Intervjuu lühendatud versiooni avaldas esimesena Postimees. Video vormis on sama intervjuud võimalik vaadata siit.
“Teadusrahastus, teie palgatõus, teie proffessoristaatus, sõltub nõustumisest “konsensusega”. Ülikoolides peavad kõik tantsima sama trummi saatel, kui tahavad professionaalset tunnustust või ametikõrgendust,“ kirjeldab USA maineka Georgia tehnoloogiainstituudi emeriitprofessor dr Judith Curry kliimateaduse seisu viimastel aastatel.
Sellisest survest hoolimata mingit konsensust kliimateadusest ei eksisteeri – jutt sellest, kuidas 97% teadlasi on nõus, et meil on kätte jõudnud inimtekkeline kliimakriis, on Curry sõnul lihtsalt nali. Ta selgitab, et teadlased on kliima teemas eri meelt ka kõige olulisema tähtsusega küsimustes. Näiteks käib tohutu arutelu selle üle, kui suur osa planeedi tänasest soojenemisest on inimtekkeline, kui suur osa looduslik. Samal ajal on aga mitmed laialt levitatavad väited, nt see, et kliimakriisi tõttu on meil rohkem ekstreemseid ilmaolusid, lihtsalt valed. Raske on Curry sõnul põhjendada ka väidet, et paarikraadine soojenemine üldse kuidagi ohtlik oleks.
Sellistes tingimustes on kliimateaduse areng selgelt pärsitud. “Sellest on saanud pseudoteadus,” ütleb Curry. “Näiteks selgekujulisel füüsikal põhinev kliimadünaamika õpe, nagu meil oli 1980ndatel, on nüüd väike killuke sellest, mida kliimateadusena määratleme. Milles kõiges tehakse doktorikraadi… Analüüsitakse kliimamudelite tulemusi, otsides mingit katastroofi ja kirjutatakse teadustöid ilma, et oleks eales üldse kriitiliselt hinnatud neidsamu mudeleid või nende kasutust,” tõdeb ta.
Judith Curry on tunnustatud klimatoloog. Kuni 2014. aastani juhtis ta maineka USA Georgia tehnoloogiainstituudi maa- ja atmosfääriteaduste osakonda. Curry lahkus ülikoolist 2017. aastal just nimelt sellesama nn kliimakonsensuse surve ning sõnavabaduse piiramise tõttu.
Enne Georgia ülikooliga liitumist oli Curry professor Colorado ülikoolis (Boulder), varem töötanud aga teisteski kõrge tasemega ülikoolides. Curry on avaldanud umbes 190 teadusartiklit ning olnud kaasautoriks mitmel olulisel kliimateaduse teemalisel väljaandel. Tema 2023. aastal avaldatud raamat “Kliimakindlusetus ja riskid” (“Climate Uncertainty and Risk: Rethinking Our Response”) annab aga põhjaliku ülevaate sellest, mida me kliima kohta täie kindlusega tegelikult öelda saame ning tasakaalustab realistliku vaate esitamisega laialt levivat kliimakriisi-hirmu.
Oma karjääri jooksul on Curry võitnud ka mitmeid olulisi teadusauhindu.
On üks levinud väide, et on olemas teaduslk konsensus, mille kohaselt 97% teadlastest on inimtekkelise kliimamuutuse osas üksmeelel. Paljud tõlgendavad seda nii, et aruteluks polegi enam ruumi. Kuid kust see väide üldse pärineb?
Oli üks aktivistist teadlane (John Cook, Cook et al. (2013) – HS), kellel oli blogi ning ta lasi oma mõnedel blogisemudel teha otsingu teadustööde kokkuvõtetest ja jagada need kas inimtekkelise globaalse soojenemise ideed pooldavaks või mitte pooldavaks. Enamikes neist töödest otseselt ei tegeletudki sellise küsimusega. Nad arvestasid globaalset soojenemist kinnitavaks näiteks sellised tööd, nagu uurimus pliidikasutusest Indias. Nii et see on tegelikult üks suur nali.
Tegelikult on seda, milles kliimateadlased ühel meelel on, väga vähe. Kõik on nõus, et alates 19. sajandi keskpaigast on toimunud soojenemine. Kõik on nõus, et me paiskame CO₂ atmosfääri ja kõik on nõus, et CO₂-l on infrapunane heitespekter, mis juhul, kui kõik muud tegurid on võrdsed, toimib planeeti soojendavalt.
Kuid teadlased ei nõustu omavahel kõige olulisemates küsimustes. Näiteks kui palju hiljutisest soojenemisest on inimtekkeline? Kui suurt soojenemist võime oodata ülejäänud 21. sajandiks? Kas soojenemine on ohtlik? Kas see aitab kaasa inimkonna ja inimeste heaolule, kui hülgame kiiresti fossiilkütused? Nendes küsimustes toimub tohutu teaduslik ja poliitiline arutelu ja kui teeselda, et sellist arutelu ei peaks toimuma või teeselda, et teadlased on kõik kuidagi ühel meelel neis küsimustes, kus on palju erimeelsusi… See pole halb mitte ainult teadusele, vaid eksitab ka poliitikakujundajaid. See pole kasuks kellelegi peale aktivistidest teadlaste, kes tahavad tähelepanu, kuulsust, tulu, mida iganes. Kes teab, mis nende ajendid on.
