VIDEO. Tõnis Mägi vihakõneseadusest: juba praegu on inimesed tühistamise hirmus vait

“Kus on see mõõdik, kus on need sõnad, need laused, need pilgud – need, mis ütlevad, et näete, see on vihakõne?” küsib muusik Tõnis Mägi. Kui tema sõnul on juba praegu inimesed tühistamise hirmus vait, siis nn vihakõne kriminaliseermise järel ei tea enam keegi, mida tohib ja mida ei tohi rääkida. “Et seega on vaikiv ajastu ja see hirmutab mind väga,” ütleb Mägi.

Kui meeldib:
Jaga postitust:
Toeta järgmise loo valmimist
Toetan
Toeta
Vabaduste portaal on loodud ja toetatud inimeste poolt nagu Sina.
Liitu vabadused.ee toetajatega
Toetan
Telli järgmine artikkel oma e-posti aadressile

Me hindame sinu privaatsust ja ei jaga sinu kontaktandmeid mitte kellegi teisega. Tutvu meie privaatsustingimustega.

Subscribe
Notify of
1 Kommentaar
Most Voted
Newest Oldest
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare

Minu lugupidamine hr Tõnis Mäele, kes julgeb rääkida asjadest nii, nagu ta neid näeb.

Vihakõneseaduse rakendamise tagajärjeks võib esmapilgul tõesti kujuneda tsensuuriajastu, mis sarnaneb nõukogude ajale. Nõukaajal toimunud repressioonide üheks eesmärgiks oli soovimatute isoleerimine ühiskonnast (vaimuhaigla, vangla, laager, tapmine). Meetmed olid vägivaldsed, kuna inimesed olid harjunud elama ebamugavat elu, tihti vaesuses või selle piiril, kus regulaarne toit, soe mugavustega kodu, kindlus homse päeva suhtes ei olnud iseenesestmõistetavad. Lisaks oli hiljuti üle elatud sõda (alguses Vabadussõda või kodusõda Venemaal, siis II maailmasõda).

Tänapäeval saab isoleerimine toimuda palju lihtsamini ja vähem vägivaldselt – ka nö vaesemad inimesed kogevad tänu tehnoloogia arengule kaasaegseid’naudinguid’ – kasutavad nutitelefoni (ligipääs peaaegu tasuta meelelahutusele), saavad osta suhteliselt odavat ja maitsvat toitu (eriti magus- ja rämpstoit), elavad mugavustega kodudes. Tehnoloogiline areng on toonud kaasa tohutu kaugenemise ebamugavusest ja isegi mõte lühiajalisest mugavustest loobumisest tekitab inimestes kohutavat hirmu.

Tänapäeva inimest on seetõttu palju lihtsam kontrollida, teda ei pea tingimata kuskile saatma, vangistama või tapma – piisab arusaamast, et valestimõtlemise eest võib kaotada sissetuleku, saada sotsiaalmeedia kasutamise keelu, saada külge tühistatud isiku staatus.

See tähendab omakorda seda, et uus süsteem võib kujuneda oluliselt stabiilsemaks ja pikaajalisemaks, kui seda oli nõukogude liit, kuna inimeste vastupanuvõime on võrreldamatult väiksem ning pealtnäha ei ole ka otsest vägivalda, mille vastu mässata. Kui nõukaajal suutis enamus kodanikest jätta märkamata kümneid miljoneid represseerituid, siis kuidas peaks märkama ja mässama õhus leviva enesetsensuuri vastu?