Viimase nädala jooksul jäid toimetusele silma järgmised teemad:
- USA Kansase osariik andis Pfizeri Covid-vaktsiini kohta valetamise eest kohtusse.
- Briti ülikool tahab õppejõududelt valgesse rassi kuulumise ja heteroseksuaalsuse probleemina käsitlemist.
- Teadusuuring väidab: kliimamuutused vähendavad poliitikute kognitiivset võimekust.
- Euroopa hakkab “rohepöörde” nimel kaevandama: eesmärk vähendada sõltuvust Hiinast.
- Maailmas huvitub uudistest aina vähem inimesi.
USA Kansase osariik andis Pfizeri Covid-vaktsiini kohta valetamise eest kohtusse
Ameerika Ühendriikide Kansase osariik kaebas esmaspäeval Pfizeri kohtusse, süüdistades ettevõtet Covid-19 vaktsiini mõjude suhtes avalikkuse eksitamises ning nii sellega seotud riskide ja tõhususe kohta valeandmete esitamises, vahendab Reuters.
Kansase peaprokuröri Kris Kobach’i sõnul tegi ravimifirma Covid-kriisi ajal mitmeid eksitavaid avaldusi oma vaktsiini kohta ehk eksitas nendega avalikkust ajal, mil ameeriklased vajasid tõde. Osariigi esitatud hagis märgitakse, et sellega rikkus firma osariigis kehtivat tarbijakaitseseadust ning nüüd nõutakse selle eest rahalist hüvitist, mille suurust ei täpsustata.
Hagiavalduses tuuakse välja näiteks asjaolu, et Pfizer varjas infot oma Covid-vaktsiini tõsiste kõrvaltoimete kohta, millest oli teadlik juba 2021. aastal ehk ajal, mil vaktsiin laiaulatuslikult kasutusele võeti. Muu hulgas ei avaldanud ettevõte neile teadaolevaid andmeid selle kohta, et toode võib põhjustada rasedustüsistusi, mis võivad lõppeda raseduse katkemisega, südamehaigusi jm.
Ehkki tagantjärgi on kõik need probleemid kinnitust leidnud, ei tunnista Pfizer, teised Covid-vaktsiine tootnud ravimifirmad, firmade üle järelevalvet teostama pidanud järelevalveasutused ega neid vaktsiine kõigile soovitanud arstid ega teadlased oma vigu peaaegu üldse. Seejuures tasub meenutada ka seda, et 2021. aastal oli Covid-it ja vaktsiine puudutav olukord erakordselt hüsteeriline ja kogu eeter oli täis väiteid vaktsiinide “ohutusest ja efektiivsusest”, samal ajal kui vaktsiinide tõhuseses kahtlemine ja kriitiliste küsimuste tõstatamine nende ohutuse suhtes tõi kaasa ühtviisi nii väljapaistvatele teadlastele kui tavainimestele valeinfo levitaja ning vandenõuteoreetiku sildi.
Briti ülikool tahab õppejõududelt valgesse rassi kuulumise ja heteroseksuaalsuse probleemina käsitlemist
Liverpooli Ülikooli (University of Liverpool) ajaloo õppejõududele saadeti sel nädalal juhend selle kohta, kuidas ajaloo õpetamist nn mitmekesistada ja dekoloniseerida, vahendab The Telegraph. Raportis, mis kannab pealkirja “Ajaloo õppekava mitmekesisuse audit” (History Curriculum Diversity Audit), julgustatakse õppejõude lähenema loominguliselt sellele, kuidas põimida oma loengusse küsimusi, mis puudutavad rassi ja sugu. Näitena soovitatakse õppeainetes, milles räägitakse rassisuhetest, käsitleda valge olemist probleemsena.
Samuti tuleb mitmekesisuse auditist välja, et liiga vähe õpetatakse sugu käsitlevates õppeainetes “kväärolemuste ajalugu”. Kväärolemuse all võib ilmselt mõista kõiki enesehinnanguid, mis kuidagi hälbivad meheks või naiseks olemisest. Kusjuures eraldi heidetakse raportis veel ette, et heteronormatiivsuse probleemsuse kohta ei ole ajaloo õppekavas seminare mitte üldse. Heteronormatiivsus tähendab woke-keeles heteroseksuaalsuse ainsaks loomulikuks seksuaalseks orientatsiooniks pidamist.
Samuti kurdab raport, et ei piisa lihtsalt sellest, kui kursuse soovituslikku kirjandusse lülitatakse rohkem autoreid, kes on päritolult mustanahalised, aasialased, naised või mittebinaarsed, st need, kes ei pea end meheks ega naiseks. Seda, et kirjanduse puhul on autorite valik sedavõrd “mitmekesine”, tuleks raporti koostajate hinnangul ka tudengitega arutada.