Oma raamatus “Kliimakindlusetus ja riskid” kirjutate te, et 2017. aastal lahkusite oma akadeemiliselt positsiooilt Georgia Tehnoloogiainstituudis, sest jõustati kliimakonsensust ja pärsiti sõnavabadust. Kas räägiksite sellest täpsemalt? Mida silmas pidasite?
Teadlased, kes ei toetanud selgesõnaliselt ÜRO valitsustevahelise kliimapaneeli (Intergovernmental Panel on Climate Change, IPCC) konsensust, jäid tugevalt põlu alla. Mitte ainult meedias, vaid ka nende poolt, keda nimetaksin võimukuulekateks kliimateadlasteks ja kes lõid kaasa rahvusvaheliste ning riiklike hindamisaruannete töös, pälvisid palju tähelepanu meedias. Paljud neist teadlastest kaitsesid poliitilisi huve ja üritasid vaigistada mis tahes eriarvamusi – mitte ainult teaduses, vaid ka kavandatud poliitiliste lahenduste osas. Ja teadlasi, kes polnud sellega nõus mitte ainult ei pisendatud, vaid nende olemine tehti väga ebamugavaks ka ülikoolides endis. Nii et ma ütlesin endale, et mulle pole seda vaja. Ma ei saa hetkel sellega võidelda ja lähen seepärast lihtsalt ära. Lähen erasektorisse, kus saan oma arvamust avaldada ja kus tunnen, et saan olla produktiivsem.
Ma imestan, et kuidas on teatud teemadel, nagu kliima, kogu arutelu nii kergesti ära suretatud?
Küsimus on karjerismis. Kui teadusrahastus sõltub nõustumisest konsensusega. Kui sellest sõltub teie palgatõus, teie professoristaatus. Asi on karjerismis ja vahendites. Stiimulid on seatud ainult ühes suunas. Inimesed, kes veel võtavad sõna, on kas need, kes pensionile jäänud või akadeemilistest ringkondadest lahkunud mis iganes põhjusel. Või töötavad erasektoris või mõnes valitsusvälises organisatsioonis. Need on need, kes veel sõna võtavad ja konsensust vaidlustavad ja käituvad nii, nagu teadlased peaksidki käituma. Erinevalt ülikoolidest, kus kõik peavad tantsima sama trummi saatel, kui tahavad professionaalset tunnustust või ametikõrgendust. Olukord on väga halb.
Eriarvamused on akadeemilise elu vürts. See on see, kuidas saavutame arengu – see, kui väitleme ja vaidleme ja püüame vastata väljakutsetele ja kõike paremini mõista. Nii areneb teadus. Kui aga mängu tuleb poliitika, kui poliitikuil on oma huvi, nagu näiteks kliima puhul… Nägime muidugi samu probleeme rahvatervise osas Covidi ajal ja on veel teisi valdkondi, kus on sama probleem. Niipea, kui miski muutub poliitiliselt oluliseks, tekib nõudlus võimulolijate suunalt, et rahvas nõustuks ja läheks kaasa valitseva seisukohaga. Muidu võib kaduda rahastus. Akadeemikud on vahel oma töögi kaotanud. Nii et asi pole hästi. See on poliitika ja teaduse segunemine. Ja kui see juhtub, on tulemuseks poliitika, mitte teadus.
Milline on kliimateaduse olukord sellises olukorras?
See ei ole enam teadus. Sellest on saanud pseudoteadus. Näiteks selgekujulisel füüsikal põhinev kliimadünaamika õpe, nagu meil oli 1980ndatel – see on nüüd väike killuke sellest, mida kliimateadusena määratleme. Milles kõiges tehakse oma doktorikraadi… Analüüsitakse kliimamudelite tulemusi, otsides mingit eristatavat katastroofi ja kirjutatakse teadustöid ilma, et oldaks eales üldse kriitiliselt hinnanud neidsamu mudeleid või nende kasutust. See on lihtsalt mingi jaburdus, aga see saab hulgaliselt rahastust.
Ja ajakirjandus… Näiteks 15 aastat tagasi oli vaid käputäis ajakirjanikke, kes spetsialiseerusid kliimale või üldse keskkonnateemadele. Siis oli aga korraga, kuni viimase ajani, igas suures meediaväljaandes 35 inimesest kliimabüroo ja mõnda rahastasid miljardäridest doonorid. Carbon Brief ja muud kanalid, neil oli suur toimetus ja nad avaldasid palju ja seda rahastasid aktivistidest doonorid. See ei ole see, mida nimetaksin ausaks või uurivaks ajakirjanduseks. See on ajakirjandus, mis on loodud selleks, et olla mingi poliitilise seisukoha eestkõneleja.
Kas olukord on praegu paranemas?
Noh, asi läks järjest hullemaks ja hullemaks. Ja president Trumpi valimine oli tõesti seismiline sündmus. Ta tahab lõpetada tühistamiskultuuri ja diskrimineerimise ülikoolides. Asjad on hetkel suurtes muutustes. Aga ülikoolide administraatorid, teaduskondade liikmed, isegi praegune doktorantide kaader, tahavad, et kõik jääks nagu on. Nad ei taha muutust. Nii et oleme praegu üleminekuperioodis. Peame vaatama, kuhu see välja jõuab.
Te mainisite kliimamudeleid. Mida need mudelid meile tegelikult näitavad? Kas neid saab kasutada ennustuseks, et oleme peagi suures hädas keskkonna ja kliima mõttes?
