismaal 223 900 võrra ja West Midlandis 220 300 võrra.
See-eest on väliskodanikke 2020. aastast peale agaralt palgale võetud. Kõige enam sotsiaalhoolduses, majutus- ja toitlustussektoris ning jaekaubanduses: tervishoius ja sotsiaaltöös kasvas EL-väliste kodanike tööhõive 29%, haldus- ja tugiteenustes 16%, majutuses ja toitlustuses 12% ning hulgimüügis ja jaekaubanduses 10%. Need on sektorid, mis tavaliselt on andnud võimaluse tööturule siseneda inimestel, kes alles alustavad tööteekonda või on pikemat aega tööturult eemal olnud. Teisalt on tegemist aga valdkondadega, kus üldjuhul palgatase on pigem madalam.
Veel nentis CSJ, et ametlikes majandusprognoosides on rännet käsitletud viisil, mis on julgustanud valitsusi seadma majanduskasvu tähtsamaks elatustaseme parandamisest. Aastatel 2006–2025 kasvas SKT 26%, aga SKT elaniku kohta kasvas vaid 10%. Valitsused on langetanud otsuseid tuginedes eelarveprognoosidele, mis keskendusid järgmisele viiele aastale. Arvestati töötajate arvu ja maksutulude vahetut kasvu, mis tulenes suuremast sisserändest, kuid jäeti tähelepanuta pikaajalised kulud, mis tekivad, kui sisserändajad saavad sotsiaaltoetuste õiguse ja kui nad vananevad. Teisisõnu on ministrid aastaid kasutanud lihtsat lahendust – sisserännet –, selle asemel, et püüda parandada maha jäänud kogukondade olukorda. Aastatel 2015–2025 läks vaid iga viies töökoht Briti kodanikule, samal ajal on ebatäpsed ennustusmudelid varjanud kulusid, mis ulatuvad kaugemale kui vaid viieaastane eelarveprognoos. Eelistatud on poliitikat, mis aitab rahandusministril suurendada eelarvelist mänguruumi nn inimeste kvantitatiivse lõdvendamise kaudu. Seda ka siis, kui tegelikult ei kaasne mingit paremat SKT-d elaniku kohta, vaid vastupidi, suurendab sageli kulusid prognoosis arvestatud aja järel
CSJ esimees Iain Duncan Smith selgitas: „Me maksame ligikaudu 140 miljardit naelsterlingit aastas selle eest, et näha samu piirkondi, mida külastasin kakskümmend aastat tagasi, libisemas tagasi töötusse, halba tervisesse ja sotsiaalsesse lagunemisse. Kuigi tehisaru ajastusse astudes on tulevik niigi ebakindel, alustame seda üleminekut olukorras, kus miljonid inimesed juba praegu vaevlevad väljaspool tööturgu.”
