Vabaduste podcast #12. Espak, Keres, Sarv: farss õigusriigi asemel
Prokuratuuri topeltstandard: mida võimumeelne SALK võib, seda opositsiooniline Pruunsild mitte.
Usundiloolane Peeter Espak, vandeadvokaat Paul Keres ja vabadused.ee toimetaja Hannes Sarv on taas kokku tulnud, et arutada ning analüüsida ühiskondlikult oulisi ning põhimõttelist kaalu omavaid teemasid.
Seekordse saate keskne küsimus tõukub erakonna Isamaa ja selle liikmest ettevõtja Parvel Pruunsilla vastu esitatud kriminaalkahtlustusest, mille olemust ei suuda prokuratuur avalikkusele arusaadavalt selgitada. Kuidas mõista olukorda, kus opositsioonierakonnaga seoses nähake prokuratuuris vältimatut vajadust kriminaalasja algatamiseks, ent võimuerakondadega seotud äravahetamiseni sarnase juhtumi puhul – Tarmo Jüristo juhitav SALK – mitte? Mis kummagi ühinguga seotud juhtumites üldse kriminaalset on? Millest selline “süvariigist” pärinev suvariiklik protsess meile kõneleb ja kuidas seda kontrolli alla saada? Kas oleks abi parlamentaarse kontrolli tugevdamisest julgeolekuasutuste üle?
Suvariiklike suundumuste analüüsimise kõrval tuleb saates jutuks ka reformierakondlastest valitsuspoliitikute kummaline soov kahjustada meile üliolulisi liitlassuhteid USA-ga.
Lõpetuseks räägime ka presidendi rolli olemusest – kas tegemist peab ikka olema hea ülempreestriga progressiivsetele poliitikutele või võiks Kadriorus istuda mõni terane inimene, kes oma autoriteediga ühiskondlikele kitsaskohtadele osundab?
Toeta Vabaduste portaali.
Kogume 25000€ uue poolaasta tegevuseks.
Alates 50€ toetusega kingituseks mahukas kliimateos
“Planeet ei põle.”
Seotud artiklid
25. märts 2024
VIDEO. Vabaduste podcast #2. Keres, Espak, Sarv Eesti demokraatia olukorrast ja end võimule valetanud valitsuse tegevusest
5. okt. 2023
Pealkirjas on kõik oluline öeldud: farss õigusriigi asemel. Kes seda siiani ei teadnud sai nüüd teada. Lahtiste silmadega inimesed teavad seda juba kogu oma teadliku elu sõltumata selle pikkusest. Ca 35a tagasi tekkis korraks lootus aga õige pea oli aru saada et see on asjatu. Saade oli ju tore aga elu läheb vanaviisi edasi.
Probleem on selles, et ega neid lahtiste silmadega inimesi ei ole eriti.
Kui inimesed oleks lahtiste silmadega siis nad ei valiks “Lehtmäesid”, “Ligisid”, “Kallaseid”.
Leian, et inimeste rumalusel on geneetiline põhjus.
Nõustun täiesti Teie väitega (eelmise artikli kommentaarist), et inimkond on parandamatu.
Keegi peaks ikkagi parandamist kuidagi üritama, muidu läheb asi veel hullemaks.
“Keegi peaks ikkagi parandamist kuidagi üritama, muidu läheb asi veel hullemaks.”
Kirjutan alla aga kardan et läheb ikka hullemaks. Kui ei lähegi siis tuleb meenutada Murphy seadust: kui tunnete ennast hästi ärge muretsege, see läheb mööda.
See geneetiline põhjus võib ehk olla ürgne karjainstinkt. Ma ei tea mis põhjusel aga mäletan et juba lapsena ujusin tihtipeale vastuvoolu, ka siis kui seda tarvis poleks olnud. See ju samamoodi rumalus! Ilmselgelt on tegu väärarengu või geenimutatsiooniga. Normaalsed inimesed on ikka kariloomad!
RUMALUSE GENEETILINE PÕHJUS
(Järgnev võib Teid kristlasena häirida, kuid katsuge seda lugeda mõistusega ja külma rahuga)
Inimeste käitumises ei ole mitte midagi, mis ei oleks evolutsiooni-teoreetiliselt lahti seletatav. Inimeste usk jumalasse on samuti evolutsiooni-teoreetiliselt lahti seletatav:
Illusionistlikud inimesed, kes uskusid mingit suurt, võimsat ja nähtamatut juhti said paremini järglasi.