Globaalsed kliimamudelid on väga keerulised. Nad on olnud kliimateadlastele väga kasulikud teadusuuringuiks, et püüda katsetada erinevaid ideid ja parameetreid ja muud säärast mudelitena. Kuid nad ei arvesta adekvaatselt kliima looduslikku varieeruvust. Seda esiteks. Nad ei seleta adekvaatselt äärmuslikke ilmaolusid.
See, mis meid kõige rohkem huvitaks – kui palju soojenemist tuleneb inimtegevusest, seda me ei tea. Nn kliimatundlikkus süsinikdioksiidi suhtes varieerub kolmekordselt nende erinevate mudelite vahel. See on kõige põhilisem parameeter ja me ei mõista, mis see tegelikult peaks olema. Nii et kliimamudelid toodavad meile väga erinevaid prognoose. Kui vastab tõele kliimatundlikkuse madalam ots, pole meil vaja suurt muretseda. Kui vastab kliimatundlikkuse kõrgem ots, siis jah, võib tulemus olla peaaegu katastroofiline. Aga nii palju kui mina mõistan, toetavad tõendused pigem mudelite madalamat otsa kliima tundlikkuses süsinikdioksiidile.
Need kliimamudelid lihtsalt ei sobi aga enamikeks otstarveteks, milleks neid kasutatakse.
Kliimatundlikkusest rääkides – kaua aega on ju tehtud jõupingutusi, et selgitada, kui tundlik kliima siis CO₂-le on. Mis lugu sellega on?
Noh, me lihtsalt ei tea. See on väga keeruline süsteem. Andmebaas on ebapiisav. Arvutid ei ole piisavalt suured, et panna kliimamudelitesse kõik, mida tahaksime, et seal oleks. Ja me ei tea, kuidas ennustada Päikese varieeruvust. Me ei tea, kuidas ennustada, millal suured vulkaanipursked aset võiksid leida. Me ei oska piisavalt simuleerida ookeaniringlust laias mahus ja muutusi selles. On hulk asju, mis neisse mudelitesse ei mahu. Ja teatud osa on lihtsalt ettearvamatus. Me peame seda tunnistama, et me tegeleme sügava ebaselgusega. Me ei suuda kliimat mõtestatult ette ennustada. Mitte sellises ajaskaalas, mis meid huvitab – kümnendeist sajanditeni.
Kust on pärit süsinikdioksiidi demoniseerimine?
See ulatub tagasi 1980ndatesse. Tekkis maailmavaade, millele ei meeldinud fossiilsed kütused. Nad tahtsid vabaneda fossiilkütustest, neile ei meeldinud kapitalism. See oli omamoodi varajane vorm ideedest, mis on nüüd vormunud näiteks Maailma Majandusfoorumiks (World Economic Forum, WEF), globalistlikuks seisukohaks. Et me vajame valitsusvälist maailmakontrolli suurte keskkonnaalaste, kliima- ja terviseprobleemide lahendamiseks. Nii et see on lihtsalt teatud maailmavaade. Ja päeva lõpuks on see katse võimu haarata.
Ja niisiis ÜRO koosmängus teatud heas positsioonis aktivistide, kliimateadlastega, lükkasid asja 1980ndate lõpus veerema. Ajaga sai see hoogu juurde ja kümme aastat tagasi, isegi viis aastat tagasi, oli inimtekkeline kliimamuutus rahvusvahelise poliitiline agenda tipus. Kuni tuli Covid ja siis valiti president Trump.
Ja nüüd on see… Iroonia on selles, et inimesed, kes olid kliimaküsimuses nii kirglikud, te ei kuule neilt enam kliimajuttu. Paljud on edasi liikunud, isegi Greta Thunberg. Enam ta kliimaküsimusega justkui ei tegele. Ta on liikunud edasi Palestiina küsimuse juurde ja näiteks mõned asjad, mida president Trump on teinud, oleks USA-s põhjustanud suurt avalikku pahameelt veel mõni aasta tagasi. Nüüd jäävad need aga meedias ja isegi aktivistidest teadlaste poolt suuresti märkimata. See ütleb mulle, et kogu nende alusveendumus oli vaid millimeetri sügavune. Teemaga tegeleti vaid karjerismi vaates ja mängiti poliitilist mängu, niikaua kui see oli popim kui muu. Ja nüüd püütakse aru saada, kuhu end ümber positsioneerida. See on väga kummaline olukord. Eks me näe, kuhu see välja jõuab. Aga nagu ma ütlesin, eriti USA-s on kõik suures muutuses.
Te mainisite ajakirjanikke, mainisite meediat. Mida siis ütleksite kliimaküsimuste käsitlemise kohta meedias?
Meedia tahtis sensatsioonilist lugu. Ja nii suunati vähemalt USA-s kogu tähelepanu äärmuslikele ilmaoludele. Iga orkaan, iga üleujutus, iga metsatulekahju tulenes fossiilkütustest põhjustatud soojenemisest. Sellised olid pealkirjad. Ja see oli paljude ajakirjanike peamine nõks. Mingit kriitilist analüüsi ei tehtud. Peale pealkirjade püüdmise tehti seda nn süsinikunulli poliitika toetamiseks. Aga inimesed hakkavad taipama, et süsinikunulli poliitika on majanduslikult, tehnoloogiliselt ja poliitiliselt teostamatu. See on lahendus, mis ei ole mõistlik. Reaalsus jõuab kohale. Aga ajakirjanikud jätkavad ikka kisa, et iga ekstreemse ilmaolu põhjuseks on globaalne soojenemine. Inimesed ei pööra enam sellele aga nii palju tähelepanu. Ja palju kliimaajakirjandust, vähemalt USA-s, on uksed kinni pannud. Osad on lihtsalt sulgenud eraldi kliimaosakonna. Nii et teemat kaetakse vähem kui varem. Ja kõik see on toimunud mõne üksiku kuuga. See on see, kui kiiresti on poliitika USA-s muutunud. See on päris hämmastav.
