Ettepanekut lisada sularaha kasutusõigus põhiseadusse toetas muljetavaldav 73,4% hääletanuist, kirjutab Politico.
Rahvahääletusele jõudis ettepanek pärast seda, kui Šveitsi vabadusliikumise (The Swiss Freedom Movement) sellekohane ettepanek kogus enam kui 100 000 allkirja. Selle algatuse poolt hääletas küll vaid 46%, sest valitsus oli öelnud, et rühmituse mõni ettepanek oli liiga radikaalne. Nüüd rahvahääletusele jõudnud ettepanku esitas valitsus vastukaaluks vabadusliikumise ettepanekule. Valitsuse sõnutsi ei mõjuta tulemus igapäevaelu ning sellega ei kaasne uusi ülesandeid või kulusid. Kuid samas ütles rahvas sümboolselt, et hindab sularaha ja peab vajalikuks sätestada sularaha olemasolu põhiseaduses, mitte lihtsalt mõnes seaduses.
Hääletuse tulemus tähendab, et Šveits liitub Ungari, Slovakkia ja Sloveeniaga, kes on juba põhiseadusesse kirjutanud sularaha kasutusõiguse. Austria poliitikud arutavad samuti, kas järgida seda eeskuju, kuna inimeste makseharjumused on muutunud üha digitaalsemaks, kusjuures see suundumus on kõige enam kiirenenud just pärast koroonapandeemiat. Nii on ka Šveitsis sularahamaksed muudkui vähenenud. Kui veel 2017. aastal oli vähemalt seitse makset kümnest sularahas, siis 2024. aastal oli sularahamaksete osakaal poodide tehingutest vaid 30%.
Lõuna-Aafrika antropoloog ja aktivist Brett Scott selgitas enne Šveitsi rahvahääletust, et kui Šveits kinnitab sularaha põhiseadusesse, on see oluline märguanne ülejäänud maailmale. Scotti sõnutsi on pangad igal pool juba aastakümneid propageerinud digimakseid ja seda olulisem on riigil võtta selge positsioon, et soovib sularaha kaitsta. Scotti hinnangul on sularaha inimeste jaoks oluline, sageli on tegemist n-ö nostalgilise kiindumusega, aga paljudele on sularaha ka eluliselt tähtis. Näiteks eakatele, kelle digioskused ei pruugi olla kõige paremad või usaldus institutsioonide vastu just suurim. Scotti sõnutsi eelistavad ka vähemate võimalustega inimesed sularaha, sest sularahaga on lihtsam piiratud eelarvest kinni pidada. Üha enam on ka neid inimesi, keda hirmutavad digirahaga kaasneda võivad jälgimis- ja piiramisvõimalused. Eriti pankade plaan emiteerida digiraha, mis ähvardab täieliku kontrolliga, näiteks kuhu inimene oma teenitud raha kasutada võib. Scotti sõnutsi on ka julgeolekueksperdid väljendanud muret julgeolekuohu üle, kui inimestel puudub võimalus kasutada sularaha. „Paljud inimesed soovivad säilitada mitteametlikku tasandit – nad ei taha, et nende ja nende elu vahel oleks institutsioone,” lisas Scott ja nentis, et kiriku kogumiskast või kodune pokkerimäng oleks ilma sularahata vägagi veider.
Ka Šveitsi sotsioloog Nadine Frei, kes käsitles doktoritöös rahakasutust, kinnitas sularaha tähtsust inimeste jaoks. Tema sõnutsi peavad nii mõnedki päris ehtsaks rahaks ainult sularaha, erinevalt digirahast, mida peetakse kunstlikuks. „Kui raha on käegakatsutav, suhtutakse sellesse teatud kontrolliga,” lisas Frei. Digiraha on aga abstraktsem ja kontrollimatum. Kusjuures Frei sõnutsi on sageli õigustatud kriitika, et digitaalsed makseviisid võivad teatud rühmi sotsiaalselt tõrjuda (vt ka siit ja siit).
Sularaha kasutusõiguse esimese ettepaneku esitanud Šveitsi vabadusliikumine on varemgi korraldanud olulisi kampaaniaid. Näiteks ettepanek vallandada ebapopulaarsed ministrid, keelustada elektrooniline hääletamine ning kaitsta kodanikke karistuste ja kättemaksu eest, kui nad keelduvad Covid-19 vastu vaktsineerimisest. Nendest ükski ei jõudnud hääletusele.
Ka “sularaha” pole praegusel ajal raha vaid veksel. Siiski on seda mõistlikum kasutada kui virtuaalset “raha”.