Kui halbadel aegadel ei suutnud inimesed oma lapsi ära toita siis usk, et keegi võimas ja nähtamatu korraldab kõik hästi, julgustas inimesi saama veel järglasi.
Praktika võis osutuda nukraks ja mõni lastest sures nälga, kuid kokkuvõttes said sellised illusionistliku mõttelaadiga inimesed ikkagi rohkem järglasi.
Nii on evolutsiooni tulemusena omandanud inimesed tetava vaimse nihestumise ja nad omavad kahte tüüpi mõtlemist:
-realistlik mõtlemine ja
-illusionistlik mõtlemine.
Kussjuures illusionistlik mõtlemine on tihti ülekaalus.
Sellise vaimse nihestumise ja illusionistliku mõttelaadi tõttu uskusid inimesed kommunismi-idee teostumisse, usuvad rohepöördesse ja usuvad üldse kõike, mida juhtkond ütleb.
Tsitaat ühest George Orwell-i teosest kõlab nii: “ärge uskuge seda, mida te näete, uskuge seda mida partei teile ütleb”.
Evolutsiooniliselt ongi inimeste mõtlemine selleks valmis kujunenud – nad ongi valmis uskuma seda, mida partei neile ütleb aga mitte seda mida nad näevad.
Ei häirinud üldse, ei kristlasena ega ka muul moel.
Ega isegi ei oska väga vastu vaielda ning kas on tarviski. Ka minusugune eraklane ja individualist saab aru et inimestele on juhti vaja. Igaüks omaette ei tule lihtsal toime. Nii oli see aegade alguses ja on ka täna. Kas see juht just nähtamatu peab olema selles kahtlen. Pidades silmas jumalat siis tema ei ütle sulle kas pead minema vasakule, paremale või otse. Jumal, pole vahet kas kristlaste, budistide või hindude, on andnud inimestele juhtnöörid kuidas on mõistlik elada, edasine on sisemise tunnetuse küsimus. Sisemine tunnetus ütleb ju ka mitteusklikele mis on õige ja mis vale.
Kahjuks kuulatakse rohkem kas mingit isehakanud juhti või seda mis momendil endale kasulikum tundub.
Karja juht peab olema teistest targem ja tugevam, kas just otseselt füüsiliselt pole tähtis. Siis ongi tarvis teda kuulata ja järgida. See nn “demokraatia” mida tegelikult ei eksisteerigi, meile sellist juhti ei võimalda. Minu arvates on monarhia siiski kõige parem valitsemisvorm. Sellest on näiteid küllaga ka uusajal. Neid nimetatakse küll diktaatoriteks aga riikidel tervikuna on nende võim kasuks tulnud. Võtame nt António de Oliveira Salazar, Francisco Paulino Hermenegildo Teódulo Franco Bahamonde, Augusto José Ramón Pinochet Ugarte ja isegi Aljaksandr Rõgoravitš Lukašenka jne. Kui võrrelda Ukrainat ja Valgevenet siis Ukrainal on ikka väga pahasti läinud. Muidugi on seal ka diktaator aga see näitab mis juhtub kui juhiks saab rumal, ahne ja mitte omast rahvusest (karjast) pärit juht. Sama oli ka ju sm Ioseb Džugašvili ehk Staliniga. Jutt läheb juba liiga pikaks. Kokkuvõtteks tahan öelda et inimestele on juhti vaja. Juht tuleb valida tegude, mitte sõnade järgi. Juhil peab olema võimu.
Probleemi tekitab see, et juht on geneetiliselt samasugune ja illusionistlikus võib temas olla ülekaalus.
Kui juhil on nõustajad, kes on realistlikud ja pealegi veel targad siis see võiks olla päris hea variant. Siis olekski midagi meritokraatia sarnast.
Suur on siiski tõenäosus, et sinna juhi ümber trügivad nõustajateks just sellised inim-tüübid nagu on meie poliitikas – need samad “Lehtmäed”, “Ligid”, “Kallased”.
Pealegi – ka ühe kindla juhiga ühiskonnas võib muutuda rahva iive negatiivseks (näiteks Valgevene, Hiina). Siis on ühiskond hääbumise kursil ja see kaotab elujõudu. Sellise ühiskonnaga on midagi valesti.
Ehk on ühiskonnaga nagu kõige muuga. Tekib, kasvab, areneb, hääbub ja sureb.