Räägime äärmuslikest ilmaoludest. 2005. aastal olite kaasautoriks teadustöös, mis uuris neljanda ja viienda kategooria orkaanide globaalse osakaalu tõusu. Nagu ma mõistan, viis see uurimus selleni, et teid sildistati algul isegi globaalse soojenemise alarmistiks. Mis selle kõige kontekst oli?
Olin selle teadustöö kaasautor ja minu kolleeg Peter Webster pani esmakordselt kokku andmed orkaanidest kogu maailmas. Mitte ainult Atlandi ookean või Vaikse ookeani lääneosa, vaid kõik orkaanid üle maailma. Ta vaatles andmeid orkaanidest alates 1970. aastast ehk ajast, mil tekkisid satelliidivaatlused. Ta leidis, et alates 1970. aastast kuni 2004. aastani oli, protsentuaalselt, neljanda ja viienda kategooria orkaanide arv kahekordistunud. See oli hämmastav leid.
Aga tõeliselt “kuum kartul” selle teadustöö juures oli see, et see ilmus kaks nädalat pärast orkaani Katrina, mis räsis New Orleansi. Seepärast arvati seda uurimust lugedes, et põhjus on globaalne soojenemine. Meie globaalse soojenemise seletust oma uurimuses ei edendanud, aga see oli see, mis sai selle uurimuse looks. Asi peab olema globaalses soojenemises! Nii et teate, see uurimus oli nagu piksevarras kliimadebati mõlema poole jaoks. Ja orkaaniteadlased liitusid samuti ja kritiseerisid seda tööd, öeldes, et 1970ndatel kogutud satelliidiandmed pole piisavalt head, et sellist uurimust teha. Ja selles oli omajagu tõtt. Nad ütlesid ka, et kliima looduslik varieerumine on üks suur põhjus nendeks variatsioonideks, mis me tuvastasime. Ja selleski oli omajagu tõtt. Tekkis palju vaidlust, sest töö oli meedias esil. Kumbki osapool orkaanialasest ja kliimaalasest debatist ütles, et olgu peale, me jääme eriarvamusele. Me õppisime mõlemalt. Me otsustasime töötada koos produktiivselt, analüüsida probleemi. Me andsime välja isegi ühise pressiteate New Orleansi taasülesehitamisest. Ja teate, suurim mure, milles me kõik ühel nõul olime, oli see, et Ameerika Ühendriigid on üha haavatavam sisemaale jõudvate orkaanide suhtes, kuna elanikkond ja asustus on rannikualadel kasvanud. See oli üsna üksmeelne arvamus.
Kui näiteks võrrelda seda niinimetatud jäähokikepi graafiku aruteluga Michael Mannilt (Michael E. Mann on Pennsylvania ülikooli professor, klimatoloog, nn hokikepigraafiku autor, mis näitab eksitavalt, et enne 20. sajandit püsis temperatuur stabiilne, kuid tõusis siis järsult hokikepi otsa kombel üles – HS). See arutelu on 25 aastat hiljem ikka veel tuline teema, kuna Michael Mann käitub nii, et kaebab kõik kohtusse, kes temaga ei nõustu. See on olnud lihtsalt kohutav, kohutavalt vaieldav asi, see tema katse kaitsta juba aastakümneid midagi põhjendamatut.
Nii et orkaaniteadlased käitusid nii, nagu teadlased peaksidki käituma. Ja valdkond on edasi arenenud. Ja noh, kedagi ei arvatud välja, kuna nad jäid teisele poolele ses orkaanide ja kliimamuutuste arutelus. Aga see ei ole kindlasti tõsi teaduse muude aspektide puhul.
Aktivistid ju räägivad ikka veel, et äärmuslikud ilmastikuolud on sagenenud tänu kliimamuutusele või globaalsele soojenemisele.
Nad ei sagene. Selles on asi. Nad ei sagene. Isegi IPCC kõige viimases aruandes ainuke tuvastatud märgatav muutus, mis ei mahtunud loodusliku varieeruvuse raamidesse, oli see, et soojalaineid on rohkem ja külmalaineid vähem. See oli nende ainuke leid, mida mingigi kindlusega väita. Mitte sõnagi üleujutustest, mitte midagi põuast, mitte midagi orkaanidest, mitte midagi tornaadodest, mitte midagi millestki sellisest. Variatsioonid on, kuid see toimub kliima loomuliku varieeruvuse piirides. Ja isegi kuumalainete osas, nagu USA-s on tehtud üksikasjalikke uuringuid pikaajaliste andmete põhjal, on näha, et idaosas on need tihenenud, kuid USA lääneosas vähenenud. Kuigi keskmine temperatuur on tõusnud, pole lääneosas äärmused kasvanud. Nii et ükski neist küsimustest pole lihtne. Kõik on keeruline…
USA on üks neid paiku, kus saab uurida pikaajalisi andmeid. Mitmel pool mujal maailmas on andmed üsna hõredad või lühiajalised. Ja nii on väga raske kindlaks teha, kas mingeid muutusi on toimunud ja kas see muutus on üle suurusjärgu sellest, mida võiks oodata looduslikult varieeruvuselt.
