Venemaa investeerib tohutult sellesse, et vallutatud rahvaid assimileerida ja teavituskampaaniatega teha etnotsiidist „loomulik nähtus“. Üks meetod on seejuures kärpida rahvuse põliskeele kasutusvõimalusi ja õpet, mille silmatorkav näide on tatari keel ja tatarlased, kirjutab Free Nations League.
Tatari keelt kõnelevate inimeste arv on Venemaa statistikaameti järgi 10 aastaga kahanenud miljoni võrra. 2010. aastal rääkis tatari keelt umbes 5,3 miljonit inimest, aga 2020. aasta rahvaloenduse järgi juba 4,7 miljonit inimest. Venemaa presidendi Vladimir Putini 2017. aasta haridusreform on küllap andnud omagi panuse vähenevasse keeleoskusse. Nimelt muudeti siis tatari keel õppekavas vabatahtlikuks aineks senise kohustusliku asemel. Märkimist väärib toonane reformi elluviimine, kus keeleinspektorid ja prokuratuur kontrollisid, kuidas koolides keeleõpe on korraldatud. Teisisõnu pidid koolid õpetama vene keelt (ja inglise keelt) kohustusliku ainena, vabariikide keeli aga üksnes valikainena. Nüüd õpetataksegi tatari keelt ainult siis, kui lapsevanem seda palub. Sedagi kõige enam kaks tundi nädalas. Igal juhul on haridusreform „õnnestunud“ ja kahanenud on õpilaste arv, kes sooritavad riigieksameid tatari keeles: 2023. aastal oli neid vaid 7.
Peale keelekeeldude suletakse ka koole. Tatarstani tatari koole on viimase kolme aastaga likvideeritud 19, neist 9 alles mullu. Aastal 2022 oli tatari koole 610, aga 2024. aastaks on neid järele jäänud 591. Tatarstani haridus- ja teadusminister Ilsur Khadiullin selgitab koolide likvideerimist mõistagi asjaoluga, et tatari lapsi ja noori on vähem.
Ka ülikoolid kohendavad-kahandavad põliskeele õppekohti ja selle keele õpetajaid õpetatakse ümber. Tatarstani haridus- ja teadusministeeriumi statistika järgi oli Kaasani ülikoolis 2024.–2025. õppeaastal vaid 40 tatari keele õppekohta, mida on 5 võrra vähem kui sellele eelnenud õppeaastal. Uue keelepoliitika meede on ka õpetajate ümberõpe. Tatarstani Vabariigi pealinna haridusosakonna juhataja Ilnar Hidijatovi ametliku statistika alusel koolitati ainuüksi Kaasanis ümber 400 tatari keele õpetajat, kellest said vene keele, muusika, ühiskonnaõpetuse ja teiste ainete õpetajad. Vaid ühe aastaga muutus vene ja tatari keele õpetajate tasakaal Kaasanis.
Sarnased meetodid on kasutusel kõigi muudes Venemaa vabariikides. Näiteks Baškortostanis kontrollisid 2017. aastal koolide keeleõpet keeleinspektorid. Eesmärk oli välja selgitada, kus ja kui palju õpetatakse baškiiri keelt kohustuslikus korras, mis polnud lubatud. Koole kontrolliti ka siis kui ühtegi kaebust baškiiri keele kohustuslikkuse kohta ei olnud esitatud. Juhul kui inspektorid avastasid põliskeele kohustuslikud tunnid, karistati kooli järgmise aasta eelarvest ilmajäämisega seni, kuni kool läks üle vabatahtliku põliskeeleõppe süsteemile.
Etniliste rühmade eest võitlejate sõnutsi oli Vene võimude tehtud keelekontrolli eesmärk äärmiselt lihtne: iga lapsevanem ei võta vaevaks tegeleda paberimajandusega, isegi kui ta ei ole selle vastu, et laps õpib nende põliskeelt. Ilmselt loodavad võimud, et sel moel kahaneb keeleõppijate arv „loomulikult“. Igal juhul leiavad kohalikud vähemusrahvuste esindajad, et nii koolide sulgemine kui ka keeleõppe kahandamine näitab poliitikat, mille eesmärk on välja tõrjuda muud kultuurid.
Assimileerimine on õige mõte, kuna immigrante näiteks kasutataksegi selleks, et rahvas ei saaks assimileerida, et ühiselt võidelda korrumpeerunud võimude vastu.
Aga siin ka teine pool: kui oma rahvas on nii ajupestud, Põhja-Korea kolhoosi zombimassi tasemele, siis rahvas ei olegi võimeline aru saama, et nad peavad valitsuse korruptsiooni vastu võitlema ja assimileerimine on parasiitvalitsusele ainult kasuks.