Lisaks sellele öeldakse auditis, et on ülioluline muuta seminarid “ohutuks kohaks”, sest teemad, nagu rass ja sugu võivad muuta tudengeid emotsionaalseks ja olla neile suureks väljakutseks. Ülikoolide osakondade juhte kutsutakse aga üles kohustama õppejõudusid käima “kaasamise koolitustel”, mis aitaks neil tunda end mugavalt selliste vestluste algatajana ning neid juhtida.
Teadusuuring väidab: kliimamuutused vähendavad poliitikute kognitiivset võimekust
Saksamaa Max Plancki Demograafia Instituudi (Max-Planck-Institut für demografische Forschung) järeldoktorant Risto Conte Keivabu ja Taani Aarhusi Ülikooli (Aarhus Universitet) poliitikateaduste dotsent Tobias Wiedemann on avaldanud artikli, milles väidavad, et kliimamuutustel on poliitikutele üsna kahtesusväärne mõju. Nimelt mõjutab kliimasoojenemine nende sõnul inimese kognitiivset toimetulekut ja oma uuringu põhjal väidavad nad, et see vähendab poliitikute keelekasutuse keerukust ning nende töövõimet. Eriti puudutab see nende sõnul vanemaid poliitikuid.
Täpsemalt uurisid teadlased palava ilma mõju poliitikute keelekasutusele, kõrvutades kaheksa riigi parlamentides peetud kõnesid – kokku seitse miljonit sõnavõttu – ilmaoludega nende kõnede pidamise päeval. “Me leidsime, et palavad päevad vähendavad poliitikute keele keerukust, aga külma ilmaga päevad mitte,” kirjtuavad nad oma töös. Nende sõnul näitavad uuringu tulemused, et poliitiline retoorika ei sõltu ainult poliitilistest oludest ja strateegilistest valikutest, vaid ka keskkonnateguritest. Nad toovad välja, et poliitiliste kõnede keerukust on põhjalikult uuritud ja kui vaadata pikaajalisi arenguid, siis viimase 200 aasta lõikes on see keerukus pidevalt vähenenud. Kui ühelt poolt võib selle taga nende sõnul näha nn populistlike liikumiste tõusu, mis proovivad rääkida valijale arusaadavas keeles, siis teisalt on nende hinnangul keskkonnategureid kõnekasutuse lihtsustumises ja kognitiivsete võimete languses alahinnatud. “Kokkuvõttes näitab uuring, kuidas kliimamuutused võivad mõjutada inimeste kognitiivset võimekust ja poliitilise diskursuse kvaliteeti,” väidavad autorid. See omakorda annab nende hinnangul põhjust muretsemiseks, sest poliitikute töövõime vähenemine võib viia negatiivsete tulemusteni nii seadusandlike otsuste, eelarve planeerimise kui kõige muu puhul, mida parlamendi liikmed teevad. “Järelikult võib äärmuslike temperatuuride mõju poliitikute kognitiivsele võimekusele isegi parlamendi kontrollitud kliimakeskkonnas avaldada kaugeleulatuvat negatiivset mõju ühiskonnale tervikuna,” selgitavad teadlased.
Mõistagi võib küsida, kas teadusuuringul, mis oma suva järgi valitud korrelatsiooni – õhutempereatuur õues ja sõnavõtt istungisaalis – alusel selliseid põhjapanevaid järeldusi teeb, on üldse mingi väärtus? Ehk võinuks poliitikutelt juurde küsida, millest nad palaval suvepäeval mõtlesid? Ehk sellest, et ei viitsi seal parlamendis täna asju eriti ajada ja tahaks juba kuskil varbad vette kasta ehk ajaks siin asjad kiirelt joonde?
Seda, et vanemate inimeste, sh poliitikute, kognitiivne võimekus ajaga väheneb, teame samuti niigi – ka Ameerika Ühendriikide president Joe Biden on kurval kombel ju üheks selliseks näiteks. Hiljuti filmiti teda taas segadusse sattununa G7 tippkohtumise ajal Itaalias.