Isegi IPCC kuues aruanne ei leidnud peale kuumalainete ja külmalainete midagi, mida seostada globaalse soojenemisega. Ja te ei arvaks seda eales meedias avaldatud sõnumite põhjal.
Kui vaadata lühiajalisi andmeid, näiteks 1970. aastast, siis võib leida trendi, jah. Ja siis võib öelda, et jah, põhjus peab olema fossiilkütused. Aga kui minna tagasi 1950ndatesse või 1930ndatesse, siis näete veel äärmuslikumaid ilmaolusid. Nii et see on valikuline käsitlus. Valides ühe ajavahemiku, mida vaatate. Ja teine asi on see, et poliitikakujundajatele ja meediale on äärmuslike ilmaolude omistamine fossiilkütustest tulenevale soojenemisele alarmismistrateegia võtmetähtsusega taktika, mis ehitab tuge netonulli poliitikale. Nad lihtsalt kasutavad seda ära. Ja teatud teadlased kujundasid sellest endale sissetuleku – olgu, teen seda, saan palju rahastust oma tööle. Ja nii nad taasloovad seda lugu.
Te juba mainisite Michael Manni hokikepigraafikut. Nagu mina aru saan, siis on juba aastaid tagasi tõestatud, et see on vigane. Ja ometigi esitatakse seda justkui argumendina, et toimub katastroofiline soojenemine või midagi sellist. Nii et vahest oleks hea, kui te seda veel kord selgitaksite, mis selle graafikuga valesti on.
Oh, seal on väga palju seda, mis on valesti. No esiteks andmetest oli tehtud valikulisi noppeid. Kasutati ebapädevaid andmekogusid. Tehti ilmseid ja otseseid vigu. Statistilise analüüsi lähenemised olid sobimatud ja mõeldud näitama hokikepi kõverat mis tahes hinnaga. Ja nii edasi ja edasi.
Asjaolu, et keegi avaldas 1998. aastal uurimuse, mis ei pidanud ajaproovile vastu – see pole teaduses tavatu. Tavatu on see, et see tulemus tõsteti IPCC kolmandas, 2001. aastal avaldatud aruandes esile, ja Al Gore’i film “Ebamugav tõde” (“An Incovnenient Truth”, 2006) andis sellele ikoonliku staatuse. Ja siis sai sellest tõesti ikoon kogu globaalsele soojenemisele. Ja Michael Mann, väga ambitsioonikas mees, kasutas seda ära, et ehitada üles lai jälgijaskond meedias, ridamisi hästitasustatud ülesastumisi. Talle omistati igasugu kliimakommunikatsiooni auhindu…
Teda kiideti selle eest, et ta ründas ja hävitas mitmete teadlaste karjäärid, kui nood tema tööd või laiemat kliimanarratiivi vaidlustasid. Tema ainuisikuliselt oli põhjus, miks ka mina lahkusin Georgia Tech’ist, oma akadeemiliselt töölt. Lühidalt öeldes avaldas ta artikli Huffington Postis, see on üks USA online-ajakiri, ja ta rääkis seal kliimaalase valeinfo sarilevitajast Judith Curry’ist. Selle korjas üles Georgia Tech’i päevauudiste ülevaade, kus iga päev saadeti e-kirju ülikooli mainimistest meedias. Olin tollal osakonna juht ja see kiri jõudis mitte ainult minu teaduskonda ja õpilasteni, vaid ka dekaanide ja presidendi ja kõrgema administratsioonini. See jõudis kõigi vilistlasteni, jõudis kõigi ülikooli toetajateni. Juhtlõik kirjeldas kliimateema valeinfo sarilevitajat Judith Curryt. Ja see oligi punkt, kus ma teadsin, et mu akadeemiline karjäär oli läbi. Olin Georgia Tech’is nagu “kuum kartul”. Georgia Tech ei tahtnud, et mind meedias mainitaks. Ma ei saanud nende kaudu enam pressiteadet saata. Nad tahtsid, et astuksin osakonna juhataja kohalt tagasi. Muutusin Georgia Tech’is täiesti marginaalseks. Ja lisaks sai mulle selgeks, et ma ei saa ka mujale minna, sest kui guugeldasid Judith Curry, tuli kõik see üles. Judith Curry, kliimaeitaja, Judith Curry, kliimaketser, Judith Curry, kliimateema korduv valeinfo levitaja. See oli kõik, mida nägite, kui guugeldasite “Judith Curry”. Keegi poleks mind säärase profiiliga tööle võtnud. Nii et ma ütlesin endale, aitab. Ja ma läksin erasektorisse, mis on palju ausam keskkond, nii üllatav kui see ka pole.
Mul on väga kahju sellest kuulda. Siin on nii palju asju valesti, et ma isegi… Ma ei tea, kust isegi alustada…
Aga te mainisite juba, et ka 100 aastat tagasi oli ekstreemseid ilmaolusid. Ja te olete öelnud ka, et inimesed põevad tegelikult ilmastikuamneesiat. Ja mille kohta ma tahangi küsida, on, et põeme omamoodi ilmastikuamneesiat ka veel kaugemale minevikku vaadates, sest kui räägime täna inimese põhjustatud kliimamuutusest või inimtekkelisest globaalsest soojenemisest, siis justkui unustame, et kliima on kogu aeg varieerunud, isegi nii hiljuti, kui 200, 300 aastat tagasi, kui oli külm periood ja enne seda oli keskaegne soojem periood. Kuidas praegune soojenemise trend kliima ajaloolise varieeruvuse võrdluses paistab?
