USA välisministeeriumi demokraatia, inimõiguste ja tööbüroo avaldab igal aastal inimõiguste aruande riikide kohta, mis saavad abi või mis on ÜRO liikmed. Aruanne käsitleb rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguseid, mh hinnatakse iga riigi sõna- ja meediavabaduse olukorda, usu- ja veendumuste vabadust, aga ka sõja- ja inimsusevastaseid kuritegusid. Hinnangud põhinevad andmetel, mis on saadud valitsustelt, teadusuuringutest, meediast, rahvusvahelistelt organisatsioonidelt ja mittetulundusühingutelt.
Varem oleme põhjalikumalt käsitlenud Euroopa sõnavabaduse olukorda, täpsemini Saksamaa, Ühendkuningriik ja Prantsusmaa, mis teevad arvestatavaid pingutusi, et vaba väljendust vaigistada ja maha suruda. Ei ole üllatav, et Venemaal on võitlus inimeste vaba väljenduse vastu märgatavalt jõulisem.
Venemaa kodanikke vaigistavad nüüd uued seadused, mis annavad võimaluse karistada teisitimõtlejaid ja aktiviste ning efektiivselt sõnavabadust piirata. Võimud on vangi pannud sõja vastu meelt avaldanuid ja poliitilisi opositsioonitegelasi, lõputu kohtumenetlusega on ruineeritud inimesi internetis avaldatud arvamuste eest, ühingud ja organisatsioonid on pidanud oma tegevuse lõpetama ja niigi piiratud meedia on veelgi rohkem piiratud. Mullu jätkasid võimud Kremli kriitikute represseerimist, sh neid, kes on põgenenud välismaale.
Jätkus ka Venemaa alustatud sõda Ukrainas, mille käigus Venemaa väed ja ametnikud on toime pannud sõjakuritegusid, inimsusevastaseid kuritegusid ja kuritarvitusi. Inimesi on kiirkorras hukatud, piinatud, vägistatud ja rünnatud. Tsiviilisikud on hukkunud ja saanud vigastada, neid on deporteetitud Venemaale, sh lapsi, ning tsiviiltaristu on kahjustatud või hävitatud. Teateid on sellest, et Venemaal elavaid Ukraina kodanikke on poliitiliselt motiveeritud põhjustel arreteeritud, kinni peetud ja nende vastu on algatatud kohtuprotsesse. Paljude sõnutsi on seejuures neid piinatud, et saada võimudele sobivaid ülestunnistusi.
USA välisministeeriumi andmetel on Vene kodanikke meelevaldselt või ebaseaduslikult tapetud, paljud on “kaduma” läinud, teisi on piinatud või koheldud julmal, ebainimlikul või alandaval moel. Sõna- ja meediavabadus on riigis tõsiselt piiratud, ajakirjanikke tabab ühtelugu vägivald või vägivallaähvardused, samuti on neid põhjendamatult vahistatud ja kohtu alla antud. Tsensuur lokkab, usuvabadusel on piirangud ning märkimisväärselt leidub ka inimkaubandust, sh sunnitööd, ning lapstööjõudu.
Sõna- ja ajakirjandusvabaduse maha surumise jaoks lai valik seaduseid ja sätteid
Kuigi Venemaa põhiseadusega on sõna- ja ajakirjandusvabadus tagatud, siis see õigus on üksnes paberil ja igapäevaelus piirab valitsus üha enam kõigi õigust end väljendada. Kehtestatud on uusi ukaase, mis aitavad võimudel eriarvamusi ja kriitikat vaba käega vaigistada ning teisitimõtlejaid karistada.
Näiteks on riik keelanud internetis, meedias või protestidel ja avalikel üritustel levitada “vale sotsiaalselt olulist teavet, mis on maskeeritud õigeks teabeks, ohustades kodanike elu ja tervist või vara, avalikku korda ja julgeolekut või luues ohu takistada elutähtsate teenuste, transporditaristu, panganduse, energeetika tööstuse või side toimimise vastu”. Keelatud on paljud sümbolid, internetis ei tohi välja näidata lugupidamatust riigi, võimude, avalikkuse, lipu või põhiseaduse vastu ning keelatud on propageerida ebatraditsioonilisi seksuaalsuhteid ja narkootikume. Alaealisi ei tohi innustada osalema ohtlikes tegevustes ega ohustada avaliku korra reegleid, kusjuures viimase kahe alusel on esitatud süüdistus isikutele, kes avaldasid internetis meeleavalduste materjale. Tagatipuks kohaldab riik laiaulatuslikku äärmusluse mõistet, mida on võimudel lihtne kuritarvitada ning karistada kodanikke rahumeelsete protestide, usuliste rühmitustega seotuse, artiklite ja sotsiaalmeediapostituste eest.
