Turvalisuse ja privaatsuse valdkonna 419 teadlast 30 riigist on allkirjastanud avalduse sotsiaalmeedias vanuse kontrollimise vastu. Allakirjutanute hulgas on arvutiteaduse prestiižse Turingi auhinna võitja Ronald Rivest ja Rahvusvahelise Krüptoloogia Uuringute Assotsiatsiooni president Bart Preneel. Eestist on avaldusele alla kirjutanud Teaduste Akadeemia liige ja Cybernetica AS direktor dr Dan Bogdanov ning Tartu ülikooli arvutiteaduste instituudi professor Helger Lipmaa ja krütograafia lektor dr Janno Siim.
“Me kardame, et kui uut regulatsiooni rakendatakse ilma tehnoloogilisi ohte ja ühiskondlikku mõju hoolikalt kaalumata, võib see tekitada rohkem kahju kui kasu,” tõdesid allakirjutanud. Allakirjutanute hinnangul pole teada, kuidas mõjutab ulatuslik vanusekontroll turvalisust, privaatsust, inimeste vabadust ja autonoomsust. Seepärast kutsusid teadlased valitsusi peatama sotsiaalmeedia keelamise plaanid vähemalt seniks, kuni on lahendatud privaatsuse ja turvalisuse küsimused, kirjutab Politico.
“Me jagame muret kahjuliku veebisisu negatiivse mõju pärast lastele,” kirjutavad teadlased. Kuid praegused plaanid „nõuaksid, et kõik kasutajad – alaealised ja täiskasvanud – tõendaksid vanust, et suhelda sõprade ja perega, lugeda uudiseid või otsida teavet; see ületab kaugelt kõik, mis on kunagi meie elus juhtunud.” Veebiplatvormid ja valitsused on seni võimalike vanusekontrolli meetoditena kirjeldanud valitsuse väljastatud ID-kaardi kontrolli, endast tehtud fotot või tehisaru järeldatavat vanust. Teadlaste hinnangul nõuab tugev vanusekontroll aga just valitsuse väljastatud ID-kaardi kontrolli krüptograafilise kaitsega. Sellist taristut on kogu maailma jaoks keerukas ehitada ja hooldada ning see takistaks ka teenuseosutamist. Tõenäoliselt ei ole paljud ettevõtted suutelised nõudeid täitma, mis omakorda põhjustab sääraste tööriistade tsentraliseerumise nende väheste kätte, kes suudavad vanusekontrolli rakendada.
Teadlased nimetasid vanusekontrolli ohtlikuks ja sotsiaalselt vastuvõetamatuks ulatuslikuks juurdepääsu kontrollimehhanismiks. Meetodid ei ole turvalised ja võivad kasutajaid ohustada pahavara või pettustega ebaseaduslikel saitidel, mis ei rakenda vanusekontrolli. Samuti võib vanusekontroll kaasa tuua asjaolu, et teenusepakkujatele avaldatakse palju rohkem isiklikku teavet kui praegu. Ühtlasi ei paku vanusekontroll mingit garantiid, et see lahendab probleemid, mille pärast kohustus üldse kehtestati. Vastupidi, süsteemiga loodaks taristu, mida võidakse ära kasutada, et keelata teenuseid põhjustel, mis pole üldse ohutusega seotud. Näiteks võivad vanusekontrolli üle otsustajad ja selle rakendajad endale kahmata tohutu mõju sisu üle, mis on internetis kättesaadav ja kellele. Valedes kätes, nt autoritaarsete valitsuste, on säärase tehnoloogiaga äärmiselt lihtne teavet tsenseerida ja takistada kasutajatel „valele“ infole ligi pääseda. Seejärel on juba kerge langetada otsust internet üldse sulgeda, nagu seda tegi hiljaaegu Iraan.
Veel kirjeldasid teadlased, kuivõrd lihtne on vanusekontrollist mööda hiilida, nt VPN-i või tehisaru loodud võltskonto või -foto abil. Seega pole kuidagi tagatud, et alaealised tõepoolest ei pääse sotsiaalmeediasse või täiskasvanud lastele mõeldud lehtedele. Samas hoiatasid teadlased ohu eest ka juhul, kui valitsused keelustavad VPN-id, et inimesed ei saaks vanusepiirangut vältida. Allakirjutanud rõhutavad, et VPN-i kasutavad sageli ohustatud rühmad ja inimesed, kes soovivad end kaitsta autoritaarsete režiimide eest, aga ajakirjanikud, aktivistid ja isegi koduvägivalla ohvrid. Kõigi nende tegevus oleks VPN keelustamise järel võimatu.
Nii kutsuvad teadlased plaanidesse pausi tegema, kuni selgitatakse välja vanusekontrolli tehnoloogiate eelised, kahjud ja tehniline teostatavus ning tõestatakse, et kasu kaalub kahju üles. Seniks aga soovitavad teadlased tegeleda alternatiivsete meetmetega, nt kahju põhjustega, mis on sageli hoopis sotsiaalmeedia algoritmilised tavad, mida on lihtsam reguleerida. Samuti soovitavad allakirjutanud uurida võimalusi parandada vanemate suutlikkust tagada lapsele eakohast sisu ja piirata rakendustele juurdepääsu. Viimane võiks olla igal juhul eelistatum kui teenusepakkujate tehtav vanuse lauskontroll.
Ühest küljest nagu tõsine mure, aga… Algaks juristide ja ametnike lõputu dispuut, mille ainus tulemus oleks läbirääkijate punnis taskud. Rohkem näen siin meediahiidude hirmu oma sissetulekute vähenemise pärast. Tänase noore põlvkonna mahakandmine neid ei häiri.
“Neid” ei häiri üldse mitte miski. “Nemad” tahavad vaid absuluutset kontrolli, nii majanduslikku kui ka poliitilist.