Kaasaegne soojenemine algas tegelikult umbes aastal 1977. Aga 1945 ja 1976 vahel temperatuur jällegi veidi langes. Nii et väita, et soojenemine algas 1950. aastal, kui fossiilkütused enam kasutusele tulid – sel perioodil tegelikult soojenemist polnud. Nihe oli küll, aga seda umbes 1976, 1977 – siis algas soojenemine. Nii et me näeme aega, mis on lühem kui 50 aastat, st soojenemise piik on vähem kui 50 aastat.
Aga kui vaadata möödaniku andmeid, eriti paleokliimat, siis ajas küllalt kaugele tagasi minnes ei saa sealt head ülevaadet. Vahemik, mida näeme, on võib-olla 300 või 500 aastat. Nii et kui seal oli mingi sarnane piik, 2000 aastat või 3000 aastat tagasi, siis seda me ei tea, sest me ei saa seda paleokliima suhtes kaude otsustada. Nii et me ei tea, kas toimus mingi tavatult kiire muutus.
Esimestel kümnenditel 20. sajandil, nii umbes 1905-1945, võis näha muutumist kiirusega ligikaudu 40 aastat, mis on võrreldav 1970 alanud soojenemisega ja sellel polnud CO₂-heidetega peaaegu mingit pistmist. Põhjus oli suuresti päike ja suuremahuline ookeaniringlus ning et polnud suuri vulkaanipurskeid. Seega pole mingit põhjust arvata, et nüüdne soojenemise kiirus on kuidagi enneolematu praeguses jääaegade vahelise aja kontekstis, Oleksin väga üllatunud, kui see oleks teisiti.
Paljud inimesed usuvad, et kui planeet soojeneb üks või kaks kraadi, umbes nii, võib-olla kolm, siis on sellel karmid tagajärjed meie eluviisile, planeedile Maa. Kas me saame seda öelda?
See on nõrgim osa argumendist. Kas soojenemine on ohtlik? Varem nimetati sooje perioode optimaalsuseks, kliima optimumiks, sest ökosüsteemid ja inimesed kogesid õitsengut neis soojemais optimaalsustes.
Nii et oleme juba näinud äärmuslike olude puhul – see oht ei pea paika. Siis toimub hiiliv meretaseme tõus – meri on tõusnud umbes üheksa tolli (23 cm) viimase 120 aasta jooksul, mida ei ole väga palju. Milles siis oht on? Arvan, et kui räägime näiteks kahekraadilisest soojenemisest, millestki sellisest, siis see, mida välja ei öelda, on, et aluseks võetakse ajavahemik 1850-1900. Sellest ajast alates oleme juba näinud 1,3-kraadist soojenemist. Ja viimase sajandiga oleme näinud inimeste heaolu plahvatuslikku kasvu. Rahvastik on mitu korda suurenenud. Põllumajanduslik tootlikkus on oluliselt suurenenud. Kaotatud elude hulk 100 000 inimese lõikes äärmuslike ilmaolude ja kliima tõttu on kahe suurusjärgu võrra langenud. Nii et oleme üsna hästi hakkama saanud esimese 1,3-kraadise soojenemisega. Nii et kui toimuks veel 1,3-kraadine soojenemine, mis on praegune ÜRO kliimanõustajate parim hinnang aastaks 2100, kas oleks siis põhjust arvata, et tulemus oleks hullem kui esimese 1,3-kraadise soojenemise puhul? Teate, väga raske on põhjendada väidet, et soojenemine on ohtlik, veel vähem määras, millest me täna räägime.
Teine mäng, mida sellega seoses on mängitud, on see, et kasutati äärmuslikku heitkoguste stsenaariumit, et sundida kliimamudeleid näitama tohutu koguse CO₂ korral tohutult suurt soojenemist. ÜRO kliimanõustajad on nüüdseks selle äärmusliku heitkoguste stsenaariumi kõrvale jätnud, pidades seda ebatõenäoliseks, sest see eeldaks kivisöepõletuse kasvu 600% või midagi sellist. Nii on nad loobunud äärmuslike heitkoguste stsenaariumist ja nad vaatavad ainult keskmist heitkoguste stsenaariumit. Kuid sellest hoolimata armastavad kliimateadlased ikka veel äärmuslike heitkoguste stsenaariumit. See on nende jaoks nagu kokaiin, sest kui kasutada lihtsalt mõõdukat heitkoguste stsenaariumit, ei saa väita ka dramaatilisi mõjusid. Et rääkida ohust, tuleb käiku lasta väga äärmuslik heitkoguste stsenaarium, et tekitada mingigi märgatav efekt. Niisiis on see lihtsalt üks narratiiv, mida on kedratud ja millel on väga nõrk tõendus, aga inimesed pole seda vaidlustanud. Ja oleksid pidanud vaidlustama.
Valitsustevaheline kliimamuutuste paneel, IPCC, mida te nende raportitest praegu arvate?