Ehk tegelikkuses on selliste teadustööde väärtus, mis selliseid asju meelevaldselt kliimamuutuste arvele panevad, küsitav. Kusjuures sellise teaduse rahastamine sõltubki suure tõenäosusega juba algselt püstitatud hüpoteesist, mida tõestama asutakse ehk sellest, et kliimamuutusel on mingi negatiivne mõju. Selliste teadustööde tegemisest ja nende halvast kvaliteedist räägiti põhjalikult ka hiljuti linastunud briti dokumentalisti Martin Durkini kliima-katastroofi kuulutamist kriitilselt vaatlevas dokumentaalfilmis “Kliimafilm: Külm tõde”, millele Vabaduste portaal tegi eestikeelsed subtiitrid ja mida Eestis tutvustada aitas.
Euroopa hakkab “rohepöörde” nimel kaevandama: eesmärk vähendada sõltuvust Hiinast
Kasvav vajadus maavarade järele, mis on võtmetähtsusega nii igapäevaselt kasutatavates elektroonikaseadmetes kui elektrituulikutes, päikesepaneelides ja akudes, mille abil CO2-te emiteerivast majandusest loobumist plaanitakse, paneb riike aina rohkem kaevandama, vahendab veebileht oilprice.com.
Üks osa praegusest probleemist on selles, et enamikku selliste vajalike mineraalide, nagu liitium, koobalt, nikkel, haruldased muldmetallid jne turust kontrollivad üksikud riigid, seejuures suurimat osa Hiina ja Venemaa. Euroopa puhul ongi peamiseks tarnijaks autoritaarne puna-Hiina, kust tuleb 90% sellistest vajaminevatest maavaradest. Nüüd on eesmärgiks võetud sellisest sõltuvusest vabaneda. “Meie peamine mure on liigne sõltuvus, st sõltuvus ühest tarneallikast,” kirjeldab probleemi Euroopa Komisjoni siseturuvolinik Thierry Breton.
Mida aga sõltuvusest vabanemine endast kujutab? Kui ei soovita olla kellestki kaevandamisel sõltuvad, kuid maavarasid soovitakse, tuleb neid ilmselt ise kaevandama hakata. Seda Euroopa Liit soovibki teha ning seda toetab ka Euroopa Komisjoni määrus, mille kohaselt aastaks 2030 peab 10% kriitilise tähtsusega maavaradest, mida Euroopas kasutatakse, olema ka siin kaevandatud ja 40% siin töödeldud.
Nüüd ongi teatatud suurtest vajalike maavarade leidudest nii Norras kui Rootsis, kus plaanitakse suuremaid kaevandusi. Samade arengutega on seotud ka Eesti olukord ehk fosforiidiuuringud Virumaal. Fosforiit ei ole midagi, mida soovitakse kaevandada vaid väetiste saamiseks, vaid selle maavara kasutuselevõttu tõukab tagant just vajadus haruldaste muldmetallide järele, mida sellest on võimalik eraldada.
Samas on keskkonnakaitsjad sellise kaevandustegevuse suhtes skeptilised, kartes, et see võib tuua keskkonnale loodetava kasu asemel hoopis märkimisväärselt kahju. Loomulikult ongi iga kaevandamistegevus tugeva keskkonnamõjuga ning arvestades, et me soovime haruldaste muldmetallide kaevandamist märkimisväärselt suurendada eelkõige selle tõttu, et kaevandada vähem kivisütt või Eestis ka põlevkivi, võib küsida, kas sellel on kokkuvõttes mingi positiivne efekt? Või tuleks sarnaselt hiljuti Vabaduste portaalile interjvuu andnud Tallinna Tehnikaülikooli energiatehnoloogia instituudi direktori Alar Konistiga küsida, kas me nõnda mitte ühest äärmusest teise ei liigu?
Maailmas huvitub uudistest aina vähem inimesi
Mida aeg edasi, seda vähem inimesi vaatab uudiseid, öeldes, et need tekitavad masendust ja on igavad, selgus globaalsest uuringust, vahendab BBC.
Oxfordi Ülikooli Reutersi Instituudi (Oxford University’s Reuters Institute) uuringu tulemused näitavad, et pea neli inimest kümnest ehk 39% inimestest maailmas väldib uudiste vaatamist kas mõnikord või koguni tihti. 2017. aastal tegi sama 29% vastanutest. Teisisõnu on uudiste vaatamise vältimine praegu maailmas rekordiliselt kõrge. Samal ajal on nende inimeste hulk, kes on uudistest väga huvitatud, langustrendis. Kui 2017. aastal oli neid 63% vastanutest, siis nüüd 46%. Näiteks Ühendkuningriigis on huvi uudiste vastu võrreldes 2015. aastaga kukkunud poole võrra.
Uuring hõlmas ligi 95 000 inimest 47-st maailma riigist ja viidi läbi tänavu jaanuaris ja veebruaris.