Reklaamijad ei tohi teha koostööd “välisagentidega”, mis aga takistab sõltumatute meediakanalite rahastamist. Kusjuures föderaalsel julgeolekuteenistusel (FSB) on eraldi nimekiri teemadest, mille kohta teavet kogunud isikud võidi nimetada „välisagentideks”, sest neid teemasid “võidakse kasutada Venemaa julgeoleku vastu”. Nimekirjas on näiteks teave ja hinnangud riigi sõjaväe, julgeolekusektori ja kosmoseagentuuri Roskosmos kohta. Justiitsministeerium peab aga “välisagentide” nimekirja. „Välisagendi tiitli” võib anda isikule, kes on levitanud välsimeediat määramata arvule isikutele, sai välisriigist rahalist toetust või „teostas välisriigi huve”. Selline isik pidi end registreerima justiitsministeeriumis ja tema avaldatud teabele tuli lisada märge “välisagendi toodetud”. Piirideta Ajakirjanike andmetel oli mullu augustis 810-st „välisagendiks” või „soovimatuks organisatsiooniks” nimetatud organisatsioonist 292 meediaväljaanded.
Riigi meediajärelevalveasutusel Roskomnadzoril on õigus blokeerida veebilehti, kui need roskomi arvates rikuvad kodanike õigusi. Roskomnadzor hoiatas pidevalt ajalehti ja veebisaite, mida kahtlustas äärmusliku materjali avaldamises. Kuid piisab vaid kolmest hoiatusest, et algatada sulgemise kohtuasi. Juhul kui prokurör või tema asetäitja arvas, et leht õigustab äärmuslust või terrorismi, võis veebilehe blokeerida ka ilma kohtuotsuseta.
Oktoobri seisuga oli meedia teatel alates 2022. aasta veebruarist Ukraina teemadel blokeeritud vähemalt 4458 veebisaiti, neist 3617 uudisteportaali. Blokeeritud on Euroopa 25 riigi 81 meediakanalit põhjusel, et Euroopa Ülemkogu otsustas blokeerida EL-is juurdepääsu 4 veebisaidile, mida süüdistati Venemaa sõjapropaganda levitamises. Internetivabaduse organisatsiooni Roskomsvoboda andmetel blokeeris riik aga enam kui 15 000 veebilehte väidetavalt Venemaa relvajõude diskrediteeriva materjali eest ning kokku oli organisatsiooni andmetel püsivalt blokeeritud peaaegu 2 miljonit veebilehte.
Enamik meediakanaleid on valitsuse kontrolli all
Enamikku meediakanaleid kontrollib valitsus otsese omandi või oligarhide kaudu. Valitsuse meediakanalid saavad sageli soodustusi, näiteks õiguse kasutada riigi hooneid ilma üüri maksmata ja soodne maksumäär. Riigi ja valitsusmeelseid telekanaleid toetab rahandusministeerium, et need looks “õiget sisu” ja riik dikteerib üha enam toimetuspoliitikat.
Tsensuur ja enesetsensuur televisioonis, trükimeedias ja internetis on laialt levinud. Nõnda näevad tavakodanikud uudiseid vaid sellisel viisil, mille valitsus on heaks kiitnud. Paljude teemade kajastus on väga rangelt piiratud, eelkõige Venemaa sõda Ukraina vastu, poliitvangid, keskkonna-, valimis- ja korruptsiooniprobleemid, kohaliku või föderaalse juhtkonna kriitika ning separatism või föderalism.
Telekomiettevõtted peavad säilitama kasutajate andmeid, väidetavalt ajutiselt, ja jagama neid julgeolekuasutustega. Vaatlejate hinnangul suudavad julgeolekuteenistused vähemalt mõnel sõnumivahetusplatvormil krüpteeritud sõnumeid pealt kuulata ja dekodeerida.
Üha suurema surve all on ka sotsiaalmeediaplatvormid, kellel lasub kohustus tsenseerida postitusi ja eemaldada “sobimatut sisu”, eriti Ukraina sõjaga seotut. Otsimootorid ja uudiste koondajad, kus on üle miljoni kasutaja päevas, vastutavad teabe õigsuse eest ja rikkumise korral võib laekuda kopsakas trahv. Ka sotsiaalmeedia kasutajaid karistatakse postituste, jagamiste ja „meeldimiste” eest siis, kui sisu on võimude hinnangul poliitiline, usuline või muu ideoloogia. Mõni peab tasuma trahvi, aga isiku võib ka trellide taha määrata.