Sellega on nii ja naa. Viimatises aruandes füüsikateaduslikke aluseid uurinud töörühm number üks tegi üsna head tööd, paremat kui eelmistes aruannetes. Teise ja kolmanda töörühma aruanded viimases tsüklis – töörühm kaks uuris mõjusid, kolmas töörühm tegeles leevendustega – nemad ei saanud minu meelest üldse hakkama. Nii et see on nii ja naa. Eelmises tsüklis oli töörühm kahe aruanne mõjudest minu meelest parim. Palju sõltub seega sellest, millised autorid töörühma valitakse. Aga isegi kui aruande põhiosast leiab häid tähelepanekuid, on poliitikakujundajatele kirjutatud kokkuvõte, mis võib olla ainus osa, mida enamik inimesi loeb, väga poliitiline. Sinna valitakse välja see, mis toetab narratiivi. Isegi kui sügavale aruandesse kaevudes leiate sealt head materjali, ei jõua see kunagi poliitikakujundajate kokkuvõtetesse, mis on loodud kindla narratiivi ümber.
Ja siis ÜRO peasekretär António Guterres võibki tulla ja öelda, et kõik teadlased on ühel meelel, inimesed on süüdi. Kuidas see oligi? Et planeet keeb.
Kiirtee kliimapõrgusse. Ma ei tea, kes ta ettekandeid kirjutab, aga seal on päris värvikaid väljendusi välja pakutud.
Ja need on omamoodi alarmeerivad isegi inimestele, kes on muidu justkui ratsionaalsed. Aga kui oluline isik, maailma liider, tuleb ja ütleb seda…
Absoluutselt, jah.
Mis on teie seisukoht energeetikas tehtavate muutuste osas? Oleme üsna sõltuvad fossiilkütustest, kuid kas peaksime neist nii sõltuvad olema või peaksime me neid vähendama?
Mu esmane märkus on, et energiapoliitika tuleb kliimapoliitikast lahutada.
Tõesti?
Just. Lahutage need, eks ole. Oletame, et kliimaküsimust ei oleks lauale tõstetud. Oleksime praegu 21. sajandi energiaülemineku protsessis. Ma usun, et see üleminek oleks endiselt fossiilsetest kütustest, eelkõige kivisöest ja naftast. Leian, et nafta on liiga väärtuslik, et seda veel 100 aastat edasi põletada. Lõpuks läheb selle ekstraheerimine kalliks. Ma arvan, et maagaas on seevastu veel pikalt mängus.
Aga me vajame palju enam energiat kui praegu toodame. Ja mitte ainult Aafrika elektrifitseerimiseks, et tagada, et kõikjal maailmas oleks ligipääs elektrienergiale olemas, mitte ainult kodutarbimise mõttes, vaid ka tootva majanduse jaoks, inimelu edendamiseks. Tehisaru, plokiahel ja kvantarvutustehnoloogia, kõik säärased asjad, kuhu tahame liikuda inimkonnana 21. sajandil… Andmekeskused eeldavad suurusjärgu võrra rohkem elektrit. Kust me selle võtame? Peame selle välja nuputama, ja paganama kindlalt mitte tuulest ja päikesest. Tuumaenergia näib olevat üks ilmne valik. Ma arvan, et maagaas on veel kauaks ajaks mängus ja arvan, et ka katuse päikesepaneelidel on oma koht. Kas arenenud geotermiline energia saab meie reaalsuseks või mõned uued ideed, kes teab? Kuid me vajame rohkem uuringuid ja arendustööd paremateks tehnoloogiateks, et saaksime kiiresti kasvatada seda elektrienergia hulka, mis on inimestele kättesaadav. Mitte ainult kodumajapidamistele, vaid tööstusele ja arendustele.
USA-s püüab president Trump tõesti saadaoleva energia hulka suurendada. Kõigega, isegi kivisöejaamu taasavades. Aga eelkõige püüab ta tekitada rohkem tuumaenergiat. Ja ta tahab näha uusi jaamu järgmise kuue, mitte 16 aasta sees. Ja see eeldab regulatiivse keskkonna muutumist, lubade väljastamist. Tema administratsioon püüab sellega toime tulla. Ma arvan, et tuumaenergia on suur osa vastusest. Euroopa riikide puhul, usun, on need, kes on investeerinud tuumaenergiasse, palju paremas seisus 21. sajandil edenemiseks, kui need, kes boikoteerivad seda või lükkavad kõrvale või sulgevad tuumajaamad. Nii et ma arvan, et irooniliselt jõuavad need, kes püüdlevad energiakülluse poole, kiiremini heitkoguste vähendamiseni kui inimesed, kes üritavad tuule- ja päikeseenergiat edendada, sest see ei toimi. Paratamatult on vaja maagaasi või kivisöe tagavaravarustust. Vastasel juhul seistakse silmitsi samaga, mida nägime Hispaanias. Neil on ometi nii palju tuule- ja päikeseenergiat, on head tuule- ja päikeseenergia ressursid, aga võrk on ebastabiilne. Vaja on täielikku tagavarasüsteemi mingi püsiva energiaallika põhjal, nagu seda on maagaas. Vastasel juhul ootavad ees suuremad probleemid kui need, mida nägime Hispaanias ja Portugalis (viitab aprilli lõpus Hispaaniat ja Portugali tabanud suurele elektrikatkestusele – HS).
Saan teist aru nii, et nn netonull ei olegi saavutatav siht.
