Tuhandetes Ühendkuningriigi koolides ei ole enamiku õpilaste emakeel enam inglise keel

Suurbritannia 2024. aasta jaanuari 22 000 riigikooli haridusstatistika järgi ei räägi kümnest õpilasest üheksa kodus üksnes inglise keelt vähemalt 107 koolis. Kümnes koolis on inglise emakeelega õpilased vähemuses, aga kahes algkoolis polegi enam lapsi, kelle kodune keel oleks vaid inglise keel, kirjutab Mail Online. 

Üks kahest koolist, kus pole ühtegi inglise emakeelega õpilast, on Tower Hamletsi Kobi Nazruli algkool, kus 92% õpilastest räägivad bengali keelt. Kooli ülejäänud õpilased räägivad kodus muid keeli, nt indoneesia ja urdu keelt. Teine on Dewsbury Kirkleesi kool Pentland Infant, kus enamik lapsi räägib kas gujarati (36%) või pandžabi (45%) keelt.

Inglise emakeelega laste vähemusega koolidest üks on Sheffieldi Netherthorpe’i algkool, kus esikohale platseerus araabia emakeel (54%) ning teine Oldhami Burnley Brow kogukonnakool, kus oli kõige rohkem bengali keele rääkijaid (93%). Hiina keele (28% õpilastest) puhul oli esikohal Berkshire’i St Cecilia’s CofE algkool. Poola keele kõnelejad (43% õpilastest) olid kontsentreerunud Windermere’i St Cuthbert’s Catholic algkooli ning urdu keel (58%) oli kõige levinum Boltoni St Michael’s CofE algkoolis.

Kokku ei ole inglise keel enam enamiku laste emakeel 2039 koolis ning kogu riigi peale on muu emakeelega õpilasi vähemalt 1,8 miljonit õpilast ehk iga viies õpilane. Piirkonniti oli kõige suurem muukeelsete õpilaste osakaal Newhamis (66,4%), Brentis (63,7%) ja Harrows (63,6%). Inglise emakeele enamus oli säilinud näiteks Northumberlandis (97%), Redcaris ja Clevelandis (96,7%) ning Cornwallis (96,1%).

Inglise keele üha vähenev osatähtsus on muret tekitanud kriitikute hulgas, sest keelte rohkus võib õppetööd häirida ja näitab, et integratsioon ei ole õnnestunud. Mitmekeelseid klasse peetakse probleemseks, sest paratamatult kulub õpetajate väärtuslik aeg lisatähelepanule, mida ta peab kehva keeleoskusega lastele osutama. Mõistagi inglise keelt kõnelevate õpilaste arvelt. Ühtlasi leiavad spetsialistid, et kui laps ei oska enne kooli piisaval tasemel keelt, kannatab suure tõenäosusega tema õpiedukus.

Migration Watch UK esindaja Alp Mehmet, kes 1960. aastatel oli oma sõnade järgi Ida-Londoni kooli ainus muukeelne õpilane, selgitas: „Kui õpetajad peavad pöörama tähelepanu lastele, kellel on raskusi inglise keele kõnelemisega, kuna kodus räägitakse teist keelt, väheneb paratamatult teistele õpilastele pühendatav aeg.”

Ka koolide niigi kasinast eelarvest kipuvad ebaproportsionaalselt suure osa haukama muukeelsete õpilaste vajadused – tõlked, subtiitrid, dublaaž ja isegi palgatud tõlgid klassiruumis. Kõik säärased vastutulekud aga paistavad veelgi kahandavat motivatsiooni õppida inglise keelt.  Nii leiavad kriitikud, et kasutusele tuleks võtta „upu või uju” lähenemisviis. Selle järgi ei rahastaks riik enam tõlkeid ja see julgustaks täiskasvanud sisserändajaid ja lapsevanemaid pidama keeleoskust olulisemaks. 

Poliitikud räägivad mitmekesisusest ja kaasatusest, valitsuse pressiesindaja kinnitab pühendumust sellele, et igal õpilasel oleks võimalus saavutada edu. Koolidele on väidetavalt plaanitud eraldada lisaraha, et toetada õpilasi, kes vajavad abi inglise keele rääkima, lugema ja kirjutama õppimise juures. Samuti olevat valitsusel plaanis kehtestada uued inglise keele oskuse nõuded. 

Kuid varivalitsuse haridusministri Neil O’Brien sõnutsi tehakse ikkagi liiga vähe selle nimel, et toetada inglise keele omandamist. See puudujääk aga tekitab sügavamaid probleeme mitte ainult üksikute laste, vaid kogu ühiskonna jaoks. Variministri hinnangul näitavad nüüdsed arvud, kui tõsiseks on mõne piirkonna integratsiooniprobleem muutunud ning leiab, et valitsuse sisserändepoliitika on täielikult ebaõnnestunud ja ebaseaduslikult riiki saabunud inimeste arv muudkui kasvab.

Sarnase probleemi ees seisavad ka muud riigid. Nimelt selgus Rootsi haridusameti andmetest, et peaaegu kolmandik kõigist riigi põhikooliõpilastest räägib emakeelena rootsi keele asemel mõnda muud keelt. Kõige tavalisem kodune keel nende õpilaste seas on araabia keel. Sellele järgnevad somaali, kurdi, bosnia ja serbia keeled. Areng peegeldab viimaste aastakümnete ulatuslikku sisserännet Rootsi, mis on riigi jaoks kaasa toonud tohutu demograafilise muutuse. Praeguseks on juba hinnanguliselt 40-45% Rootsis elavatest lastest ja noortest välismaise taustaga ehk kas sündinud ise välismaal või nende vanemad sündinud välismaal ja riiki sisse rännanud.

Ka Austria pealinna Viini koolides on jõutud olukorda, kus suurima usurühma moodustavad moslemid (41,2% õpilastest). Kristlaste osakaal on langenud 34,5%-ni. Säärane demograafiline muutus on koolidesse toonud üha süvenevad probleemid. Paljud Viini õpetajad on üha suureneva vägivalla ja ahistamise tõttu ametist loobunud ja koolist lahkunud. Kohati on lahkumisavalduse esitanud õpetajaid lausa kümneid päevas. Seejuures on põhjusena esile toodud peale vägivalla ka keeleoskust. Nimelt ligikaudu 70% õpilastest ei oska enam saksa keelt. Kooliteed alustavatelt lastelt ei nõuta piisavat keeleoskust, näiteks on linnas klasse, kus alustab vaid 3 saksa keelt oskavat last. Kuid sedasi on õpetaja töö äärmiselt keerukas, teda ei mõisteta ega võeta tõsiselt. Samuti ei ole koolides meetmeid vägivalla, ekstremismi ja naistevihkamise vastu.