“Eksinud” ajakirjanikke ja aktiviste tabab karm karistus või kadumine
Mistahes pisiasja vastu “eksinud” ehk riigile sobimatut sisu avaldanud ajakirjanikke vahistati, vangistati, rünnati, ahistati ja hirmutati ning ebamääraste seadusesätete alusel süüdistati äärmusluses jms. Eriti karmi kohtlemise osaks said muidugi ajakirjanikud, kes julgesid paljastada valitsuse kuritegusid või kritiseerida valitsust. Näiteks mullu märtsis vahistasid võimud uudisteportaali SotaVision ajakirjaniku ja fotograafi Antonina Favorskaja, sest ta kajastas Aleksei Navalnõi kohtuprotsessi, vangistamist ja matuseid. Favorskaja ja tema kolleegid Konstantin Gabov, Sergei Karelin ja Artyom Kriger mõisteti tänavu aprillis süüdi „äärmusliku“ organisatsiooni liikmesuse ja “ekstreemsuse” eest ning nad määrati aastateks trellide taha.
Teatati juhtumitest, kus ametivõimud kasutasid näotuvastustehnoloogiat, et tuvastada meeleavaldustel osalenuid ja neid kinni pidada. Sageli päädis see eksliku vahistamisega. Sihikule võeti peale poliitiliste oponentide ka samade poliitvangide advokaadid, nt Aleksei Navalnõi õigusabimeeskonna liikmed peavad nüüd aastaid vangis veetma.
Võimudele appi on tõtanud ka igasugused ühingud, kes samuti takistasid ajakirjanikke nende jaoks ebameeldivat materjali avaldamast. Näiteks väitis Telegrami kanali Izhevsk Boom ajakirjanik Aleksander Skvortsov, et kolm tundmatut meest röövisid ta mullu jaanuaris. Ajakirjanik olevat kinni seotud, suu kinni kleebitud ja teda peksti, sest oli artiklis kritiseerinud droone tootnud ettevõtet.
Aktiviste ja ajakirjanikke on kaduma pandud, kusjuures sageli on juhtumi taga mõni valitsusasutus või politsei ise. Säärane toimeviis oli eriti aktiivne Põhja-Kaukaasias nii poliitilistel kui ka rahalistel põhjustel. Piirkonnast on teateid, kuidas on röövitud poliitilisi aktiviste, aga ka lihtsalt kodust perevägivalla eest põgenenud naisi. Näiteks mullu mais edastas 19-aastastane tšetšeen Liya Zaurbekova otseülekandes oma röövimiskatse, tehes seda Moskva politseijaoskonnast, kus tema pereliikmed ja võimuesindajad püüdsid sundida teda naasma Tšetseeniasse. Seal aga kartis Liya füüsilist ja psühholoogilist vägivalda. Asjaolud sarnanesid juhtumiga 2023. aastast, kus Peterburi politseijaoskonnast viidi Tšetšeeniasse Seda Suleimanova, kes sestpeale on kadunud isikuks tunnistatud. Politseijaoskonnast tehtud ülekanne aitas Liya Zaurbekoval Venemaalt põgeneda, mille järel naine on laiemalt jutustanud perevägivallast, naiste olukorrast Tšetšeenias ja hirmust Ramzan Kadõrovi režiimi ees.
Pikka aega peetakse inimesi vahi all ilma süüdistust esitamata ja “õige” tunnistus järgneb piinamisele
Kuigi seadus keelab meelevaldselt vahistada ja kinni pidada, rääkimata piinamisest, tegelesid võimud nendega karistamatult. Vaatlejate ja kaitseadvokaatide sõnutsi on eelvangistused pikad, kuigi pidanuks piirduma kahe kuuga, eriti avalikkust huvitavate juhtumite korral. Kohtud lükkavad tagasi igasugused vaidlustused kinnipidamise üle, sest ega kohtunikud sõltumatusega ei hiilga.
Peale selle oli poliitiliselt motiveeritud põhjustel vahistatutel eriti keerukas leida kaitsjat, sest ühtelugu päädib see kaitseadvokaadi süüdistusega, nagu juhtus Navalnõi juriidilise meeskonnaga. Süüdistataval peaks ka olema õigus valida omale advokaati, kuid sageli määravad uurijad advokaadi, kes istub uurijatega samas paadis. Need nn taskus olevat kaitsjad ei tee ühtki pingutust, et klienti kaitsta. Lugematu hulk on kaasuseid, eriti kaugemates piirkondades, kus süüdistataval ei olnudki kaitsjat.
Peale selle on teatud juhtumitest, kus süüdistatavat hoitakse enne ametlikku süüdistust isolatsioonis ning kus süüdistatavat piinatakse, pekstakse või vägistatakse, et sundida teda “vajalikku” üles tunnistama. Näiteks teatas Human Rights Watch märtsis, et julgeolekuteenistused piinasid nelja Tadžikistani kahtlustatavat, keda süüdistati Crocus City Hallis toimunud terrorirünnakus, milles hukkus 145 inimest. Aruannete järgi kasutati elektrišokki, lämmatati, torgati välja silm ning lõigati ära kõrv ja söödeti vangistatule.