See ei ole saavutatav, ei. Ja mitte ainult seda. Siin on veel üks asi, mida teile ei öelda. Isegi kui me saavutaksime 2050. aastaks netonulli sihi, ei näeks me mingit muutust kliimas enne kui 22. sajandil. See on väga inertne süsteem. Süsinikutsükkel on väga keeruline ja toimib väga pika ajaperioodi raames. Me ei saa seda kella kiiresti tagasi keerata. Sest isegi kui usute kliimamudeleid, läheks sajand enne, kui me kliimas mingit muutust märkaksime, kliima loodusliku varieeruvuse taustal. See pole nii, et netonulliga teeme kliima ruttu korda.
Minu meelest on see tegelikult 22. ja 23. sajandi probleem. Ma saan aru, me ei taha, et meil oleks ülikõrge kontsentratsioon CO₂ atmosfääris, mis võiks tekkida, kui see sajandeid kestaks. Aga teate, see pakilisus kangesti saavutada netonulli, ja ainus asi, milleks meil on aega, on tuule- ja päikeseenergia, on seda üleminekut pidurdanud minu meelest aastakümneid. Ja oleme kulutanud triljoneid dollareid. See on kahjustanud keskkonda, põhjustanud võrgukõikumisi. Tuule- ja päikeseenergia ei suuda pakkuda sellises suurusjärgus elektrivarustust nagu vajaksime. Nii et see on olnud lihtsalt väga halb investeering. Usun, et katuse päikesepaneelidel on oma koht olemas, aga suured päikesepargid – ma ei usu, et neist miskit head sünnib, aga võib-olla sünnib. Ja tuulepargid – ma arvan, et nende päevad loetud. Tuuleparkides on tuuleturbiinidel eluiga võib-olla 15-20 aastat, enne kui on vaja nad välja vahetada. Ja ma ei usu, et neist kuigi paljusid üldse vahetama hakatakse. Inimesed saavad aru. Ma ei usu, et see on õige tee.
Mainisite, et süsinikdioksiidi kontsentratsioon atmosfääris võib olla probleemiks järgmisel sajandil või ülejärgmisel. Kas ma sain sellest õigesti aru?
On olemas neelud nii maapinnas kui ookeanides, mis neelavad süsinikku. Praegu need neelud suurenevad, nad neelavad endasse rohkem süsinikdioksiidi, sedaaegu kui me seda rohkem emiteerime. Ja mis on siis ülejääk? Oleme praegu umbes 430 osa juures miljoni kohta. Arvatakse, et saavutame haripunkti umbes 520 osa juures miljoni kohta. Mingil hetkel taandub CO₂ kiirguslik mõju tänu küllastumusele.
Aga teate, isegi kui me praegu kohe lõpetaksime fossiilkütuste kasutamise, CO₂ emiteerimise, on ajaskaalad ja jääkilbid ja ookeanid niivõrd mahukad, et näeksime meretaseme tõusu veel ka 22. sajandil. Nii et kes teab, mis oleks tulemus, kui me midagi ei muudaks?
Taas on siin lahkarvamusi, kuid peamine mõte, mida ma tahan väljendada, on see, et me ei saa seda peatada. Isegi kui netonull oleks edukas, toimib paljugi selles süsteemis nii suure ajaskaalaga, et läheks tükk aega, enne kui märkaksime mingit mõju kliimas mis tahes loodusliku varieeruvuse taustal.
Inimmõju kliimale on tegelikult ka paljus muus – maakasutus, linnade soojussaared, metsade raadamine, põllumajandus. Nii et ma arvan, et asi on praegu umbes pooleldi looduslik, pooleldi inimtekkeline – see on see, kuidas mina sellest enam-vähem mõtlen. Meil ei ole küllalt head arusaama Päikese mõjust kliimale. Kuni me ei mõista paremini kliima looduslikku varieeruvust, ei saa me kuigi kindlalt öelda, kui palju soojenemist on inimtekkeline.
Aga mis mina arvan ja võib-olla te nõustute, on see, et kliima peale mõtlemise asemel peaksime mõtlema keskkonnast ja sellest, kuidas me sellega käitume. Mis on teie seisukoht?
Olen sellega nõus. Kogu kliimamuutuse liikumine on justkui minema pühkinud keskkonnakaitse traditsioonilised eesmärgid. Kõige teravam näide on minu jaoks Greenpeace, mis sai alguse 1970. aastatel kampaaniaga vaalade päästmiseks. Nüüd on rannikuäärsed tuuleturbiinid USA Atlandi ranniku keskosas vaalu otseselt ja kaudselt tapmas. Ja Greenpeace vaikib. Just tuuleturbiinid ja nende maakasutus, mille tõttu hävivad elupaigad, neid turbiine ei taaskasutada. Texases on suured turbiinide surnuaiad. Mis on kõiges selles keskkonnale head?
Et jah, peame naasma traditsiooniliste keskkonnakaitse väärtuste juurde. Ja me peame vaatama, kuidas kahandada oma haavatavust äärmuslike ilmaolude ja kliimaolude suhtes. Ehk et parem infrastruktuur, paremad hoiatussüsteemid, sellised asjad. Peame pöörama rohkem tähelepanu sinna, kui et iga kord, kui tabab mõni katastroof, tõstame käed üles ja ütleme: “Oi, fossiilkütustest põhjustatud soojenemine, me ei saa sinna midagi parata.” See juhib tähelepanu eemale inimeste isiklikult vastutuselt oma haavatavuse suhtes midagi ette võtta. Sellelt, mida saaks teha läbi infrastruktuuri, parema valitsemise, parema hoiatuskava.