Politsei süsteemne kahtlustatavate väärkohtlemine toimub tavaliselt esimestel päevadel pärast vahistamist eeluurimisvanglas. Inimõiguste rühmituste ja endiste politseinike järgi kasutab politsei kõige sagedamini elektrišokke, lämmatamist ning liigeste ja sidemete venitamist või surumist, kuna neid meetodeid peetakse sellisteks, mis jätavad kõige väiksema tõenäosusega nähtavaid jälgi. Eriti terav on säärane probleem Põhja-Kaukaasias.
Palju rohkem kasutavad võimud kohustuslikku psühhiaatrilist “ravi” süüdistatava poliitiliste vaadete tõttu. USA välisministeeriumi andmetel viibis mullu vähemalt 35 isikut säärasel „ravil”. Seal viibinud on kirjeldanud, et neid alandati, peksti ja neile manustati tugevaid antipsühhootikume. Isikuid peeti psühhiaatrilise hindamise põhjendusega kinni, et avaldada neile survet, või oli isik sinna saadetud karistuseks.
Üha enam on teateid lastest, kes on sunnitud töötama eriti karmides tingimustes
Seadusega on keelatud laste töö halvimad vormid ehk lapsed ei tohi töötada ebatervislikes või ohtlikes tingimustes, maa all ning tervist või arengut ohustavas kohas. Kuid Ukrainasse sissetungile järgnenud tööjõupuuduse tõttu tühistas valitsus paljud lapstööjõu piirangud, mis varem alla 18-aastastele kehtisid. Võimud kehestasid hoopis alaealiste tööturule sisenemise soodustused, nt tööandjale maksusoodustused, leebemad töötingimused ja lapsed võivad ka rohkem töötunde teha.
Laste ja noorte tööhõive soodustused aga kipuvad varjama tõsiseid probleeme, nt sunniviisilist tööd ja vähest kaitset tööõnnetuste eest. Näiteks on lapsevanemate ja õpilastega tehtud intervjuude põhjal sunnitud isegi 15-aastaseid tegema äärmiselt pikki tööpäevi, 12 tundi ja rohkemgi, sageli ilma vaheaegade ja söögikordadeta, vaenulikes tingimustes. Kui linnades on eriti haavatavad orvud, tänavalapsed ja migrandid, siis maapiirkondades sunnib vaesus peresid lapsi tööle suunama. Peale ekspluateeriva töö puutuvad tööle sunnitud lapsed sageli kokku ka füüsilise ja vaimse vägivallaga.
Venemaa survestab välisriike represseerima Venemaalt põgenenud kodanikke
USA aruande järgi on Vene võimud tapnud või röövinud isikuid või kasutanud vägivalda või ähvardanud vägivallaga kodanikke, kes on põgenenud välismaale. Näiteks mullu veebruaris tapeti Hispaanias Villajoyosas Maksim Kuzminov, kes oli Vene sõjaväest deserteerunud ja varjas end Hispaanias teise nime all. Hispaania meedia andmetel jäid maha 9 mm Makarovi padrunid, mis on endise kommunistliku bloki tavalaskemoon, ning Hispaania luureteenistused süüdistasid tapmises Kremlit. Teise näitena on toodud Ameerika Ühendriikides poliitilist varjupaika taotlenud põlisrahva aktivist Pavel Sulyandziga, keda Ukraina sõja kritiseerimise pärast süüdistatakse “sõjaväe diskrediteerimises” ja keda FSB on korduvalt ahistanud, küsitlenud ja ähvardanud tema poega Vladivostokis.
Veel on Venemaa tühistanud teisitimõtlejate passe ja keeldunud neile konsulaarteenuseid osutamast. Sääraste meetmete eesmärk paistab olevat soov ohustada nende isikute õiguslikku seisundit, piirata nende liikumisvabadust ja sundida nad Venemaale naasma. Seal aga suure tõenäosusega nad arreteeritakse süüdistatuna „ekstremismi“ vms põhjusega. Näiteks tühistas valitsus Norras elava Alesya Krivtsova passi, nõudes, et ta naaseks uue passi jaoks Venemaale. Krivtsova on kritiseerinud Venemaa valitsust ja Ukraina sõda.
Venemaa võimud püüavad ka survestada kolmandaid riike konkreetsete isikute suhtes negatiivseid meetmeid rakendama. Näiteks üritas valitsus survestada Tai riiki, et see saadaks Venemaale tagasi vene keeles laulva rokkbändi Bi-2. Kuigi sõjavastaste avaldustega esinenud bändi tagasisaatmise katse luhtus, tühistati siiski bändi kontserdid Tais, Indoneesias ja Araabia Ühendemiraatides.
